see igatsuse
tuul
on jalust
rabav
kaaluta
olek
selle
olemasoleva
ja teise
olemasoleva
omavahelise
ühenduse
puudumise
tõttu
pehme
oigav ja ägav
kirjutab
täis
kõik
okstele
kasvavad
lehed
viimse kui ühe
sama äkki kui
tuli
see
jalust rabav –
on ta
läinud
hetkega
kõik lehed
langevad
tasa
neid kanda
enam
ei jõua
raagus
olek
ja
seletamatu
rahu
kuni uue
tuuleni
olemasolu
kinnitava
luuleni