ma olen sind elu MATKALE
kaaslaseks saanud
...õigemini öeldes on meid
elu isiklikule lapitekile
riidepalakatena
kõrvuti pandud

erinev kude
erinev värv
erinev tugevus ja tõmme
kuumuse taluvus
soojuse pidavus
erinev kortsude teke
siledusaste...
aga millegipärast
just sobiv
sobiv ELULE enesele
põhjusel
mida ehk mõistame
tõustes
lapitasandilt kõrgemale
teadvustades
elupaigutust sellel hiigeltekil

oleme kõrvuti
ja meie kohtumiste
sügavam samm
sinuga
võib olla
nii harvade tõmmetega
traagelduspisterida
kui tihe kirjatud rada
ja seda senikaua
kuni elu (MEIE ISE)
niidi jätkumist näha tahab

esimest ja viimast sammu
peame teadma
ette
kogu rea sõlmimiseks
tuleb varuda
paar ühist hetke

on nõela väljatõmbe-
ja niidi kohenduspaus
sama oluline
ja tähtis
kui ÜHENDAV
nõelumispisteauk
palaka kehi
läbiv
torkevalu
või niidi läbitõmbamisest
kerkinud äratundmise ohe
ja sellest kõigest
sügavasse kaevu
immitsev
silma(allika)vesi

meid paelub
see eriline
ÜHENDAV niit
selle sisu
koostis
kõik sellega seonduv
ja kaevus peegelduv kuu
vee peegelsiledana
hoidmise rahu

kusagil kuklas
me teame
et see on PROOV
ja alles juhul
kui elule meeldib
siis võib lüüa lokku
siis tepitakse
traageldus
kokku

"Kas sul mõni armsam ka on?"
küsis sõbrants,
kellega täna vedasime
mööblit

"Kunst on.
Praegu.
Lõpuks ometi.
Uuesti."

Ta ütles,
et see kõlab kui luuletus.
Mul polnud pliiatsit,
ta kirjutas selle
osta.ee telefoninumbreid täis
paberitükikese servale

ehitad müüre
iga tunde ümber
mil eluõigust ei ole
kui kõrgelt
end vaatad -
sa müüride linn
oled
iga torni otsas on
lipp
armastatu nimega
veel kire ootuste
tuules
nad lehvivad
mis narmendamas,
need vahetad:
armud
taas ja taas
ja sinu tunnete vihm
ning nende külmus
keda kunagi armastand oled
ehitab jäätunud
kihte
ümber
niiskete hallide
müüriseinte
kui
tänaval kõnnid
su sammude kaja
ei jõua kunagi
kuhugi
sest selle linna
üheski majas
ei ela
kedagi

 

Omandamise iha
üheks saamise soov
kuni kaotanud
oled endasse
tema

keda
armastad

suutmata näha
või kuulda
suutmata
midagi tunda
erilise
inimesena
oma kõrval
teda
ära tunda

seekordne
kallistus
oli kui mahe paitus
soe ja sügav tunne
meie mõlemapoolne
tänu
teineteisele
ja maailma poolt
antud
liikumiste
hetkele
meie elus
kus midagi täpselt ei tea…
põsk vastu põske
ja kael vastu kaela
ei mingit tõrget
ei hingelist
kokkupõrge

sa ütlesid
DEPRESSIOON
ma nõustusin
teadmata
kust
läheb joon
lihtsa
koosolemise
igatsuse
ja
põhjatu
kurbuse
vahel
sa ütlesid
LOOMINGULINE HING
KES SELLISEL AJAL
LOOB
ma leppisin
sest
küllap tead sina
mind
ennast
rohkem
kui
mina ise
nimetu häda
sai nime
ja kohe
on kergem
kuigi südamepõhjas
ma tean
mis viga
ja mis teha
et oleks
lõpuks ometi
parem
lihtsalt
mõistuse
ja normide
rõõmsa meele
ning
kerge kulgemise
kiuste
ikka taas tundub
meile
et sellest
mis maailm pakub
on
liiga vähe

