PALUKÜLA HIID KOHTUS: Kas hiiel on õigus oma elule?
10.Urbekuul 10219 aastal
Käimas on viimased kohtuprotsessid ühe meie Maavalla pühama mäe – Paluküla hiiemäe elu üle. Paluküla hiiemägi pole ainuke pühaks peetu, kellel ei lubata elada ja olla nii nagu ta seda ise õigeks peaks. Räägin sellest mäest kui elusolendist, sest meie ja paljude teiste põlisrahvaste pärimuse järgi on elus kogu meie maa, seega kõikide muude Maaema ilmingute seas ka mäed, keda on peetud tema poegadeks, hiidudeks. Sõna hiis ja hiid on erinevate keeleteadlaste andmetel omavahelistes seostes, seega hiiemägi on võinud ja võib olla nii hiid ise kui ka hiiu kodu. Miks mõned hiiud on pühamad kui teised, seda teab vaid ajalugu. Paluküla hiiemägi ongi lisaks oma elususele veel pühaks peetu, temaga ja teiste omasugustega on seotud meie esivanemate vaimu- ja hingevägi, mida sinna on pandud-jäetud tuhandete aastate jooksul.
Me kõik kasutame oma elukorraldustes maad, millel me elame. Pidades mingit ala oma maaks võiksime ja peaksime arvestama sellega, et tegelikult oleme me sellel maal külalised. Oleme külas hiiul, oleme külas Maaemal jne.
Me rõõmustame oma külaliste üle siis, kui nad on meie kodus toredad ja ei eira meie kodu seadusi. Millised võiksid olla aga hiie või siis laiemalt võttes Maaema kodu seadused? Kahtlemata mitte sellised, mis võõrustajale haiget teeksid.
Eestlased on pikkade põlluharimis- ja karjakasvatamistraditsioonidega rahvas. Sellest hoolimata, et iga maatükk on hinnas olnud juba tuhandeid aastaid, on alati jäetud erinevates kogukondades mõned metsatukad, mäed, allikad, jõekäänud, kaldapealsed sellisteks puutumatuteks aladeks, kus lasti ülejäänud loodusel olla nagu see ise heaks arvab. Jäeti loodushingedele kohad, kus käidi ainult tänamas, külakosti ehk ande viimas ja kostilisega üheskoos söömas – palvusi pidamas. Need olid paigad, kust midagi ära minnes kaasa ei võetud. Need olid paigad, kuhu mindi kainelt, puhta meele ja lahtise südamega, kust alati võis leida kaitset need, kes inimeste maailmas kaitset ei leidnud.
Praegu mööda Eestimaad käies või sõites võid ajalugu tundva inimesena näha tapetud hiidude korjuseid, või nende lõhutud kodusid. Need teevad sama palju valu kui vaadata maakultuuri süstemaatilise hävitamise tagajärjel maha jäetud kodukohti. Tunned valu ja mõtled, et need asjad ongi käsikäes käinud. Mõtled, mis tunne oleks elada, kui need paigad koos oma peremeestega veel elaksid. Võib leppida hävitustööga, mis on tehtud vanasti – ristirüütlite, kirikupreestrite, võõrvallutajate poolt, aga mitte sellega, mis tehtud nüüd ja meie endi kätega. Ka tõesti oleme üle võtnud meie rahvast maa pealt minema pühkida tahtnute filosoofia ja käitumise?
Ma ei tea, mis juhtub, kui Paluküla hiiemäel, Paluküla hiiul ei lubata olla. Arvan, et rohkem muutub midagi meis endis ja see muutus ongi ehk see kõige õudsem. Õudsem kui mingi jumalate viha või needus, mis võib tabada pühakohtade hävitajaid.
Nii lihtne on muuta kõik maatükid üheülbaliseks, ühtemoodi luua neist ainult meile vajalikud maalapid. See maa, mida kasutame kasusaamise eesmärgil ei saa kunagi olla see maa, kuhu tuuakse vaid ande, kus ohverdatakse, mida peetakse pühaks ja kust leitakse hingejõudu ning -rahu. Enamus meie hiitest on viimastel sajanditel valesti kasutatud, kaasaarvatud Paluküla hiiemägi. Samas on loota, et hiie hea seisu-kord taastub seal, kus temast hoolitakse. Sinna tuleb elu, mida me ise luua ei suudaks, ükskõik kui palju me prooviks. Peaksime püüdlema selle poole, et püha- ja tarbemaa suhe Eestimaal jääks selliseks, et eluvõimalus oleks kõigil, kellega koos meil elada tuleb.
