kui
tulin hommikul
sinu juurde
ja
mõtlesin
et
sõbrapäeval
ma
midagi
sulle
ei ütle
ei soovi
ei tõtta
asju ostma
poodi
ja
kui
kõndisin trollilt
maha
ja üle
Vabaduse platsi
kus rahvast liikus
vähe
oli
varajane hommik
ja
üksinda
ootasin
rohelist foori
siis
üks tädi
ruttas mu poole
jalad
libisesid
ta
õhku
käega
krabas
ning
usaldavalt:
Tead
nii libe
aga nii kiire…
mulle
vabandades
kaebas
siis
nii nägingi
tema
jalgu
silmitsedes
maas
punast
plastmassist
südant
kõhklesin
ootasin
hetke
ja teise
kui tädi
vudima
hakkas
tõstsin ülesse
pigistasin
pihku
kriim ja mõrane
tahtsin libisejat hüüda
kuid EI!
selle tõin sõbrapäevaks
sulle
edasist
saatust
ei tea
nagu leidsin
nii andsin
mõistmata
mis märki
ma kandsin