kassi-hiire mäng
kumb
väsib
kustub
enne…

sa
ootusärevusega
ootad
pilguga noolid
mu silmist
kustuvat
sära
et siis
põhjuse põhjal
on õigustus
minna
ära

niisama lihtsalt
kui sai alguse
te armastus
niisama
sai läbi see

maailmal oli vaja vaid ühte pilku
mis pani hinges
kõk särama
et valgustada
eelseisvat
kannatuste teed

sa jõudsid uskuda
armastuse jõudu
ja olid õnnelik
sellest piisas
et saada sõõm õhku
ja mitte uppuda
silmavees

lumi tuiskab täis
kõik riieldud rajad
ja
jäätab kinni
vaieldud veed

sa uiske vajad
kui ühisel
teel
koos sooviksid
olla veel

ära
labidat võta
kevadine
sula
toob
mõtetes selguse

kõik see
paha
mis olnud
saab
elu käsul
toiduks
uuele

hinga sisse, välja
ja
astu järgmine samm

nii ütlesid
ja olidki läinud
kerge sinuliku
riivakaga
kättepüüdmatu
tiivaliigutusega

nagu ikka
istun ja mõtlen
vastust ei leia
hingan sisse, välja
ja tõusengi püsti
ja astungi
sinna kuhu
nagunii oleksin
astunud

teadmisega
et olin sinuga
üht ilma sinuta
rasket hetke
jaganud

hingelist lähedust
mis niigi olemas
vägisi palunud

silmad
sinu silmades
liigun mööda linna
jalad sinu jalgades
jalutan “sinna”

sa oled “siin”
haarad mu käest
oleme
hetkega teel

kuhu?

pole tähtis!

ei tea
ei mina
ei sina

maailmausaldus
valgustab
täpselt
nii palju
kui
meie jaoks
vaja

tühi
põhjatu
ruum
meie vahel
on
täis
sidet
meie vahel
meid
enamgi
sidudes
kui
mida
iganes
täis
ruum
meie vahel

see igatsuse
tuul
on jalust
rabav
kaaluta
olek
selle
olemasoleva
ja teise
olemasoleva
omavahelise
ühenduse
puudumise
tõttu

pehme
oigav ja ägav
kirjutab
täis
kõik
okstele
kasvavad
lehed

viimse kui ühe

sama äkki kui
tuli
see
jalust rabav -
on ta
läinud

hetkega
kõik lehed
langevad
tasa

neid kanda
enam
ei jõua

raagus
olek
ja
seletamatu
rahu

kuni uue
tuuleni
olemasolu
kinnitava
luuleni

täiskuu –
me suhete
trepiaste
või
teede rist

tundeid
ja mõtteid
valgustab
tema
vihk

paika
pandud
või surutud ilm
laguneb
koost

selles valguses
kõik mis
üleliigne
taandub
ühisest loost

armastuse
igakuine
kuupuhastus
kehaline
ja vaimne

las
lainetab
õõtsub
tõusu
ja mõõna laine!

ja siis
peale hala
ja enesehaletsust
peale
pisaratevoolu
põhjatut
maailmavalu
tõused
nagu midagi
poleks olnud
silm selge
ja süda paigas
kuigi äsja
olid
saanud
enesehävitajalt
kaigast
täis otsustavust
tead
kuhu minna -
lähed sinna
kuhu
oled ihanud minna
ei väline vorm
ega sisemine müra
sind enam
ei sega

ELU ISU

leppimine
kõikehõlmav
armastus
see püha
pühadus
on vahetanud
suled
su mõlemal tiival

kõige enam pelgan
et oma pühendumusega
muutun sulle asendamatuks
aineks
millest hiljem
kümne küünega
kinni hoides
teed endale haiget

