Tõlkides eestikeelse sõna "minevik"

Tõlkides eestikeelse sõna "minevik" inglise keelde, saame sõna "past", mis hääldub meie jaoks sarnaselt hoopis teise tähendusega sõnale "paast". Kuid kas pole omapärane, et need kaks sõna võivad olla ka väga seotud semiootilises võtmes - paast on minevikuline, minevik on paastulik. Minevik kätkeb endas sarnaselt paastule konsetratsooni juba tarbitust ja kogetust, olukorda, kus toimub puhastusprotsess ning säilitatakse vaid oluline. Mineviku ruumilise lõplikkuse neelvad siiski ühel hetkel uute elude leegid.

Silmini üldises

Kui oled kuskil silmini sees, siis ei näe üldist. Kui näed aga üldist, siis on raske sukelduda, olla silmini sees. Üldistusi on raske teha, kui pole midagi “lõpuni” kogenud ja midagi “lõpuni” kogeda ei saa, kui ei oska üldistada.

Rosinad

Kui otsida saia seest rosinaid, siis mingil hetkel vaid rosinaid süües muutuvad nad saiaks ja sai rosinaks. Eriline muutub pidevalt tarbides tavaliseks ja tavaline eriliseks, mille poole järjekordselt püüeldakse.

Ajalugu

Ajalugu pole lineaarne tagasivaade, ta on meiega pidevalt kaasas.

Sügav vastandlikkus

Vabaduseiha võib kammitseda, kammitsus tõukab vabaduseihale, maailma mõõde teeb isiklikuks, isiklikkus kisub lahustuma maailmas, naeru nägu võib kurvastada, kurvastus panna naeratama, abistades võid kukutada, tõugates pikali võid abistada, armastades võid lükata eemale ja tõugates eemale tõmmata ligi.

Kehaga kauplemine

Miks kehaga kauplemine, selle omaduste müümine kuidagi halvem on kui hinge, tunnete või teadmiste müük? Kas seepärast, et see kuidagi kasutatakse/trööbatakse ära?

Kui palju meie ümber on teadlasi, luuletajaid, muusikuid, kunstnikke – üks kõik mis erialade inimesi, kes on ennast ära trööbanud, kes on oma muid omadusi ilma igasuguse eetika ja filosoofilise sisuta kasutada lasknud, ennast pakkunud?

Ei, mingit vahet ei ole.

Me kasutame ja meid kasutatakse. Kõik on üks.

Meist sõltub ainult viis, kuidas see sünnib. Nii kasutamine kui kasutada laskmine.

Intensiivsus ja agressiivsus

Kas intensiivsusel ja agressiivsusel on vahet?

Kui intensiivsus on meie jaoks meeldivas suunas, siis imetletakse seda keskendumist ja pühendumist, ollakse tänulikud ja vaimustunud. Kui aga intensiivsus ei sobi meie olemusega, siis see mõjub agressiivsusena ja me oleme kohkunud, eemalepõiklevad ning kaitsepositsioonis.

intensiivne - pingeline, tugev ja tõhus

agressiivne - kallaletungiv, ründav, vallutushimuline

Lähisuhetes pendeldab intensiivus ja agressiivsus kaaslaselt kaaslasele. Kaaslase pühendumine võib muutuda meie jaoks agressiooniks, kuna meie ego suudab laieneda omanditunde abil piiritult. Kõikidesse valdkondadesse, eriti pühendunud kaaslase elueesmärkidesse.

Jäljed

Kellele kuuluvad jäljed? Kas sellele, kes nad teinud on või sellele, kes need endas vähem või rohkem aega alles hoiab?

Iga liigutuse, tunde ja mõttega jätame kuhugi jälje – õhku, maapinnale, vette, tooli seljatoele, kaaslaste kehale, mälestustesse, südametesse. Kogu ümbrus on täis meie ja kõikide teiste jälgi.

Võib isegi juhtuda, et meie kõik oleme kellegi ühest või mitmest jäljest alguse saanud.

Ainus põhjus

Ainus põhjus, miks sa kannatad, on see, et sa valid kannatamise.

Võid oma elu vaadates näha, et on palju sellist, mille pärast kannatada, kuid õiget põhjust tegelikult pole.

Sama kehtib õnne kohta.

Ainus põhjus õnnelik olla on see, et valid õnnelik olemise.

