Iga kirjutisega on tunne, et see on finaal. Aga siis tuleb taas järgmine. Kuniks tuleb. Kui enam ei tule, siis ongi tegu lõpliku finaaliga minu hingatud killukeses ruumi lõputus pahvakas.
Maailm on täis mõtteid. Maailm on täis tundeid. Meis kõigis ja meie kõigis. Ometi on iga mõte täis elu, ometi on iga tunne täis jõudu, seista ja olemas olla, läbi mõeldud ja -tuntud saada. 
Seal kus on mõtete paljusus, seal valitseb tegelikult tühjus. Muutliku tolmutera mõtetevulin ajata ruumis. Samas nii eriline. Nii nagu kõik meie ümber. Kuhu iganes pilk peatub, seal on ikka see sama. Aga alati eriline. Pühendumine.

Ma armastan sõnu, aga ma pole sõnameistriks õppinud. Tegelikult pole vahet, kas raiuda kujustus kivisse või vormida sõnadega õhku, südametesse, meeltesse. Oluline on suhe, kõnelus, mis selle käigus toimub. See on võrreldav toitumisega: enese pakkumine ja enesesse võtmine. Iga hingetõmbega, iga kirka löögiga, iga tantsu sammuga, iga sõnaga.