ma olen sind elu MATKALE
kaaslaseks saanud
...õigemini öeldes

läbipaistvus
on
kihtide läbilaskvus
on
eeldus
valguse

lappame elamise
mitmekordseid
kihte

elu

kihid on
siidised kleepuvad

ükski
vastus
pole
piisav
see
maailma
piinab
iga
mõte
ja
sõna...

üheltpoolt
omamisiha
tarbimissoov
kõike põletav
maailmavalitsemisenälg...

meie
seekordne
kallistus
kui
kõikuv
pilliroog
ühises
isetaktis...

Nad olid
enne kolmekesi
kolm valguskandjat
vägevat
sisemise
põlemisega...

on
eriline tunne
lamada
seljad vastu
püha hiie
maad
sõrmed ja

seekordne
kallistus
oli kui mahe paitus
soe ja sügav tunne
meie

sünd meid
elu lapitekilt
hõikab välja
ja paigutab
meid

sa ütlesid
DEPRESSIOON
ma nõustusin
teadmata
kust
läheb

tahud
konstruktsioonid
detailid
osised
jupid
elemendid
nurgad...

seal kuskil
on maailma
keskpunkt
ja
selle
algus ning pära
punkt...

kassi-hiire mäng
kumb
väsib
kustub
enne…

sa
ootusärevusega
ootad...

Max Ernst
ütles, et
kunstnik, kes
on leidnud
iseenda
ei saa

niisama lihtsalt
kui sai alguse
te armastus
niisama
sai

kured lendavad ära…

nagu meie
unenäod
lähevad
mujale

isegi kui ei tea
kes oled
võid kaotada
enda

siis tuleb
endata

lumi tuiskab täis
kõik riieldud rajad
ja
jäätab kinni
vaieldud

hinga sisse, välja
ja
astu järgmine samm

nii ütlesid
ja

Püüd täiuslikkusele
võib viia pealiskaudsusele
mõnes muus

tühjuse
täiuslikkus
ja
täiuse tühjus

lummav olek
habras

silmad
sinu silmades
liigun mööda linna
jalad sinu jalgades
jalutan

tühi
põhjatu
ruum
meie vahel
on
täis
sidet
meie vahel
meid
enamgi...

inimesed on
kui
kõndivad muuseumid
püsiekspeditsioonid
vahetatavad

see igatsuse
tuul
on jalust
rabav
kaaluta
olek
selle
olemasoleva...

Rõõmu hind on
VALU

Armu hind on
selle KADU

Kiindudes saad
10

m.o.t.t.

kas
inimene
matab
oma
südant
või
süda
matab
teda

vahet...

täiskuu –
me suhete
trepiaste
või
teede rist

tundeid
ja

avakõne
doominonuppudest
idee väljendustest materiaalsuses

et

ja siis
peale hala
ja enesehaletsust
peale
pisaratevoolu
põhjatut...

on olemas kaks liini
ja enamgi veel
mis kokku moodustavad
nulli...

kõige enam pelgan
et oma pühendumusega
muutun sulle

…need kogemused
mis elul oli
anda
enne seda
kui
meid
paari

kui
tulin hommikul
sinu juurde
ja
mõtlesin
et
sõbrapäeval
ma...

kas see
on olnud
sirge
tee
nagu
päikesekiir
mis ühendab
meid...

sa
lähed
ja
samas
ei
lähe
sa
jääd
ja
samas
ei
jää
sa
oled
ja...

koos olemise
kättesaamatusest
on saanud
me side
see tuksleb
ja

seekord
ma
kallistada
sind
ei
jõudnud
minus
puudu
oli

kas
see oledki
sina
kellest
hoolin
või
on see
su olemus

see
mida...

uhh,
laine…

eelaimdus
nagu
maaeluka
ärevus
enne
orkaane
sügava...

veel enne
kui kaob
armastus

muutub
teineteise
tegemistest
osasaamine...

lume sees
kaks kutsuvat
kätt

mul
suhu
topitud rätt
ei
mõtet
ei

puud
millega
tuld toitsin
said otsa
järel vaid
elus mets
mida

sa
TULID (!)
korraks
mu
sülle
ja jälle
olen kui
eemal

olen

ehitad müüre
iga tunde ümber
mil eluõigust ei ole
kui

nii nagu mina ei kuulu
sulle
ja sina ei kuulu
mulle
nii ei