See on teadlik sisemine seisund, mis ei sõltu välisest.

Tunded

Tunded on tühjusest tekkinud algete ja nende taas tühjaks muutumise kajastused.

Suhted

Armastuses väljendunud suhted kestavad juba enne inimeste omavahelist kohtumist ja jäävad meiega kuni elu lõpuni.

Tulemine ja minemine

Tulemine ja minemine kokku ongi olemine.

Suures valguses

Suures valguses ei ole näha kui mõni valgusallikas juurde tuleb, aga teadmine sellest teeb olemise ometi valgemaks.

Isetus

Isetus annab võimaluse hirmuvabaks eluks.

Lahing

Lahingus ei ole võitjaid, kõik on kaotajad.

Käsitledes lahingut aga uuenemisena, saab sõna kaotus teise tähenduse.

Inimeste suhted on nagu teed

Inimeste omavahelised suhted on nagu teed või päikesekiired. Mida iganes keegi teeb või ütleb sinu jaoks hästi või halvasti, see ei puutu sinu sügavamasse olemisse, kuid võib valgustada sinu arenguks vajalikku.

Nii kerge on unustada, et päike paistab ka siis, kui pilved on taevas või kui meil on öö.

Soovidest

Olen võistlusel ja mõtlen – kuidas saan soovida maailma abi oma võiduks, kui selle soovi teine, varjatud külg on, et teistel läheks halvemini kui minul.

Mängin täringuid (või ükskõik milliseid mänge) – ja sama lugu.

Vaatan jalgpalli võistlust või duelli mõnel muul alal ja tajun, et ma ei saa soovida ei ühe ega teise poole võitu, kuna ma ei taha ühe üleolekut soovides teise tegemisi kahjustada.

Mäletan lapsena nägemas komeedi lendu üle taeva – mu pea oli tühi – mida ma oskan soovida? Kust mina tean, mida minu soovid võivad kaasa tuua ülejäänutele?

Kõik on olemas, nii nagu peab ja nii nagu vaja tervikule. Samas ma ei tahtnud soovi võimalust luhta lasta ja nii soovisingi taeva avarust imetledes lihtsalt kõigile/kõigele.

Olen palvusel, hiies, kivi juures, kõnelemas vaikselt jumalate, kõiksusega – mulle tundub kohatu midagi muud sooovida, kui lihtsalt seda sama – kõigile ja kõigele…

Iga maise sooviga lisaksin oma elamisekoormasse raskust juurde, need on nähtamatud kilod, mida igapäevaselt kanda. Milleks?

Olen osa tervikust ja teen asju, lihvin omadusi endas, mida õigeks pean, nii hästi kui oskan. Kui sellest ei piisa, et võita, terveks saada, teistest üle olla vms, siis nii peab olema.

Olen teine, kolmas või viimane, vaene või näljane, haige või surev… aga minus on puhas soovide vaba tunne, nendest soovide kilodest kerge kott.

Väärtuslikust piisavalt eemal

Ei ole õige asutada ennast elama otse allika kõrvale, sest sa reostad varem või hiljem selle jõudu andva vee.

Väär oleks ehitada maja nendesse kohtadesse, mis on silmapaistvalt erilised, sest oma alalise kohalolekuga muudaksid sa selle paiga igapäevaseks.

Süües hommikust õhtuni eriliselt küpsetatud pühaderooga, muutub väärtuslik tülgastavaks.

Pidev õnne või kaifi seisund mentaalsel maastikul võib olla neid aistinguid mürgitav, mida üle kõige arendada püütakse.

Soovides olla väärtuslikule pidevalt liiga ligidal, mürgitad iseendaga imetabase või harjud sellega sedavõrd, et see, mida arvasid oma eluks väga vajaliku olevat, hakkab tunduma igapäevasena ja mitteolulisena.

Ela ja ole väärtuslikust piisavalt eemal, sest ka tee sinna ja tagasi on piisavalt väärtuslik. Aga ära jää ka liiga kaugele…

Oluline on

Oluline on sellel hetkel olemas olla, kui oled hetkel olemas.

Iga teadmine

Iga teadmine avab ja samaaegselt ka suleb maailma meie jaoks.

Teada saades, mis mingi asi on – meile avaneb pilt selle asja olemuse ühest versioonist… samal ajal sulguvad kõik muud.

