meie
seekordne
kallistus
kui
kõikuv
pilliroog
ühises
isetaktis
nõtke
tuulte
usaldus
püstipüsimise
oskus
ehk
teineteise
ümberkukkumise
ärahoid
minu
jäämise
soov
vaheldumas
kibelusega minna
aga sinu käed
ei
lasknud
mind lahti
ei lasknud
mul minna
nii kõikusimegi
kui
pilliroo
toru
ja ümber selle
hoidsime
oma
kahte
paremat kätt
pealt vaates
nagu
lõpmatuse märk
seekord
teineteisele
üle tundmatu sisu
me
enam
ei vaadanud
silma
pigem ise
olimegi
SEE
elamise isu
enam mitte
vaatlev silmapaar
vaid lehtri
sisene saar
olid mina
olin sina
olime
ühine joon
käed
ühel ja samal
selgrool
põimikute
sisesed
tuksed
teineteise
poole
avatud hoov
olime
kutse
särisev ja kiire
„millegi“
vahetus
vahelduv vool
peopesad
laubad
ninad
kõik kohad
peaaegu
koos
mänglev
käsisirutav
pilliroog
vot
selline poos!
ja siis
tuli
lahkumata
lahkumine
hiiliv
ära minek
et keha ei märkaks
et sellest olekust
ei ärkaks