SISSEJUHATUSEKS

Inimene paigutab endaga seotud esemeid enese ümber teatud korda. See kord sõltub inimese, tema perekonna, piirkonna ja hõimkonna kommetest, valitsevast ilumeelest ja väärtushinnangutest. Olulistele esemetele on erilised, igapäevastele võimalikult kättesaadavamad kohad.

Neid kohti võib käsitleda esemete kodudena. Sõltuvalt eseme valdaja või kasutaja võimalustest ning esemest ja eesmärgist on need kohad kas avalikud või salajased, ehitud või tagasihoidlikud, seotud suuremate või väiksemate kombetalitustega.

Käesoleva kirjutise eesmärk ongi võrrelda struktuure, mis tekivad meid ümbritsevate esemete paigutamisel seoses inimeste enda paiknemisega. Ülesandeks ei ole tegeleda vaadeldava teema keeleanalüüsiga ega keskenduda ühele kindlale valdkonnale või ühele Eesti piirkonnale. Pigem on siinkohal tegemist üldise arutlusega antud teemal, kus pealkirjas ära toodud sõnademängu tagant on otsitud ka tegelikult olemasolevaid seoseid.

Kodu, kodo  on väga vana sõna läänemeresoome keeltes, määratleb inimese ning teda ümbritsevate lähedaste pereliikmete, elajate, asjade, vähem ja rohkem mütoloogiliste olendite sündimise, kasvamise ning suremise kohta — kodukohta, sellega seotud vaimseid ja hingelisi väärtusi, kooslusi.
Koht, kotus, kotoss sõna on kasutusel laias piirkonnas Pöidest Setomaani, tähendades mingi asja, olemise, tegevuse või olevuse paiknemise kohta (nt ahikotus ohverdamispaik Trv;meelekotus meelekoht Hls, Krk, Ran, Ote, Krl, Har, Vas, Se, Lei; kodukoht jne), maa-ala, piirkonda või omandust.

Ese on meie rahval keeleliselt käibes olnud uuemal ajal, õigem oleks tegelikult tema asemel kasutada sõna asi. Siiski puht mänguliselt on esimest siinkohal toredam kasutada: “Ese-me kodu” väljanägemine mahutab visuaalselt enda sisse mitut sorti tõlgendamise viise — “me kodu”, “eseme kodu”, “ese — meie kodu”. Mõtlemapanev tähendus on kogu Eesti aladel sõnal asjatu, asjanda: mõttetu, tähtsusetuTrv, Hls, Krk, Hel, Ran, Puh, Nõo, Urv, Krl, Har, Rõu, Plv, Vas, Räp, Se. Keegi ei räägi tänapäeval, et mingi ese on esemetu või esetu, küll aga räägitakse, et mingi asi oli asjatu või asjata!

KODUD, MEIE SEES JA ÜMBER

Mõelgem, mis meid ümbritseb? Andmata hinnanguid inimeste arusaamadele, võime saada vastuseks tunnetuslikult ja teadmistelt erinevaid märksõnu tähistamaks nii olendeid kui territooriume: erinevad hinged, keha, kehanäppajad, loodus, rõivad, tuba, maja, maaomandus, küla, vald, maakond, atmosfäär, info jne.
Samuti võiksime küsida, mis on meie sees, n-ö nahast seespool — peale infostruktuuride ja hingede oleme koduks mikroelementidele, miljarditele elusolenditele: lestadele, seentele, bakteritele, viirustele jt.
Meie ümber ja sees võib olla terveid süsteeme, mis on omased ainult meile, aga samas võivad jaguneda lisaks veel paljude teiste meiesarnaste vahel.

Kodu kirjeldades räägime tihti selle piiridest ja reeglitest, sest rääkides oma kodust, mida ta sisaldab ja mis hetkest tuntakse “kodutunnet”, ei pääse me mööda oma kodu võrdlemisest piiri taga olevatega, teises kodus olevate kommetega. Ületades mingi piiri, saame teada, mis on olemas meil endil.

Liikumine ühest piirkonnast teise, erinevate kodude, territooriumite vahel on rahvapärimuses olnud täiesti teadvustatud toiming. Piirialadel ei kehti päris samad reeglid, mis alade keskustes, kodude südames. Piirialadel valitsevad teistsugused jõud, mille tähelepanemine on olnud teinekord elu ja surma küsimus. Ületades piire, on pandud tähele endeid ja jälgitud hoolega igat oma sammu, sest sellest sõltub kogu edasine käekäik uuel alal, aga ka seljataha jäänud piirkonna kaitse ja avatus sinu tagasijõudmiseks. Samas on piirialasid käsitletud ka eriliste turvatsoonidena, kus sind jälitav või ette varitsev jõud kimbutama ei pääse.

• Üle ukseläve teretamine, jutuajamine, jumalaga jätmiseks käe andmine on keelatud, see tuua riidu inimeste vahele, millest see on tingitud seda ei ole teada saand. RKM II 9, 193 (11h) < Rapla khk., Varbola v., Pühatu k. — Emilie Poom < Liisa Saareniit, s. 1890 (1947).
• Kui pühkmeid üle läve välja visatakse, et pühkija ei viitsi välja viia, teeb hunt suvel palju kahjo. E 17100 (141) < Rõuge khk. — Märt Siipsen (1895).
• Halijas elas metsas. Kui huilgasid, siis halijas huilgas vastu ja tuli su juure. Üks naine lõigand päeva läbi otra, hakand õhtul hilja koju tulema läbi metsa. Huiland korraks, halijas tulnud ta juure ja pannud ikka ennast tassima. Rõhund aina naisele selga, et see tassigu teda. Naine saand viimaks jooksu, tahtnud jõuda üle risttee, et siis halijas ei saa midagi teha talle. Jõudnudki enne halijast üle risttee. Halijas läind siis nagu heinasaad naisest mööda. ERA II 20, 297 (8) < Jüri khk., Nabala v., Piissu k., Türnpuu t. — Rudolf Põldmäe < Mart Veeber, 77 a. (1929).