Kuidas teada nii, et miski variant pole välistatud – selles on küsimus!

Mõni inimene käsitleb

Mõni inimene käsitleb suhet kui maja, mida koos ehitatakse ja kui ühel hetkel koostöö ei laabu, ei tule midagi enam välja. Siis minnakse lahku ja see maja tema silmis lammutatakse, hävineb.

Mõni teine inimene arvab, et suhe on protsess, ja selle käigus valmib maja… ja see ise on nauding, teadmistevahetus. Olenemata, kas kunagi see maja saabki valmis.
Kui tuleb lahutus, siis miski ei suuda seda lammutada, sest ajaloos kogetu, ühiselt veedetud hetked – neid ei ole võimalik kustutada, lammutada, seda ei suuda mitte keegi. Lahutus tähendab, et koos enam ehitada ei meeldi või ei ole võimalik.

Kitsast kohast

Kui kaks inimest suhtes enam kitsast kohast läbi ei mahu, siis on aeg lõpetada ja edasi minna üksinda või siis inimesega kellega sealt taas läbi mahub.

Omand, oma ja omane

…minu toit, minu riided, minu voodi, minu mees, minu naine, minu lapsed, minu kodu, minu õpetaja, minu kool, minu kultuur, minu maa, minu riik, minu rahvas, minu jumal…

…omakultuur, oma rahvas, oma mees, oma lapsed, oma maja, oma voodi…

Kas küsimus on omandis või omasuses, kuhugi, kellegi juurde kuuluvuses, ühtsustundes? Kas oma tähendab seda, et meie kuulume kuhugi omasesse, sünnipärasesse, ainuvõimalikku, ainuõigesse teatud kontekstis või need väärtused ja maailma ilmingud ongi kõik meie omad ja me käitume nendega kui ainuomanikud?

Tegelikult on ju kõik kui ühisomand, vaimselt, hingeliselt ja ka kehaliselt. Oleme osa millestki suuremast ja meie oleme suurem kellelegi jaoks, kes on meist osa. Teatud juhtudel unustame selle.

Ma ei räägi sootsiumi reeglitest – et oled maja või auto ainuomanik paberite järgi, kuigi ka siis omavad/kasutavad “su” majal sipelgad, tolmulestad ja muud tundmatud tegelased :)

Eriti unustame ühisomandi oma lähedastega suheldes. Me saame omanikeks moel, mis ei arvesta ühisomandusega ja sellega, et teine on meile omane, mitte meie oma.

Kui võitleme millegi nimel, siis ikka omanduse. Oma maa ja rahva, oma laste või kallima nimel on küllalt ennast ohverdatud. Kui panustame oma aega ja tööd, siis ikka pigem oma valdkonda, oma omandisse, oma peresse – teistele (mitte omadele) panustamine tundub enese raiskamisena – vähemalt kui see muutub pidevaks ja hakkab takistama omadele pühendumist ja kui teised või vastavad valdkonnad panustamise ajal omaks ei muutu.

Meie kaaslased omavad meie keha, meie meelt, tähelepanu, armastust – kõike, mis vähegi meie iseeneslik omadus on, mis meiega lihtsalt kaasas käib. Nad omavad meid üleni. Kui palju läbi ajaloo on sellest pahandust olnud, kui hakkad midagi jagama kellelegi n.ö. mitte omale, kes isegi ei oota sinult midagi.

Kuidas sellest mitte ootajast ja mitte nõudjast, omandamisihavabast inimesest muutub ühel hetkel omanik ja miks kaldub ta äärmusesse, mis hakkab ahistama?

Kas seda teeb kahjutunne veedetud ajast; hirm, omase kaotuse tunne; eelaimdus, et omane olemine hakkab muutuma mitteomaseks, oma inimene jääb võõraks?

Kas omakultuuri ja uskumusi kaitsevatel inimestel on samad mured?

Samas omanikuks olemine - omasuse tunne filosoofiliselt – osaline olemine tähendab ka seda, et sa tunned midagi täpsemalt kui võõras. Võõrad ei tea tihti, mis on hea. Hea rahvale, hea lastele, hea naisele, mehele, perele, riigile jne. Või teavad? Miks muidu võõraid oodatakse? Miks muidu võõraste juurde soovitakse minna?

