2008. aastal raamatu “Meie inimesed” loojad palusid vastata küsimusele, mis on minu jaoks kodu…
Tõenäoliselt on see nii nagu lapsepõlvemälestustega emast ja isast – kui hakkad meenutama, siis on meeles vaid tunne, kuid mitte kunagi nende näod. On tunne, kuidas olla nende lähedal, kuid mitte midagi konkreetset.
Nii on ka kodumaaga – on meeles tunne, mis hilisemas elus kasvas välja teadmiseks, et see on Eesti. Olen siia sündinud, siin kasvanud, siin lapsed sünnitanud, teisiti ei saagi olla – see on minu kodu. Kodu on sama vajalik ja oluline kui õhk – selle olulisust märkame siis, kui seda ei ole.
Linn ei saa minu meelest olla kodu, see on pigem nagu kasvuhoone või tööpõld, kus ollakse mingid hetked elust. Linnas on maa majade ja asfaldi all, ta ei saa hingata. Kuid loodust ei saa lihtsalt olematuks teha – seda näitavad kas või lagunevad teed ja pragunevad vundamendimüürid. Olen mõelnud, et nõnda ongi tore. Ainult rahast on kahju – linn võiks olla enam inimese- ehk loodusekeskne, mitte autode jaoks.
Ka linnas on puud, mille vastu najatuda, kui trolli ootad. Ka linnas on kohti, mis vastavad, kui kõnetada neid. Senikaua kui inimene koosneb looduslikest ainetest, oleme sõltuvad kuust, päikesest, maast ja sellel kasvavast toidust.
Maal saab maa olla rohkem nii nagu ta ise tahab. Pühakohad looduses loovad tsoone, kus maad ja selle peal kasvavat austatakse niivõrd, et seda ei kujundata inimkäega ümber. Arvan, et selliseid kohti on hoitud inimkonna ajaloo algusaegadest peale ning just seal saavad esivanemate ja looduse hinged elada ning rahus olla. Eestlase jaoks on kogu loodus hingestatud – selleks et elada kasutame kõike ja kui sureme, siis kasutatakse meid. Elu on juba selline.
Kuid ka kohtades, mida inimene kasutab ja harib, on võimalik teha koostööd loodusega – niikaua kui sellega arvestada, läheb sinu majapidamisel ka hästi. Arvan, et meie rahvas on just nii tugev, kui palju ta suudab loodusega arvestada. Ma pole vist kunagi Eesti pärast häbi tundnud. Tavaliselt ka inimeste pärast mitte – igaüks vastutab oma tegude eest ise. Küll aga on mul häbi, piinlik ja paha siis, kui inimene loodusele või sellega seotud pärimuskultuurile liiga teeb. Eesti valu ongi seotud sellega, mis eestlane või väljastpoolt tulnud inimene meie maaga või piirkonna ja inimese vahelise pärimusliku suhtega teeb. See on kestmajäämise mure.
Minu meelest on nadi eesti keeles tundeid väljendada, kiitus ja palve ei kõla. Võibolla on isegi tunne, et kõik läheb just vastupidi või ebasoovitavas suunas. Eks see ole nii sellepärast, et meie rahval pole olnud kombeks kiita, kiidelda, alandlikult paluda. Asjade kohta öeldakse või asjadest lauldakse ümber nurga, et keelega mitte rikkuda endale oluliste asjade seisu. Aga kui vaja, siis lajatatakse otse – ja hoidku alt, kes selle ütlemise ära on teeninud! Eesti keeles on kõige parem niisama targutada, selleks puhuks on kõik sõnad meil olemas.
Ajalugu on meie maad räsinud, inimesi on pillutatud kodudest eemale ja segatud kui kaarte pakis. Eesti tulevik on põliselanikes – inimestes, kes mingis maanurgas on elanud rohkem kui põlve. Põliselanik, mitte kui eestlane üldiselt, vaid põliselanik kui võrokene, seto, mulk, harjukas, saarlane, muhulane (suurteski linnades on inimesi, kes elanud seal põlvkondi järjest). Nendesse tuleb panustada. Ainult põliselanik, kohalikku elu tundev inimene oskab teha otsuseid, mis sellele kohale õiged. Ainult põliselanik seisab ihu ja hingega oma kodukoha eest.*** Tema oskab keelt, mida mõistavad ka selle koha hinged.
Niikaua kui meile tundub, et igal pool mujal on parem elu kui oma kodus, et väljastpoolt tulnute mõtted on alati õigemad meie endi omadest, niikaua on meie rahvas ennast hävitaval teel.
Läbi ajaloo on meie rahvale kasuks tulnud aeglane reageerimine uuendustele. Seadused on pidevalt muutunud, sest elame nii strateegilisel maalapil ja meie maad on ihanud endale mitmed vallutajad. Enne kui jõuad ühega kaasa minna, tuleb juba teine, mis eelneva kehtetuks muudab. Nii oleme omasoodu omi asju ajanud ja nii peaksime ka edaspidi ajama.
Mul on tunne, et mu kukil hingavad esivanemad. Mõtlen tihti sellele, kuidas ehk nemad käituksid … Võib-olla on see illusioon, võib-olla mitte, kuid katsun lähtuda oma valikutes sellest, kuidas neid ja nende kunagist maailma paremini tundma õppida, et seda oma lastele edasi anda.
___
***Autori kommentaar: Aastaid hiljem olen võtnud selle väite tagasi. Sest teinekord on just põlised elanikud need, kes ei hooli oma keelest ja kultuurist, kodust… ja uued saabujad just need peamised väärtustajad, kes alles jäänud kübemed üles korjavad kui kaduma läinud kulla. Kõik sõltub ikkagi inimeste enda väärtustest. Selliseid üldistusi teha oli naiivne ja väär.