Täiesti eraldi alalõiguna tooksin siinkohal välja veel rahva kombe endaga seotud kodude, alade kaitsemisel, mida on kutsutud piiramiseks. Mitmedki kombed on säilinud tänapäevani.

• Kui lastel maa-alused ehk visked pääl, siis tuleb teha süte vett, sinna sisse kraapida hõbedat, käsi sisse kasta ja selle käega piirata kolm korda vastu päeva ümber pää. ERA II 9, 205 (27) < Ridala khk., Valgevälja kõrts — Meinhard Meiusi < Juhan Marlei, 90 a. (1928).
• Muiste ajal om kaits velle ollu, tõne rikas ollu, tõne om vaene ollu. Rikas veli om iks rikkambas lännu, vaene veli om vaesembas jäänu. Vaene veli om rikka velle käest küsinu, kost seo tule, et mina vaesembas jää ja sina rikkambas läät. Rikas veli om ütelnu: “Misperast sina oma põllule ka ni juhti ümbre ei aa kui mina aa.” Vaene veli toonud rikka velle ütlemise järgi poodist juhtinahka ja nakanu rihma ümbre põllu lõigma. Rikas veli om nännu, kui tema om rihmjuhte põllule ümbre säädanu. Rikas veli ütelnu: “Mitte nahkjuht ei ole põllu juht. Adraga aetas põllule juht ümbre, kui seemen om maha külvedu ja seo juht hoid põllu õnnistust kokku, nii et seda õnnistust ei saa kiagi põllu küllest ära võtta.” Sestsaani olev nakadu põllule adraga juun ümbre ajama. H III 21, 642/3 (4) < Otepää khk., Palupera v. — Jaan Kukrus < Joosep Kukrus (1894).

Lisaks piiramisele on kasutatud kõiksugu füüsilisi piirdeid aedade, kraavide, tarade ja müüride näol või piiritähiseid (nt piirikivi, peremärk), mis pidid ära näitama inimesele, perele või kogukonnale kuuluvad alad kui ka asjad. Piirded nii märkidena kui aladena muutuvad kergesti täiesti eraldivõetavateks hingestatud territooriumiteks, kodudeks.

• Kui küläst koer tuuas, sõs puuritas oherdiga auk seina sissi, lõigatas koeral tükk karvu hänna otsast ärä, pannas oherdi auku ja lüüäs pihlapune pulk ette, siis ei minnev koer tagasi. E 1003 (3) < Tarvastu khk. — J. Kuusk (?).
• Piirikivi Rooksu mõisa maade veerul olevat kivi, kuhu nelja valla piirid kokku tulevad, seal olevat ka kivil märgid, ennem sõda olla seal käinud rootsi üliõpilased ja seletanud, et nimetatud kivi olla ka vanade kaartide peal üleval. EKLA, f 199, m 25, 131 < Rõuge khk., Väikeruuga k. — Evald Blumfeldt < Els Linnas, 79 a. (1927).

Piirid, piiritähised ja nendega seotud reeglid võivad olla nii maised kui vaimsed ning arvestades kogu ülejäänud loodust — mitte ainult inimestekesksed. Samal alal paiknevatel kodudel on eriliigilistel kasutajatel erinevad piirid ja reeglid: mis ei tarvitse lugeda inimesele, võivad olla olulised näiteks mõnele loomale või seente kolooniale.

Seega võime mõista maailma, milles elame, kui kodude korrapära — korda, kus väiksem mahub suuremasse ja suurem võib jaotuda väiksemate vahel, mille algust ja lõppu ning hargnemiste võimalusi ei ole inimesed võimelised tajuma — kuid millega läbi ajaloo on püütud arvestada.

HINGEGA SEOTUD ASJAD NING NENDE HOIUKOHAD

Me kordame sedasama maailmamudelit, milles me elame, ka oma valduses olevatele esemetele ehk asjadele. Teisiti öeldes: esemetele, mis inimesed on ise loonud, on inimesed kehtestanud samad tingimused, mis neil endil. Asjadele on loodud välimus, neid on alateadlikult või teadlikult hingestatud, neile on valitud kindel koht ehk kodu, nende kasutamisel on vastavalt eseme iseloomule tehtud kindlad reeglid: köögiriistad on köögis, noad ja kahvlid eraldi, riided on sorteeritud suuruste ja omanike järgi, on magamistuba magamisasjadega, töötuba tööasjadega jne. Erilisematel asjadel on eriline koht, igapäevastel asjadel on kättesaadavam koht, seda kõike meie enda kodu sees, aga ikkagi oma kohtades, oma kodudes.
Arvestades, et kogu meie esivanemate ja suures osas ka tänapäeva Eesti inimeste (ca 54%) maailmapilt oli ja on hingestatud [1], siis peaksime aru saama, et nii esemed, meie ise kui meid ümbritsevad erinevad kodude süsteemid on ühtlasi ka hingede kodud.

Inimese keha osad (nt süda, juuksed, küüned, veri) ja kõik, mis on kehaga seotud (ntinimese vari, jälg, nimi, kujutis, valmistatud esemed, pesemisvesi, riided), on isegi kehast eraldunult inimese hingega seotud, mille kaudu on arvatud olevat võimalik inimest ja tema hinge(de) tasakaalu vajalikus suunas mõjutada. Sellele korrale allub kõik elav ja mitte-elav meie lähedal. Sellepärast on kõiki kehaga seotud asju hoitud kindlates hoiukohtades:märsid, kotid, kirstud, vakad, kapid uuemal ajal või vähemalt peidetud nad nii ära, et keegi meile kahju ei saaks teha. Neid hoiukohti ja panipaiku võiks sümboolselt kodudeks pidada.

