Elo Liiv : jumal võib peituda bakterites
2011

Pilkaja, nr 6 2011
Küsitles Erki Evestus

Kes sa oled, Elo Liiv?
Mina olen keegi, kelle nimeks on pandud Elo. Veel olen ma omal soovil kunstnik, täpsemalt öeldes kujur. Vahel õpetan ja kirjutan, spordin. Lisaks tegelen pärimuse ja antropoloogiaga, ehk siis inimese ja inimeste poolt loodud struktuuride uurimisega.

Kuidas sa viimase teemani jõudsid?
Kunagi huvitas mind, miks asjad on just NII korraldatud, aga mitte teisiti. Tahtsin teada, kuidas TEGELIKULT on. Selline huvi viib paratamatult mõtted inimese lätete juurde, paneb juurdlema tema koha ja üldse kogu elu üle siin päikese all. Pikapeale olen aru saanud, et keegi ei tea asjade tegelikku olemust. On vaid erinevate inimeste arvamused. Selline tõdemus teeb muide sallivamaks, sest miks peaks ühe arvamus olema parem kui teise oma.

Oled sa usklik?
Jah, muidugi, ma olen looduseusku, mis Eestis kannab nime maausk. Muistsetel eestlastel oli jumalaid mitu. Aga laiemalt võttes kogu loodus ise on jumalik. Kristlased ehitavad kirikuid, maausuliste jaoks täidavad seda kohta pühad hiied oma puude, kivide ja allikatega.

Seleta siis mulle, miks on Eesti riigis kristlus eelisseisundis?
Ma arvan, et sellel on ajaloolised põhjused. Balti-Saksa ajast peale on kristlust seostatud euroopaliku kultuuri tulekuga. Kuna võõrvallutajate “eliit” kuulus kiriku mõjusfääri, oli Kirik institutsioonina võimus alati kaasatud. Nii on see mood jäänud kestma tänapäevani, kuigi demokraatlikus riigis peaks riigi juhtimine ja usk lahus olema.

Kultuur oli olemas meil juba enne orjaaega, ja ega puhast kultuuri pole kunagi ju olemas olnudki – meie maa on läbikäigu ala, kuid selle pealt võrsunud iseolemise uhkus on rahva jaoks alati tähtsal kohal olnud.  

Rahvakultuur on kindlasti osa kõrgkultuurist, selle kandjaid pole lihtsalt hinnatud – tülid on võimulolijate väärtushinnangute tõttu. Õnneks pärimuskultuuri elujõulisus kasvab.

Mis riiki puutub, siis oleme Maavalla Koja kaudu juhtinud korduvalt tähelepanu kõigi usundite võrdõiguslikkusele. Kahjuks on koostöö siin jäänud poliitikute leige suhtumise taha ja see tekitabki vastandamist. Tegelikkuses on kultuur ju seotud kõikide meie maal olevate uskudega.

Kas asjadel on hing sees?
Tegin hiljuti ühe uurimuse, kust selgus, et eesti inimene on paras animist. Paljud kannavad või hoiavad oma läheduses esemeid, millele nad on justkui hinge sisse puhunud. See tuleneb inimese loomusest asju hingestada. Tänapäeva eestlane on ses mõttes väga sarnane muinasaja esivanematega.

Kas usk võiks siis olla ka midagi muud kui eluraskuste käes vaevlava inimese viimane lootuskiir?
Muidugi. Minu jaoks on uskumine millessegi eluviisi osa. Kui kõik on hästi, puudub vajadus eneseanalüüsiks, aga raskel hetkel vajatakse tuge, süüvitakse rohkem elu olemusse ja otsitakse väljapääsu.

Tegelikult me ei tea, kuidas asjad korraldatud on … ja kas üldse. Kas kõik on puhas juhus või toimib mingi peen plaan? Kas me juhime ise või oleme üksnes mängukannid kellegi kätes?

Kui minu religioossust veelgi täpsustada, siis olen vist bakterite usku.

Kuidas nii?!
Neid on ju igal pool tohutu hulk. Ilma bakteriteta ei elaks me päevagi. Nad toimetavad meie seedekulglas ja nahal, me hingame neid sisse ja vahetame kokkupuutes teiste inimestega. Lõpuks lagundavad bakterid meie kohutavaid saastamägesid.

Ehk on inimeste armulugudes ja sõprussuhetes hoopis peategelased needsamad bakterid, kes piltlikult öeldes verd vahetavad.  Ehk see kõike ühendav infoväli, millest niipalju räägitakse ongi  bakterite kantud ja kõike nägev Jumala silm bakterite ifoedastus, võib-olla hoopis nemad võtavad vastu otsuseid. Jumal võib peituda bakterites … vähemalt siin planeedil nimega Maa.

Bakterid vist on otsustanud eesti rahva välja suretada. Miks eesti naine enam sünnitada ei taha?
Me oleme seda asja naistega arutanud. Osa on n.ö. mõtlevad naised, kes kalkuleerivad, et kas saab hakkama või kuidas lapsed karjäärile mõjuvad jne. Teised jälle lihtsalt sünnitavad, sest sisemine sund on selline. Öeldakse, et laps sünnib moonakott seljas – s.t. et kui ema vähegi asjalik, küllap saab ka lapsed üles kasvatatud!

Minul on neli last ja nende puhul lihtsalt tundsin, et nad võiks nüüd sündida. Kui aus olla, siis väikesest peale soovisin endale palju lapsi. Hakkamasaamise mured tulid hiljem. Emarolli täitmiseks on looduse poolt antud oma aeg ja kui lapsed on üles kasvatatud, siis jääb aega jälle oma asjadega tegelemiseks.

Kas sulle elukoht ka tähtis on?
Mulle meeldib maal. Ehk ainult töö pärast elaksin linnas. Maaga seostub vabadus, hingamine, avarus, eneseteostus. Kui on psüühiliselt rasked ajad olnud, siis olen märganud, et loominguga ma tegeleda ei saa, küll aga hakkan ehitama ja maal on selleks ruumi 😀

Siis sa ju oskad erinevaid tööriistu käsitleda?
Jaa … ma panen elektrit ja remondin autot ka. Viimasel ajal olen vanaks ja laisaks läinud, tahan oma energia rohkem loomingule pühendada. Samas talus on palju meeste tööd, aga kahjuks on maal sulast raske leida. Nii et see Eesti tööpuuduse jutt on kahe otsaga asi.

Kuidas sul suhted naljaga on, ehk meenub mõni humoorikas lugu?
See ongi kõige naljakam lugu, et kui te seda mu käest küsisite, siis sain aru, et mul pole hetkel ühtegi naljakat lugu, mida meenutada. Siin on kaks variant, kas ma elan hetkel täielikus naljata maailmas või siis on mul suu pidevalt muiges – ei pane nalja enam tähelegi, sest see on osa elust.

 
This site is registered on wpml.org as a development site.