Maalehes ilmunud artiklite sarjast, 2004
22. Talse- ehk Jõulukuul on talvine päevakäänak. Seda aasta suurimat Päikese kummardamise püha, on meil kutsutud mitmeti: jõulud, joulud, talsipühiq, talvistepühiq, talvistepühä, (tal(l)iste-, talsi-, tals(s)e-, talliss(e)-, talss- -pühi) ja vorstipühad.
Arvatakse, et sõna jõul on laenatud muinas-skandinaavia keelest tuhatkond aastat tagasi. Kuid samas on väiteid, et tegemist võib olla hoopis meie oma põlise sõnaga, on ju indo-germaanlased siiski üsna hiline nähtus Põhjalas.
Päike on jõudnud oma koju ja käes on aasta kõige pimedam aeg, mis kestab kolm päeva. Jõulud algavadki talvisele pööripäevale eelneva Toomapäevaga (tuuakse sanditades vaestele ja nõrkadele riideid ja sööki) ning lõppevad mõned päevad pärast Ajastaega ehk uue aasta esimest päeva. Vanasti ei olnud uue aasta esimene päev mitte 1. jaanuaril vaid esimesel pikemal päeval pärast pimedat aega. Siis hakkab päev taas kukesammu haaval pikenema. Päikesetõusul tervitatakse päikest lauluga, pannakse küünal ja tükk leiba idapoolsele lävepakule või aknalauale.
Talvisel pööripäeval saavad hinged Toonelast tagasi kodudesse tulla, aga ka vastupidi, sest Ilmapuu ulatub taevasse, kus Toonela Jõgi (Linnutee) just täisööl Kirde suunas voolab.
Paljude maade rahvastel on tuntud mõlemad terminid – nii Ilmapuu kui hingepuu. Viimasest on meil siin eelnevalt juttu olnud, räägime seekord rohkem Ilmapuust. Ilmapuu võib olla kui tingmärk ja sümbol, elus puu, aga ka sau või kepp, millel vastavad märgid peal ja mis täitis nii sümboolse kui reaalse Ilmapuu ülesannet.
Looduslikuks Ilmapuuks loetakse iga metsa suurimat puud (peamiselt tamm, kask, lehis või kuusk), millest võib oksi võtta alt alates, kuid mitte kunagi ei tohtinud latva puudutada. Oksad kasutatakse Ilmapuu loitsudeks, aga ka rännakutele kaasaviimiseks, et oleks koduga kontakt läbi Ilmapuu. Tuleohvriks võetakse mitte Ilmapuult, vaid Ilmapuu all olevast risust. Kõik, mis Ilmapuu all, on püha.
Ilmapuu, mis oli mõne lätte (allika) alguses, on nii püha, et temalt ei tohi isegi oksi, lehti võtta. Maapinda ei tohi sonkida ja istuda võib ainult võra piiril, kuhu harilikult ka uurikivi – koputuskivi pannakse.
Ilmapuule ohverdades pannakse Ilmapuule tihti vöö riietest või kangastest ja nende vahele ohvriloomade liha, toitu ja ande. Kui tehakse Ilmapuu loits puhastuseks, tuleb puu (noor kuusk) teise aasta kasvudeni maasse panna, jättes oksad alt kinni, mille najal puhastav Ilmapuu püsti seisab. Sellist võtet on kasutatud Balti merest Jenisseini välja, kus Ilmapuu on selleks, et pöörduda Teiste Ilmade vägevate poole. Kui juurtega ülespoole, siis surnute hingede, libandite ja libaloomade, kui aga latv üles, siis vaimude (koha peremeeste, haldjate) ja Jumaluste poole.
Kasvavale Ilmapuule võivad olla asendajaks– ilmasambad, kepid, kaikad jne., mille peale on tehtud Ilmapuu joonis. Sellise kultuseseme tegemine võtab mõnikord aastaid, kusjuures šamaani/teadja õpilane peab puu ise kasvatama ja kujundama. Vanasti tegid seda ka karjapoisid, kes mitu suve karjas käisid. See oli erinevate kuufaaside jaoks “nõiakepp”, millele oli sisse lõigatud Ilmapuu sümboolika ja teda sai kasutada kui Ilmasammast, aga kepina kindlasti karja kaitseks. Ülemine Ilm 2 sälku, Sellele Ilmale 3 sälku ning Manalale ja Tollele Ilmale sälgud. Kepp lõppes kas härja, hobuse, kotka, mao või saarma peaga.