Meie hõimul on olnud kombeks lõigatud küüne jupid kas ära põletada või kuhugi tallele panna. Eestis on kirjeldatud, et küüned pannakse pluusi kaelaaugust põue, et neist hädaajal abi oleks, sealt võivad nad edaspidi maha kukkuda, kui kukuvad, siis keegi ei tee sellest probleemi (Boecler, Kreutzwald 1854: 139).
Juuksed peab panema kindlasse kohta. Nad koguti hoolega ja pisteti seinaprakku või selle jaoks eraldi uuristatud lõhesse. Virumaal pandi kammides tulnud juuksed aia posti alla. (Hämäläinen 1920: 20)
Eestlased (virulased) ei pane surnule selga ega kaasa midagi sellist, mis on olnud kellegi teise seljas, sest see tähendaks tolle inimese peatset surma. (Wiedemann 1876: 477)

Kui inimese keha n-ö tükkidesse suhtutakse alati eriliselt, siis inimese valmistatud esemeid võib jagada tinglikult kahte rühma — pühad ja igapäevased. Esimesed on seotud eriliste taigade või riitustega. Väga selgeid piirjooni alati tõmmata ei saa, sest kogu elu oli ja jääb tõenäoliselt alati olema seotud igapäevaste taigadega, kommetega (nt vasaku saapa enne jalga tõmbamine). Ometigi on mingid esemed siiski natukene pühamad kui teised, kuigi nad on suures osas inimese valmistatud ja seega juba seotud inimese hingega, hingestatakse neid ikkagi veel eraldi. Neile luuakse oma koht, kus nad peavad ootama kasutamist või siis täitma neile määratud ülesannet (nt hea viljasaagi korraldamine, maja ja pere kaitse). On olemas igapäevased lastenukud ja erilist hingejõudu sisaldavad hingenukud (nt Metsik, Tõnn, Pell, Peko), riided ja piduriided (nt pulmariided, palvuse riided), igapäeva mõõgad ja pidu- ehk taigadega seotud mõõgad (nt pulmamõõk), igapäevanuga ja taia-, vereandidega seotud nuga, igapäevakulbid, toidunõud ja erilistel puhkudel kasutatavad toidunõud, igapäevased ja n-ö võlutööriistad, mis nagu imeväel kõik tööd ära teevad.

Täpselt nii nagu võõraid ei lasta oma pere pühakohta või tagatuppa, nii ei näidatud erilisi, pühasid esemeid või nende hoiukohti vabalt kõigile. Nad on seotud eseme ehk koha valdajaga teisiti kui igapäevased ja avalikud.

Tavaliselt on erilised asjad eriliselt kaunistatud, kirjatud tähenduslike kirjadega ja väliskuju andmisega, kuid mitte alati. Asju on märgistatud, et anda märku, milliste vägede või hingedega nad seotud on — kuhu kodusse nad kuuluvad, kellele või millele nad koduks on. Pühade esemetega on tihti seotud mingid tükid loomadest, lindudest, olulistest inimestest, stiihiast, sisaldades vastavat hingejõudu. Need loovad sideme mitte ainult konkreetse looma või taimega, vaid ka kogu selle looma- või taimeliigiga.
Seega inimese soov väljendada oma sidemeid ümbritseva ilmaga väljendub sümboolselt ka inimese ümber olevates esemetes. Sidemed moodustavad kujundlikult teeradade võrgustiku erinevate kodustruktuuride vahel, mis kokku moodustavad inimese enda jaoks tervikliku süsteemi ja kuuluvustunde, võimaldades ühendada nii sisemised kui ka välimised maailmad.

Võib arvata, et erilisi esemeid kasutati harvem seetõttu, et suurem töö ja vaev nendega säiliks kauem. Samas on võimalik, et kuna need esemed olid eriliselt hingestatud ja seoses eseme kasutusega, kutsutakse välja ju ka vastavas esemes elavat hinge — talle tuleb ande anda jne, seega neid hingi ei tohiks ja ei ole majanduslikult võimalikki sageli välja kutsuda.
Erilisi esemeid kasutati erilistel hetkedel, arvestades kombeid, aastaaegu, kuufaase ja päikeseseise. Sest nii nagu meie ise teeme töid (töötleme looduses olevaid ressursse) ning “suur loodus” kasutab meid vastavalt looduses kehtivatele reeglitele, nii tuleb meil ka enda loodud esemeid kasutada vastavalt nende kodus olevale kalendrile ja kommetele.

Sõltuvalt eseme tüübist on esemetele tehtud vastavad kodud, kohad — igapäevased kapid (nt rõiva-, jalanõukapid) ja erilised kapid (nt pühasekappkivot, kibot Se), igapäevakirstud, vakad, märsid ning kotid ja erilised kirstud, vakad, märsid ning kotid (ntandevakk, pulmavakk, -kirst, ehetevakk, Tõnnivakk, nõiakott), igapäevased kohad looduses ja riituslikud paigad (nt annikoht, Tõnniauk, leedomägi), vahepealsed — ahjukapid (nt pell, peetska), mida sai kasutada nii taiaesemete kui igapäevaasjade hoidmisel. Oluline on, et need esemete kodud on paiknenud alati ise kindlates kohtades, kas siis vastavalt ruumi võimalustele või maaomanduse, maja paiknemisele, ilmakaartele.