Asi on selles, et SELLE MEIE ELU SUURE JA PÕHILISE väljendamised aja jooksul muutuvad, aga põhjalikud tundjad ei suuda tihti muutustega kaasas käia, nad tahavad, et kõik oleks nii nagu see oli siis, kui nad millegi/kellegi omaks võtsid. Seetõttu tuntakse võõras vabanemist, sest tema pakub ruumi muutusteks.

Kas on võimalik olla omanik, kes pidevalt arvestab muutuva olukorraga?

Kui oled omanik selle tõelises mõttes, siis ühel hetkel võid märgata, et see VÄÄRTUSLIK, mille/kelle omanik sa olid… see on muutumas/muutunud millekski, mis ei tundu nii väärtuslik. Sellest see valu ja teise inimese või kultuurinähtuse, riigikorralduse jne. paigalhoidmise soov.

Kui aga osaline tunneb, et omane muutub mitteomaseks (ei teagi, kuidas eesti keeles seda öelda), siis liigub ta vaikselt ära… süüdistamata ja proovimata midagi muuta.

Kui heina ei kuivatata

Kui heina ei kuivatata korralikult ära ja pannakse liiga vara kuhja, siis läheb kuhi kuumaks ja võib süttida. See külatarkus omab lisaks otsesele tähendusele ka üsna sümboolset tähendust…

Iga inimese kogemused

Iga inimesega toimuv; kõik tema kogemused on nagu oksad ja juured puule – vajalikud toitumiseks, sirgumiseks, ellu jäämiseks.

Kas elamise meisterlikkus tähendab ise endale aednikuks olemist ja nii öelda okste (juuri ei saa õnneks või kahjuks eriti suunata) kärpimist, kujundamist mingite ilukaanonite ja üshiskondlike normide järgi või pigem elu pakkumiste suunas vaba kasvamist, hingelise ja kehalise toidu poole suundumist?

Seega küsimusele “Olla või mitte olla?” lisaks tuleks küsida “Kuidas olla? Mida toiduna ja valgusena dešifreerida? Kuhu poole ennast sirutada, et ellu jääda?” Mitte olemisele seda küsimust täiendavalt vist esitada ei saa…

Iga kogemusega on risk haiget saada ja haiget teha. Selline on juba elu. Puu ilma okste ja juurteta kärbub, ta peab kasvama, temas on see sund. Ta ei mõtle, kas see on ilus või mitte. Ta teeb seda võimalikult kiiresti ja hästi, just nii hästi, kui oskab ja just niipalju kui olustik tema ümber seda võimaldab. Inimesel on jalad all ja ta saab oma asukohta muuta. Oma meeleseisundi puud tõsta sinna, kus kasvamiseks oleks rohkem ruumi.

Samas kasvamine ei sõltu ainult ideaalsetest tingimustest, kasvamine sõltub ka kasvamise jõust, kestmine kestmise väest. Tihti väiksema ja kidurama taime toimaine on tugevam, kui ladnalt laiutaval ja niiskust ning päikest nautival liigikaaslasel. Seega, kas ongi alati õige põgeneda esimeste raskuste ilmnemisel? Või tuleks vahet teha hingelise ja kehalise surutise vahel?

Kui miski materdab hinge ja tallab alla südamehäält… seda on raskem kesta kui kehalisi raskusi. Kui oled otsustanud olla, siis pigem selle oma sisemise hääle järgi. Oksad ja juured tulevad tihti iseenesest… selle hääle kuulamise väest ja jõust.

Keegi ei saa meie eest elada praegu…

Keegi ei saa meie eest elada praegu – ei meie surnud või elus esivanemad ega meie tulevased või praegused lapsed.

Inimesi liidetakse ja lahutatakse…

Inimesi liidetakse ja lahutatakse või teevad nad seda ise. Iga olendiga kaasnevad meeletute masside ja tühjuse ümberpaiknemised. Me kunagi ei tea, kas meie oleme ümberpaiknemiste põhjustajad või vastupidi: meie paiknemine sõltub millegi muu liikumisest.

Ühtegi kohtumist ja kogunemist ei saa seetõttu võtta lõplikuna.

Looduses, maailmas pole kunagi midagi lõplikku. Nii nagu igast surmast saab uus elu, nii igast lahutusest uued liitumiste kombinatsioonid. Usalda maailma.