…need kogemused
mis elul oli
anda
enne seda
kui
meid
paari panna
hetkeks
vedama
midagi
mida
jaksab
vaid süda…

kui
tulin hommikul
sinu juurde
ja
mõtlesin
et
sõbrapäeval
ma
midagi
sulle
ei ütle
ei soovi
ei tõtta
asju ostma
poodi

ja
kui
kõndisin trollilt
maha
ja üle
Vabaduse platsi
kus rahvast liikus
vähe
oli
varajane hommik
ja
üksinda
ootasin
rohelist foori
siis
üks tädi
ruttas mu poole
jalad
libisesid
ta
õhku
käega
krabas
ning
usaldavalt:
Tead
nii libe
aga nii kiire…
mulle
vabandades
kaebas
siis
nii nägingi
tema
jalgu
silmitsedes
maas
punast
plastmassist
südant

kõhklesin

ootasin
hetke

ja teise
kui tädi
vudima
hakkas

tõstsin ülesse

pigistasin
pihku

kriim ja mõrane
tahtsin libisejat hüüda
kuid EI!
selle tõin sõbrapäevaks
sulle

edasist
saatust
ei tea

nagu leidsin
nii andsin

mõistmata
mis märki
ma kandsin

kas see
on olnud
sirge
tee
nagu
päikesekiir
mis ühendab
meid
või
looklev
kärestikuline
rada
lai
tasane
maantee
juurikane
okkajuga
või
harvade
sammudega
soine samm
mis kestma
jääb
kaua kaua?

kui
meid ühendab
selline tee
siis
kust sai
see alguse
ja
kas ühise teekonna lõpp
on siis kui meie vahele
ei mahu
isegi õhk
ja kui
teiselpool
sind ja mind
on kogu maakera
ümbritsev
teekaar
kas hetkel
kui
teineteisele
oleme
pööranud selja
on lahutav teekaar
meid
ühendav?

või on see
teerist
rõõmus
tulepalang
ühinemine
jagamine
ja lahkumine
et kõndida
edasi
oma rada

üks ühine maa
mida jagan

sa
lähed
ja
samas
ei
lähe
sa
jääd
ja
samas
ei
jää
sa
oled
ja
samas
sind
pole
sind
pole
ja
ometi
oled

koos olemise
kättesaamatusest
on saanud
me side
see tuksleb
ja tõmbab
just sealt
kus meid
pole
ja
mis
enne oli
kui veritsev
haav
kuristik
hirmude lõhe
sellest
on
saanud
nüüdseks
põhjatu
kire
pale

seekord
ma
kallistada
sind
ei
jõudnud
minus
puudu
oli veendumusest
olime öö
koos veetnud
külg külge
keerates
tuld
söötnud
mis kõik
oli kui ime
aga
päeva valgusega
saabus
me
mõlema
näole
argine
ilme
ja sisuga
seotud
tunde
asemel
pilk
välisesse
vormi haakus
nii
„nägin“
tundetut
reaalsust

ja olimegi
taas
lahus
kuni
hetkeni
et mõistsin
mul oli
oma veendumatusest
valus
ja sinuga
koosolemine
on
aega
ning
ruumi
ületav
paratamatus

kas
see oledki
sina
kellest
hoolin
või
on see
su olemus

see
mida
eneses
enda teadmata
kannad

sinu
nägemus

kõike avav
võti

ühendav
pannal

su
eluisu

inimkogemus

mis
sinuga
olles
saab osaks
ka mulle

tõmbav
tunne

uhh,
laine…

eelaimdus
nagu
maaeluka
ärevus
enne
orkaane
sügava
kaose
tulv
ja
kutse
ma
peaksin
põgenema
eemale
kaugele
sisemaale

aga ei…

jään
imetelema
tõusvaid
laineid
ja
tuult
õhu
erilist
kergust
ilma
kontrollita
vabadust

kutsung
kihk
adrenaliin
pole
võimalik
avamata
jätta
piir

jah

ma tean
et
hukkuda
võin
aga surnuks
end
loeksin
juba praegu
kui
ära
pöörduksin

pole vastust
pole kontrolli
on
oskused
leida
vahend
millega
nautida
lainekaari
ajal
kui olemise
erinevad
vormid
panevad
paika
uut
orkaani