Pühi ehk erilisi asju ja nende hoiukohti võib ühekordse või korduva kasutuse printsiibi järgi jaotada neljaks:

1. Püha ese ise on ühekordne, teatud kindla ülesande jaoks tehtud või valitud, kuid koht, kuhu ta pannakse, on pidevalt korduv, aastast aastasse üks ja seesama. Näiteks haige koha pesemise vesi või silumisel kasutatud rauatüki viimine haiguse tõrjumise eesmärgil mõnele kivile või hingenukud, mis seotud üleminekuaegadega, et mingi olulise asja jätkumist või kaitset kindlustada:

• Soonda külas, siit kiriku poole, teest paremat kätt, maalja kivi. Ennem kodus pestakse, pesuvesi viiakse sinna. Hobuseraudu ja vanu naelu ka viiakse. ERA II 130, 292 (5) < Muhu khk., Muhu-Suure v., Soonda k., Paali t. — Richard Viidalepp < Leo Väärtnõu, 19 a. (1937).
• Esimesena lõigatud viljavihku keskendub vilja elujõud, mis sureb sügisel ja mida on vaja säilitada läbi talve, et see siis kevadel taas uut elu idanema paneks:
• Kui sügisel esimest villä lähtse lõigama, siis lõigas pereisa esimese, ühe väikese vihu, viis kodu, pani kuskille üles räästa alla paaride vahele ripnema. Need on “hiirevihud”; siis ei tee hiired villäle kurja. (Tähendus: Mina mäletan, lapsepõlves olid veel kõik räästavahed seesugusi vihkusi täis; minu isäisäst pantud) H II 22, 828/9 (6) < Saarde khk., Jäärja — Jaan Jakobson (1889). (Loorits 2000: 164). 
• Tulu-poiss — kui esimest korda iga aastal õsuma mindud, siis õsus peremees ise esimesena kõige esimese vihu ning pani ise vihu sidemesse. Kinni pandi see vihk kolme sidemega. Sammuti kui akati rehtesid tegema ning rabama, siis viidi see vihk kõige esmalt koju ning pandi keige esimeseks üles rehese parsile. Sial rehe nurkas parre otsal ta seisas, niikaua kut rehtesid tehti ning jähi sönna veel pärast rehtesid. Sedä´s kiputand sial ükskid. See vihk rabati viimuks jöululaupa öhta ära. Peremees ise rabas. Peremehel pidid rabades kolmed püksid jalas olema ERA II 8, 661/2 < Karja khk., Purtsa k. — Mihkel Toomas < Hendrik Tuuling, s. 1862 (1928). (Loorits: 2000: 164).
• Kõue laast — laast, puukild, mis pikne puu küljest ära, siis pandi kõue laastusid laka sisse, siis ta pole enam tulnud < Kaarma (Saareste: 1958).

2. Püha ese ja tema hoiukoht ehk kodu on mõlemad ühekordsed või ajutised. Näiteks erinevad arstimiseks, edenduseks, paha teinud inimesele karistuseks, perest paha välja viimiseks tehtavad ühekordsed hingenukud, aga ka erilist väge sisaldavad asjad, mis peale kasutust kas ära visatakse, põletatakse, maha maetakse või mõnda läbikäidavasse kohta ahvatlevalt üleskorjamiseks jäetakse:

• Maast hakanud haigust arstiti sealtsamast kohast, kus keegi maas istus, võeti prügi, põletati, ja selle veega pesti haiget kohta ja vesi visati ristteel vasta põhjakaart. Ära tulles ei tohtinud veeviskaja tagasi vaadata. RKM II 8, 53 (2) < Rakvere khk. — August Krikmann (1947) 
• 1680. aastast Mihkli kihelkonnast pärineva kirjelduse järgi oli Metsik 30 tolli pikk, linadest juuste ja habemega ning selgelt markeeritud sugutiga, peas müts ja õlal puulaastust mõõk. Metsik tehti ühel aastal mehe-, teisel naisekujuline. Metsik valmistati enamasti talve hakul ja teda austati laulude ja tantsudega mängutubades, kus koosolemised olevat kohati võtnud pöörase ilme. Metsikupidu peeti harilikult vastlapäeval, ka jõulude ja vastlapäeva vahel või varakevadel. Pidulikus rongkäigus viidu Metsik pillimängu, laulu ja tantsu saatel külast välja metsa, külakarjamaale või võõrale maale, asetati puu otsa ja tantsiti tema ümber. Metsik jäeti seotuna puu latva < Mihkli (Läänemaa Muuseum) [2]. Pole teada, kas iga kord kasutati sama või erinevat puud (autori märkus).
• Hanilas tõnisepäeval pimeda tulekul kogunesid külanaised kokku, vanu riideid ja muid asju kaasa tuues. Need panid nad kera moodi kokku. Niisugust kotti vanade riiete ja muude asjadega kutsuti kadaks. Kott seoti kinni, naised võtsid pikad pulgad kätte ja hakkasid kada küla karjamaale veeretama, ise kooris üteldes: “Kada, mine … karjamaale!” Kada pidi karja suvel kõige kurja ja õnnetuste eest hoidma. Karjakaitsja sai riided ja muu tühja-tähja, tänutäheks pidi ta kada valmistajate loomi hoidma < Hanila (Läänemaa Muuseum) [3].

3.  Korduvalt kasutatavad pühad hingestatud esemed, mille kodud on pidevalt ühes ja samas kohas. Ainus muutumine toimub täienemise, aga mitte kunagi äravõtmise teel. Juurde võib alati panna, andi võib alati anda, aga igasugune äravõtmine või lõhkumine toob kaasa häda ja viletsust.
Sellisteks erilisteks asjadeks ja kohtadeks on näiteks olnud kunagised jumalakujud pühakohtades, aga ka Tõnni-, Pelli-, Penni-, õnnevakad. Viimaste näol on tegemist viljakushaldjate või maja(kodu)vaimudega, kellest oleneb sigivus ning kasvamine.