Ka kõige suuremad vaimsed liidrid ja…

Ka kõige suuremad vaimsed liidrid ja filosoofid nutavad päris pisaraid ja peeretavad päriselt haisvat peeru…

Liiasus

Kuigi tundub, et liiasus info edastamisel on üleliigne, on tal siiski oma roll mängida. See on sarnane taustsüsteemile… Kui puudub taustakirjeldus, siis on info nagu tühi… ilma tähenduseta. Samas ei saa pidada liiasust vaid taustaks… liiasusest saab välja kasvada tähtis info, juhul, kui mõnele liiasuse aspektile eraldi tähelepanu pöörata.

Kõik sõltub sellest, millele fokuseerida/keskenduda.

Ole päevale ilus

Öeldakse: “Ilusat päeva!” ja päev peab muutuma vastavalt inimese soovidele. Ole ise ilus päevale… nii on kergem.

Kui õpid loetlema

Kui õpid loetlema, siis pole sa enam nende seas, keda loetled.

Pole mõtet olla pahane homse loojangu peale

Pole mõtet olla pahane homse loojangu peale, mis kustutab oma iluga eilse

Kõige suurem and maailmale

Kui ükskord olen saavutanud oma olemusega sellise vormi, et hing jääb rahule, siis see ongi minu kõige suurem tänu ja and maailmale.

Teinekord läheb kogu mahv

Teinekord läheb kogu mahv loomisele ja kasutamine on üleliigne.

Valguskiired

Valguskiired pole kunagi paralleelsed. Kuigi valgusallikas on sama, eemalduvad nad ajas teineteisest. Kiirte kohtumised algavad kokkupuutes peegeldajatega.

Selleks, et süüdata

Selleks, et süüdata, tuleb ise ehedalt põleda. Selleks, et ise põleda, peab olema põlemisainest. See on aga see, mida soovitakse valgustada.

Tammi tagant pääsenud jõgi

Tammi tagant pääsenud jõgi otsib kallast. Pehme pind võimaldab luua sängi, kõva aga kiire tee. Siiski peamine siht on jõuda merre. Me ei saa kellegi olekut muuta ja see pole vajalikki. Me ei saa ka selle vastu, et jõega mingitel hetketel ühinevad lisajõed või käänaku tagant selgub, et keegi meist on ise lisajõgi.

Aga me saame keskenduda merele.

Lahutus

Lahutus raputab inimesed läbi sõela. Jääb järgi küll kuld, aga eraldi teradena. Uue suhte vormumine on nende terakeste kokkusulamine ja ühinemine uue olukorra ehk sideainega.

Rääkimine tulest ei süüta lõket

Rääkimine tulest ei süüta küll alati lõket, kuid kindlasti soojendab hinge. Hing vajab soojust teel tuleni või tulesüütamisoskusteni.

Ole aus

Ole aus ja sa saad teadlikuks.

Pole ainuvalget tooni

Vahest unustame, et valgus saab valgusena eksisteerida vaid tänu erinevatele värvitoonidele. Pole ainuvalget tooni, pole ainsat tõde.

Armastuses on midagi

Armastuses on midagi jäädavat. Ometi on tal eluspüsimiseks vaja hingata, sest temas pole midagi staatilist. Armastus on seotud kindlasti inimese sisemise kasvamisega.

Seepärast ei tea tegelikult meist keegi lõpuni, mis on armastus.

Ei tea need, kes on avatud sisemisele kasvule, kuna igas eluetapis avab armastus oma uusi tahke. Ega ka need, kes on suletud arenemisele, sest nad on proovinud kinnisesse nõusse ahistada midagi, mis sinna ei mahu.

… pole me kunagi varjus

Huvitaval kombel pole me vaimse valguse poole liikudes kunagi kellegi teise varjus ja kuhu iganes pöörame, on meil ikka ja jälle võimalik vaadata valgusega tõtt.

(v)algus

(V)algus. Imeline emakeel.

Kogu voog

Kogu voog koosneb pidevusest ja katkestustest.

Rahu ajutisus

Rahu ajutisus teeb rahutuks. Rahutuse ajutisust unustatakse märgata.

Sündmused ajas

Sündmused ajas viskavad seda pikema ja hägusama varju mida kaugemal on valgusallikas ehk käesolev hetk.