Need kursused ongi selleks, et tuua skulptuuri rahvale lähemale. Kõlab sotsialistlikult… aga mind häirib üsna tugevalt, et kunsti tegemist seostatakse vaid professionaalidega. Tõde on, et professionaalne kunst kaotab jalgealuse, kui ülejäänud inimestel loomislust kadunud. Siin kursusel kasutan talgikivi (vanadel maiadel tuntud ka piibukivina), mis on kõige pehmem kivim maakeral. Ta laseb end kergelt ja kiiresti töödelda, säilitades sealjuures pealispinna poleeritud oleku, mis meenutab marmorit. See on tore materjal, millest igaühe jõud üle käib ja kõik saavad oma kätega tegemise mõnu kätte. Just see mõnu tunne, mis tekib käte ja mõtete, hinge ühisest tegutsemisest on see, mis kaduda ei tohi – ei hariduse ega professionaalide survel.
Millegipärast on juhtunud, et meil on rohkem soositud akadeemiline kunst ja muusika, see oleks justkui õigem ja väärtuslikum kõikidele inimestele sünniga kaasa antud rõõmust oma kehaga midagi väljendada – olgu siis tants, laul või kätetöö.
Mind isiklikult häirib natuke läänemaine varjundite vähesus muusikas ja kunstis ning see, et sellele rajaneb suur osa meie haridussüsteemist. Hariduses peaks kõik algama oma lähiümbrusest – enne oma emakeel, rütm, laul, kombed, kunst ja käsitöö ning siis alles kaugemale. Kahjuks pole meie esivanemate kultuuris kasutatud skulptuursetest vor

midest, regilaulust ja hinnatud käsitöö oskusest palju järgi. Kuidagi on aga nii, et just selles n.ö. meie omas mahlas on lapsel kogu arengu tee vältel võimalus areneda nii, et tegemise lust kaotsi ei lähe. Kuna meie rahvaste jaoks on läbi ajaloo väärtustatud enam kogukonda kui üksikisikut, siis mina eelistaks sellist seisu, kus terve kogukond osaleb igapäevaselt oma ümbruse kujundamisel, mitte aga ei ole passiivselt üksikute staaride imetlejad. Isetegemise julgus oleks nagu inimestelt ära võetud, kuid kunst pole ammu see, mida eksponeeritakse vaid näitusesaalides vaid ka kõik muu, mida me enda ümber igapäevaselt loome.

Kas lihtsam on õpetada neid, kel juba mingid eelteadmised skulptuurist olemas või “puhtaid lehti”?
Ülikoolitasemel on lihtsam õpetada neid, kes on varem juba midagi teinud. See ei tähenda il

mtingimata kunstikoolis või -ringis õppimist, tähtis on töökogemus, materjali ja töövahendite tundmine. Leian, et Eestis võiks olla lisaks koolidele ka meistrite süsteem, mis võrdsustaks kõrgkooli ainepunktid õpiaastatega mõne meistri juures. Tegelikult on ju meie oma vanemad tihti just need meistrid, kellelt õpitakse vast isegi kõige enam, kuid seda ei väärtustata hariduses.
Muusika õppimises selle peale juba mõeldakse: mõttekam kui setode toomine Viljandisse regilaulu õpetama on õpilaste nende juurde maale saatmine, mõttekam on kihnlastel oma kodus haridust saada, kui kaugel linna ülikoolis. Muide, enamikel koorilauljatel regilaul ehedalt ei kõla ja eks nii on kahjuks ka kunstiga – kreeka-rooma stiilis haritud skulptor pärismaalaste kunstini ei küündi.
Tegelikult on minu meelest põhiline mure mitte väheses kunsti tegemises vaid selles, et ei osata elementaarsemaid tööriistugi kasutada. Üsna raske on puuskulptuuri õpetada inimesele, kes kunagi puid saaginud või lõhkunud pole. Üks mu sõber ütles, et varsti ei oska lapsed nugagi käes hoida, sest poes on kõik viilustatud kujul!
Skulptuuriõppe miinuseks on skulptuuriringide vähesus. Huvikoolides skulptuuri õpetada on kallis, see nõuab lisakulutusi ja ruume, nii tulevadki kõrgkooli tihti noored, kes pole kunagi ühtegi kolmemõõtmelist asja teinud. See aga ei taga erialale professionaalset mõõdet.

Kas kunst peaks olema positiivne, pakkuma vaatajale ilu ja häid emotsioone?

Tõenäoliselt peab olema igasugust kunsti igasugusele maitsele. Palju üldse inimesed praegu näitustel käivad? Tavaliselt tulevad näituse avamisele vaid kunstnik ise ja tema sõbrad-tuttavad. Kerge on öelda, et inimesed ei tea tavaliselt kunstist midagi ja see ei huvita neid. On see kunstnike või kunstipubliku viga?