Tõnnivakk võib olla nii kasetohust märsike metsas, aidanurgas või peremehe toas valvsa pilgu all, savist või rauast tehtud ja aiaga ümbritsetud ahi põllunurgas, künataoline asi rehe all, pirrupilbastest tehtud korv ahju ees laudil kui ka kott rehetoa otsas, mille sees elab teinekord vastavat vaimu kujutav hingenukk, kellele ande toodi:

• Tõnisavakk oli üks kivi, känd ehk mõni muu sarnane koht, kuhu keegi oli oma lootust pannud ja kuhu igaüks, kelle päralt niisugune känd oli, oma esimesest saagist pidi viima, näiteks kui keegi peksis rehe maha, pidas ta kohe natukene tõnisavakka viima. Teiseks, tappis keegi midagi looma, pidi ta jällegi oma tõnisavakale natukene viima, enne kui kuskile mujale, kui ta mitte ei tahtnud tõnisavaka kahjutegeva käe alla langeda. Nõnda viidi igast asjast kõige enne tõnisavakale ja usuti, et see tuua neile suurt kasu 9588 < Rõuge khk, Roosa — P. Kanger (1894).
• Tõnnivakk — kasetohust tehtud veikene vakk, sinna sisse pannakse karvu nagu hobuste, lehmade, lammaste, sigade, kanade, ka igat seltsi vilja ning üks veikene tita, mis puust on tehtud ja riided selga seutud — see on siis jumal, kes seda õnnistust jagab. Seda vakka ei pia aga keigi täädma muud kui peremees, kes seda isi valmistab ning aidas oma kirstu põhjas hoiab. Tõnisepäeva hommikul enne koitu võtab peremees salaja selle vaka ja laternaga tule, kelle sees tükk rasvaküinalt põleb ning lähab elajatelauta, võtab vakast tüki lehmakarvu, süitab seda küinlatule pääl põlema ning suitsetab sellega lehma ümberringi läbi. Pärast võtab see selle tite, paneb seda lehma selja pääle istuma ja viimaks keerab veel lehma kõhu alt läbi mõned ringid ümber ja paneb seda vaka tagasi. Pääle selle lõikab veel tüki karvu tulevaks aastaks vaka sisse valmis. Nõndaviisi tehakse iga looma juures, olgu mis tahtsugune. Ka vili suitsutasse ja sorgitasse titaga läbi. On tema majandus keik sedaviisi läbi käidud, siis viib vaka jälle kirstupõhja tagasi. Tulevaks aastaks, nagu üteldud, salaja, et keigi ei tää ega näe E 6991/6992 (10) < Pärnu — Jaan Karu (1893).
• Vanalrahval olnud see mooduks, tehtud kesend põldu savist ja raudkivist ahi. Seda nimetud Tõnu vakas. Seda pruuki olli aga neljakümne aasta eest. Niisugune ahi seisis nurmel, senna viidi iga kord esimest uudistvilja, kui esimene kord peksiti ja jahvatati käsikividega ära ja viidi ahju. Kui lehmal poeg olli, tapeti kolme päeva pärast ja verega märiti seestpoolt ahju ja liha küpsendati ahjusuu ees, siis panti ahju. Lambatalle tapeti ära, määriti rasvaga ära, siis põletati ära. Kui naine lapse ilmale tõi, siis võttis vanamoor lapse ja peskis ahjusuu ees, isi laulis: “Kallis Tõnu, kaitse seda last keige kurja eest.” Vesi visati ahju peale, et laps kõva kui ahi oleks tulevikus. Tulli kallid pühade ajad. Seda rooga, mis ahju kanti. Aid olli ahjul ümber tehtud, et loomad ligi ei pääse, seda pühapaika ära ei rikuks, jumalat ei vihastaks ja õnnetusi kaela ei saadaks. E 28944/5 (1) < Saarde khk., Jäärja k. – A. Kuningas (1896).
• Jäärja Ulita/?/ talu õues püha kase otsas nõiavakad ja -kotid. Sinna viidi osa igast viljast sügisel, loomatapmisel tükk liha, lambaniitmisel villu jne. Endine peremees kõik hävitanud E 1582/5 (2) < Suure-Jaani khk. — Hermann Karell (1892).

4. Korduvalt kasutatavad hingenukud ja pühad esemed, millel pole kindlat kodu või kohta — nad rändavad kogukonna või pere siseselt. Heaks näiteks on siinkohal setode põllu-, karja- ja viljakusjumal Peko kuju, keda arvatakse puust või viljavihust olnud, aga hiljem vahaküünalde rohkel kasutusel vahakujuks muutunud. Teda hoitakse salaja aidas ja vaid Peko pühadel või külvamise ajaks tuuakse kuju välja. Igal aastal on erilised kombetalitused, otsustamaks, kelle kodu saab Peko koduks.

• Neid kohti, kuhu Peko külviajal viidi põldu õnnistama, kutsutakse “Peko kohtadeks”. Peko kohad said vanemal ajal mõnesuguseid ohvreid, ka siis, kui Peko koduaidas istus. Ohverdati raha, aga niisama ka soola, vilja, linu ja muud.
  Sügisene Peko-praasnik toimus pärast viljalõikust, enamasti mihklipäeva paiku, seegi öösel. Osalesid ainult peremehed. Kaasa võeti leivakott. Peoruumi aknad suleti ning Peko-peremees tõi kahe teise mehega Peko kuju aidast viljasalvest tuppa. Ringis ümber Peko istudes, seljad Peko poole, asuti leivakottidest sööma. Pärast sööki tõusti, võeti kätest kinni ning ümber Peko käies paluti järgmiseks aastaks kaitset viljale ja karjale. Järgnes uue Peko-peremehe valimine vereliisuga: mehed jooksid välja ning hakkasid üksteist takistades ja kriimustades üle aia hüppama. Kel seejuures esimesena veri välja tuli, oli eeloleval aastal Peko-peremees. Seejärel jätkus praasniku pidamine teises toas, kuhu peremees oli laua katnud. Peolt lahkuti vastu hommikut. Uus Peko-peremees võttis Peko kuju kaasa ja viis ta aastaks oma aita salve. Peko kuju hoiti ja kanti ühest kohast teise valge lina sees, mis oli keskelt vöötatud (Berta 2004). [4]