Kohtus tuleb otsustada, kas mägi saab olla edasi koduks hiiule ja loodushingedele või saab sellest spordi- ja turismikompleks. Neid kahte ei saa kahjuks kuidagi ühendada:
- Paluküla hiiemägi on püha ja seda jalamist jalamini. Pühakohtadel on tavaliselt piire, et võõrad mõistaks, millega tegu ja et kariloomad rüüstama ei pääseks. Ka Paluküla hiiemäel on olnud ümber aedik. Oleks ilus kui see vanades piirides taastataks. Samas see segaks ja oleks eluohtlik sportlastele ning kelgutajatele.
- Pühades kohtades on tihti mitme eri otstarbega liikumisruume: naiste-, meeste- ja üldplatsid, mis mõeldud eri jumaluste poole pöördumiseks. Marimaal on teada näiteks üks mägi, kus on üheksa eri kohta eri jumaluste poole pöördumiseks. Üldplatsid on tavaliselt kohad kus võivad käia kõik, seal on kiik ja tantsu-kohad. Naisteplatsidel käivad naised, noorikud ja tüdrukud toimetamas, omi palvuseid ja tänamisi tegemas; meesteplatsil mehed. Erinevates paikades esineb muidugi erinevusi, kuid üldine skeem on selline. Tihti on pühakohtades esivanemate säilmed. Ka Paluküla hiiemäel on olnud kiik, hiiesaun, omad lõkkekohad. Hiiemägi pole lõplikult läbi uuritud, tõenäoline on, et praegu toimuvad spordivõistlused osaliselt ka esivanemate luude peal.
Need paigad, kus kogunemistel käib palju osalisi peavad kõik olema piisavalt mugavad kasutada, piisavalt suured, et inimesed ära mahuks. Antud juhul on vähe tõenäoline, et Paluküla hiiemäel on kasutatud ainult selle kõrgemat tippu, sinna poleks rahvas äragi mahtunud. Isegi kui tahta mäe tipul tuld teha, siis poleks see praegu võimalik, sest kohta, kus seista läbib kolm suusa- või rattarada. Suuremaks kokku kogunemise kohaks oleks just Reevimäe osa, kus inimesed teavad, et on tuld tehtud ja kuhu on kokku kogunetud. Minu arvamus on, et mäe kõrgemat tippu, samuti Tõnniauku on kasutatud vaid ohverdamisel või andide viimisel, suuremad kogunemised on ikkagi Reevimäe osas olnud.
- Pühakohtadele minnakse ja sealt tullakse teatud kindlatest ilmakaartest. On oluline kust poolt sa mäele tuled ja kuidas lahkud. Paluküla lähedal elavad inimesed mäletavad veel kuidas mäele mindi. Tavaliselt on sissekäikudeks väravapostid ja lokulauad, mis on paigutatud tihti nii madalale, et sissetulija peab kummardama. Hiide sisenemise kommete juurde käib esimese anni andmise taig, kus seotakse või pannakse midagi värava külge. Lokulauale koputatakse nii sisenedes, kui väljudes. Mõneski kohas on kirjeldatud, et väljuma peab selg ees – seega kummardades hiie poole. Võib kujutada, kuidas sportijad seda kõike tegema hakkavad.
- Pühakohas peab valitsema rahu, kõik mis hiide toodud on püha ning tabu. On võimatu teha palvust, kui inimesed siblivad ligi igast suunast ja seda ilma igasuguse austuse märgita. Võib-olla ei saada muudmoodi aru, aga kuidas oleks palvetada kirikus, kus sisse ja välja ronitakse akendest ja ustest (lumelaudadel, suuskadel, ratastel, mootorsaanidel jne.) ning kui oled süüdanud küünla ja keegi selle sinu nähes ära kustutab? Aga nii on Paluküla hiiemäel juhtunud – palvuse ajal sõitsid mootorsaanid, lapsed kelgutasid (kuigi vaiksemalt kui tavaliselt), mäe kõrgemal tipul kisti katki sinna äsja seotud lindid.
- Suur majutusega seotud ehitised, turismiatraktsioonid, mäetõstuk, mootorsaan, tehislume masin või mistahes muu hiide sobimatu kaadervärk ei sobi loodushingede koju. Loodushingede kodu välimuse otsustagu loodus ise, mitte meie – inimesed.
Lõpetuseks tahan öelda, et mis iganes ka kohtunikud otsustavad, selle otsuse õigsust näitab ainult aeg. Hiidu surmav otsus oleks seejuures lõplik ja tagantjärele tarkus teda enam ellu ei ärata. Spordibaasile ei ütlemine aga ei tapa kedagi, pigem annab õiguse elu mitmekülgsusele ja loodushoidlikkusele. Annab õiguse inimestele, kes teavad iga tükikese pühaks peetava maa olulisust meie rahva kultuurilisele mälule.
Et selle püha maaga ei juhtuks nii nagu õhuga, mille olemasolu tähtsusest saab rumal aru alles siis kui seda enam pole.