ESEME KOLIMINE

Aeg ajalt peavad asjad “kolima”. Otsese kolimise põhjusena ei käsitle ma siinkohal meie endi kolimist, kus meiega seotud esemed haaratakse kaasa uude kohta, uude kodude süsteemi. Kolimisena käsitleksin siinkohal just esemega seotud inimese või kogukonna vahetust — asju näiteks varastatakse, antakse, kingitakse või visatakse ära. Mis saab nende vanade asjade sidemetest kunagise omanikuga, mis viidud näiteks muuseumi, antikvariaati? Kuna pole enam inimest isikliku suhtega (sümboolselt kui võti kodu avamiseks) sellesse esemesse, siis on vähe tõenäoline, et see ese ka “avaneb” nii nagu enne. Tänapäeval on teadlastel võimatu ära tunda kõiki neid nähtamatuid ja nähtavaid kihte, vaadeldakse ja võrreldakse suures osas vaid esemete välimust. Enamik kujundite, vormide ja kirjade uurijaid on jõudnud vaid erinevate stiilide klassifitseerimiseni ja tõdemuseni, et nendel märkidel on olnud oluline tähendus. Põhjus, miks täpsemaks ei suudeta minna, on just selles, et ei teata omaaegset “kodude” struktuuri, nende esemete ja inimeste ning ümbruse omavahelisi mänge, tähendusi.

Asju, mida meil enam vaja ei lähe, on meil kahju ära visata — nii proovime neid kellelegi kinkida, ära anda, müüa — asjale uut kodu pakkuda. Kergem on visata ära asju, millega polegi sidet tekkinud (pole meeldinud kanda või kasutada, pole meeldinud asja välimus või asja andja). Ei tohi tähele panemata jätta, et andes asju, (sh hingi ja baktereid!) seome ennast asjade vastuvõtjaga. Seega asjade kolimise puhul on eseme väärtuse kõrval oluline ka side asjaga, mida andja või vastuvõtja võib ära kasutada. Seda on vanasti kardetud, seepärast pidi ikka midagi vastu andma või muid tempe tegema, et sõltumatust säilitada.

Sidet asjaga võis ka hästi kasutada, nii sai teist inimest ja tema tegemisi kaitsta, edendada, üksteise jõud ühendada. Sõna otseses mõttes riputad inimese külge mingi ehte, mis sisuliselt on tükike sinu väest, hingejõust või hoolimisest. Mida erilisem on ese, seda tähtsamale inimesele seda edasi tahetakse anda. Selliste andmistega kaasnevad erinevad rituaalid ning pühendused, et uus omanik võtaks täielikult üle endise sideme ehk võtme, sest muidu ei saa seda eset kasutada.

Asju, mida keegi ei taha, ootab tänapäeval prügila. Vanast ajast ei ole eriti teada selliste maa-alade olemasolu, kõik inimese kodude süsteemid on arvel. Tundub, et vanasti ei olnud isegi asju, mida prügilasse viia, risu ja prügi sõna kasutati pigem seoses looduse tekitatud loodusliku prahiga või siis inimese lohakusega — ei viitsinud asju taaskasutatavaks teha või lohakilt ära panna. Vajadus katki läinud või mittevajalike asjade paigutamiseks (väärtushinnangute muutumine) tuli päevakorrale ajastuga, mis tõi kasutusele materjalid, mida ei saanud uuesti kasutada. Selle vajaduse on noorem põlvkond lahendanud asjade prügilasse viimisega, kuid vanem põlvkond nn kolikambrisse või pööningule korjamisega. Ruumidele, mis olid enne teiseks otstarbeks, on antud lisatähendus.

Öeldakse, et tühja kohta (kodu) looduses ei ole. Kas võime siis väita, et pole olemas ka kodutuid asju või mahajäetud kodusid? Et anda õigeid vastuseid, peab hakkama arvestama looduses inimesele tajutavate ja mittetajutavate olemiste ja olendite liigiliste kihistustega. Inimesele tajutava “koduta” termini mõistmine tekitab meis ängi, ja tõenäoliselt on proovitud vanasti ja proovitakse ka praegu vältida endaga seotud asjade koduta jätmist.

PÜHAKOHAD

Olen käsitlenud oma artiklis igapäevaseid ja pühasid esemeid, hingenukke ning nende hoiukohti, kodusid, veel käsitlemata on meie pärimuses pühakohad — hiied, pühad mäed, allikad, metsatukad jms. Kas neid paiku tuleb mõista jumalate/ loodusvägede/ haldjate kodude ehk eluasemetena või on tegemist ainult nende külla kutsumise paikadega? Kui arvestada sellega, et meie esivanemad mitte ainult ei hingestanud, vaid ka jumalustasid kogu ümbritsevat maailma, siis kogu maailm, milles elame, ongi jumalate/haldjate kodu. Milleks luua veel eraldi paiku nende kummardamiseks või palvetamiseks?

Osa loodusvorme lihtsalt on nii erilised, et neid ei ole sobilik majanduslikuks tegevuseks kasutada. Kas seal elavad hinged seoses oma elupaiga erilisusega tundusid nii teistmoodi, et nende elupaika kõheldi muuta? Kuid miks siis teinekord tehti pühakoht sinna, kuhu näitas liisuheitmine?

Kindlaid vastuseid andmata peame nentima, et meie pärimuses on väiksemate või suuremate piirangutega paiku, kus inimene käib vaid üle aia ande andmas, ise kunagi sisenemata või selliseid, kuhu võib siseneda ja jumalate poole pöörduda, kuid vaid väga austava suhtumisega. Mõlemas on inimese tegevus piiratud karmide reeglitega — ei tohi murda ega kaasa võtta midagi, peab käituma pühalikult. Kui eksida nende reeglite vastu, siis tabavad eksijat ja tema järeltulijaid suured õnnetused.

• Kõnnu küläh om vanal ajal kats pühä aida olnu, tõine aid om tõisen külä veeren olnu. Neil kate vana rahva püha paigal om ümergune aid ümbre tettu. Ja sinna ommava kiik külä rahvas omi andit viinuva. Ne paiga ommava külä rahvas niida pühä pidanuva, et neide pidi oma ande, mes temal oli, üle aia sisse pandma. Ja neide aido aido sisse es tohtnu ütski oma jalga pista. See arvati selle kiike suurembast patust, kes seda pühä paika oles rojastanu, ja selleperast oliva ka neil paikadele kõva aia ümbre tettu, niida et neid ütski patune es või puttu. Ja kes oma andet tahtsi sinna pühä aida viia, see pidi oma ande, mes temal oli, üle aia sisse pandma,. Ja neide aido sisse korjati kiiksugust varandust. Mõlembin aien olli üts raha korjamise anum ehk üts puu mold, vana aegse anoma, molli sarnane. Senna molli sisse pilluti üleaia vask raha tükkä. Ja mõni kõrd om see mold raha veerini täüs olnu ja ütski inemise käsi ei tohtnu neid andit säält pühäst aiast ära minna võtma. Kes sedä oles julgenu tetä, see oles pidänu senna samma paika koolma. Seeperäst ei julgenu seda ka ütski tetä, seeperäst jäie see varandus kiik aien puutumada, niida kuis temä pühä aida oli pantu… (EKS 8, 5, 533/8 (11) < Räpina, Kõnno külä, Miko talu — Jakob Jagomann (1876).
• Pedäjemägi oli ümbruskonna ilu ja uhkus. Kõrgel mäekünkal oli veel väike mäekuppel, mille keskel kasvas mänd, mida kutsuti ladvas kasvava toreda tuti järgi “Tottugõ pettäi”. Tema ümber kasvas mitmesuguseid väiksemaid puid, nii et see oli nagu väike park. Säält oli näha kaugele ümbruskonda. Aga kahjuks ilmus meie kanti üks halb inimene, kes 1953. a selle kauni ainulaadse puu maailmas oli ühel ööl salaja maha lõiganud. Kui saime teada tottugõ pedäjä mahasaagimisest, oli eriti minu isa kurbus ja nördimus tohutu[…] Kas puu mahasaagimine tegi mehe õnnelikuks? Juba külarahvas oli hoiatanud, et kes puule halba teeb, sellel läheb ka endal halvasti. Loodetud varandust muidugi ei leitud, mis olevat olnudki ajendiks. Ka ei ole tal oma elukorralduses enam õnne olnud — haigused, tulekahjud, loomade lõppemine. Kõige lõpuks uppus see mees ise ära… (Raudsepp 2002).

Võib väita, et paiga pühadus on kinnistunud ka maale — kui puistu on mingil põhjusel hävinud (hävitatud), on paika või hiieaset edasi pühaks peetud ning selle suhtes on kehtinud kündmise keeld (Kütt 2005: 41).
Samas võib mõelda ka vastupidi, et mingil põhjusel maa pühadus on kandunud edasi kõigele, mis selles kohas kasvanud. Nimelt on matmis- või põletus- ja pühakohad tihti seotud, on teada, et pühapaikadesse maeti veel 17.–18. sajandini ning matmispaiga funktsioonile viitavad mitmed toponüümid (nt Surnumägi, Kabelimägi, Kalmumägi):

• Põlva Vanakülas Kalmete mäe jalal oli aasta 10 eest veel paarisaja aastane kadak, kellele ohverdati tõnisepäeval tennüsteri — uhmris tehtud tangu. Ka Holvandi küla Hirve pettäile ohverdati. E I 50 (359) < Põlva khk. — M. J. Eisen < Reinu teated (?)

SURNU KODU

Tegemist on väga mahuka valdkonnaga, mis vajaks täiesti eraldi käsitlemist. Järgnevas alalõigus pööraksin seetõttu tähelepanu vaid mõnele olulisele punktile, mis seotud antud teemaga. Kui eelnev jutt oli peamiselt seotud elavate inimeste kodudesüsteemiga, siis käesolev on kodudest, mis lisaks oma funktsioonile, olemusele peavad olema ka vahendajaks surnute ja elavate vahel. Pärimuslikult on kogu inimese elu olnud täis hoiatusi või seletusi, mis valmistavad ette turvalist kodu või olemist peale surma. Muinaseestlaste teadvuses on surnu jätkanud oma elu lihtsalt oma uues kodus, s.t hauas, hiies, kalmistul, mõne hoone põranda all — juhul kui surnu hingel säilib side selle paigaga (kui hingel ei säili side tema kehaga, siis kirjeldatakse hinge koduna väga erinevaid võimalusi). Ka tänapäeval tehakse haud surnu koduks, kirstu pannakse kõik vajalikud esemed või siis midagi, mis on surnu ja elava vahel oluline. Haua eest hoolitsetakse, kirstu kaunistatakse, sest eks surnugi taha, et tal oleks kena ja puhas kodu. Kui kaua inimesed nii talitanud juba on, pole teada, kuid eks seda on tehtud ka sellepärast, et surnu ei ihkaks koju tagasi tulla.

Vaieldakse palju kahe erineva matmiskombe ja hinge tee seoste üle: kas maetud surnu hingel on teine kodu kui põletatud surnul, kas sidemed elavate ja kodupaigaga on erinevad? Kas tegu on lihtsalt erinevate ajastute kommete erinevusega või millegi laiemaga? Kui küsimus on ajastutes, siis mis on ühiskonnas nii muutunud, et oma surnutele on otsustatud teistsugust kodu pakkuda?

Pronksi- ja rauaajal on olnud surnukombestikus kasutusel n-ö surnute majad (nt Saaremaal Lepna ja Tõnija Tuulingumäe), paljud tarandkalmetena käsitletud segatud luudega ühishauad on võinud olla palk- või paeehitised, paekatustega, kus võidi läbi viia rituaale, mis seotud surnutega (Mägi 2005: 34). Tänapäeval võime vaid aimata, mis reeglid seal elavatele käitumiseks ja surnute säilmete paigutuseks olid, millal seal käidi ja mis põhjustel.

Tänapäeva surnuaedu vaadates on tihti tunne, et tegu on mingi omapärase linnakuga ja huvitav on, et tegelikult matkivad inimesed ka selles valdkonnas korda, milles nad elavad ise. Vanad inimesed, kes surma ootavad, ootavad pääsemist surnute maailma — surnute koju, oma surnud lähedaste juurde. Nendel on ammugi valmis pandud riided, mis teised neile pärast selga peavad panema ja juhised, kuidas nende kehaga käituda. Matmiskombestikud on läbi aegade erinevad olnud, kuid ühes on nad sarnased: inimene tahab surra kodus oma lähedaste juures ning viimset elupaika saada kodus või kodu lähiümbruses, kuhu on maetud ka kõik teised tema hõimlased. Ehk on see soov seotud tundega, et keha surmaga ei lakka olemast ometigi mingid muud territooriumid (millest jutt artikli alguses), muud kodud, selle paigale jäämine on oluline kogu kodude süsteemile, milles inimesena ollakse omakorda vaid üksainus osake.

LÕPETUSEKS

Teema käsitluse lõpetuseks tahaksin öelda, et kogu selles reeglistike süsteemis on siiski tõenäoliselt alati olnud koht eranditele nii inimeste kui esemete juures. Erandliku hinge on tekitanud erandlik välimus või vastupidi — erandlik hing on tekitanud erandliku välimuse. Erandid võivad reeglitele mitte alluda, see ongi nende reegel, seda neilt teinekord oodatakse. Sõltub ühiskonna või kogukonna suhtumisest. Nad on nagu lapsed või vanurid, kes võivad eksida. Seega ükskõik kui palju me ka ei tahaks mõista ja süstematiseerida seda keerulistes osalussuhetes olevat kodude ja kodudes elavate olijate, esemete maailma, siis alati on selles mõni koht, mis ei allu reeglile.

Loota tänapäeva inimesena seda, et just meie need erandid oleme, oleks naeruväärne. Hea kui me oma tajumisvõimaluste piires oma ning meile vajalike loomade, lindude, taimede, asjade, hingede ja jumaluste kodud vajalikus seisus hoiame, sest me ei tea kui suurel määral muudab kodude kvaliteet aja jooksul meie endi ehk “kodus olevate” kvaliteeti.

Mida tegid karjalapsed vanasti karjas? Nad valmistasid kujukesi kariloomadest, samuti karust, hundist, jumalustest, inimestest. Nad panid need kõik mänguaeda ning eraldasid metsakiskjad kariloomadest ja inimestest, majadest — eesmärgiga hoida kiskjad eemal ka tegelikust karjast. Sellised “mängud” on esemete ja elusolendite, aga ka loodusjõudude paigutamised, oma koha kätte näitamised, kodude loomised. Lapsed tegelevad selle sama kehtiva maailmamudeli loomisega, ikka ja uuesti.

Me kordame sama süsteemi, mida maailm meiega kordab. Olles koduks ja koduloojaks tervele hulgale ese-me-tele ning elajatele, kasutame me ise koduna seda ümbrust, mida me päevast päeva teistega koos loome: “Iga asi olgu omal kohal!”

 

Kirjandus

1. Boecler, Johann Wolfgang; Kreutzwald, Friedrich 1854. Der Ehsten abergläubische Gebräuche, Weisen und Gewohnheiten. Sankt-Peterburg;
2. Emor, TSN 2005. Special EUROBAROMETER 225 “Social values, Science & Technology”
3. Hämäläinen, Albert 1920. Ihmisruumin substanssi, suomalais-ugrilaisten kansojen taikuudessa. Helsinki.
4. Kütt, Auli 2004: Pühade puude ja puistutega seotud käitumisnormid pärimustekstides. Bakalaureusetöö. Tartu Ülikool.
5. Loorits, Oskar 2000. Endis-Eesti elu-olu III, Lugemispalu põllumehe elust, EKM, Tartu.
6. Mägi, Marika 2005. Kivikalmed ja surnumajad. Matmiskombestiku areng rauaaegsel Saaremaal. Saaremaa Muuseum, kaheaastaraamat 2003–2004. Kuressaare, 3–34.
7. Raudsepp, Naata 2002. Rusi talu uus elu Rocca al Mares. Kultuur ja Elu 4 (470): 40−43.
8. Saareste, Andrus 1958–79: Eesti keele mõisteline sõnaraamat I–IV. Stockholm, Uppsala.
9. Väike murdesõnastik 1996. Toimetaja Valdek Pall: http://www.eki.ee/dict/vms
10. Wiedemann, F. J. 1876: Aus dem inneren und äusseren Leben der Ehsten. Peterburg