veel enne
kui kaob
armastus

muutub
teineteise
tegemistest
osasaamine
ahistavaks
kontrolliks
vabatahtlik
endast
andmine
sunniviisiliseks
enese pakkumiseks
teise valikute
usaldamine
iseenese
kehtestamiseks
rõõmuga
koju ootamine
kannatamatuks
nõudmiseks

lume sees
kaks kutsuvat
kätt

mul
suhu
topitud rätt
ei
mõtet
ei piiksu
lumi on
kohev
vett
ei tilgu

sumpan
ja
otsin
kuhu
südame
matsin -
arvates
et seda
pole
kunagi
enam
vaja
et
on tundeid
mida
enam
kunagi
tunda
ei taha

aga näed:
lume sees
kaks kätt…

ja kohe
põlvili
olen
langenud
maha
oma südame
ees
iseenese
sees
vaheliti sõrmedega
käe paari
ees

puud
millega
tuld toitsin
said otsa
järel vaid
elus mets
mida lõkkepuuks
võtta
ei tihka
oma puid
sa lõkkesse
pannud pole
minuga istunud
tulekumas
aga siiski oled

lükkan süsi kokku
et tuli enam
ei leviks
ja
tänan
mõttes
puid ja seda
kes neid puid tegi

sa
TULID (!)
korraks
mu
sülle
ja jälle
olen kui
eemal

olen nagu
MIND (?)
ei oleks
kui
raske
on mõista
ennast

ma sulen
silmad
HINGAN (!)

sulle
vabana
mõjuda
püüan

mnjah…
oodanud
olin
sind
VAREM (?)

mh
veelkord
sulen silmad
ja
veelkord
HINGAN (!)

---

meie ees
korrutisena
lainetab
kunagi
üheskoos
kogetud
meri
lükates
kokku
ja lahku
kogu
maailma
eluookeanide aineid

VAIKUS (…)

süda
vaikust ei
riku

koer
lamab
jalge ees vaibal
ja
sina silmi
vaadeldes
süles

me ei liigu

sa
oled
loomulik
hooliv
ja
särav

laine
rullub
mööda siledaks
lihvitud
pinda

kõik on õige

sa
jõudsid
tegelikult
palju
VAREM (!)

meie
seekordne
kallistus
kui
kõikuv
pilliroog
ühises
isetaktis
nõtke
tuulte
usaldus
püstipüsimise
oskus
ehk
teineteise
ümberkukkumise
ärahoid
minu
jäämise
soov
vaheldumas
kibelusega minna
aga sinu käed
ei
lasknud
mind lahti
ei lasknud
mul minna
nii kõikusimegi
kui
pilliroo
toru
ja ümber selle
hoidsime
oma
kahte
paremat kätt
pealt vaates
nagu
lõpmatuse märk
seekord
teineteisele
üle tundmatu sisu
me
enam
ei vaadanud
silma
pigem ise
olimegi
SEE
elamise isu
enam mitte
vaatlev silmapaar
vaid lehtri
sisene saar

olid mina
olin sina
olime
ühine joon
käed
ühel ja samal
selgrool
põimikute
sisesed
tuksed
teineteise
poole
avatud hoov
olime
kutse
särisev ja kiire
„millegi“
vahetus
vahelduv vool
peopesad
laubad
ninad
kõik kohad
peaaegu
koos
mänglev
käsisirutav
pilliroog

vot
selline poos!

ja siis
tuli
lahkumata
lahkumine
hiiliv
ära minek
et keha ei märkaks
et sellest olekust
ei ärkaks

on
eriline tunne
lamada
seljad vastu
püha hiie
maad
sõrmed ja varbad
viimse kondini
ankruna mullas

silmis seestuvad pilved
kõrvus hingede õrnhele puudutus
suus sõnatud sõnad
meie
kõigi
ühise
olemise
nimel
ja
kõige selle
pühaduse peale
pöörata
valju kraaksatusega
ennast hundist
rongaks

nii nagu mina ei kuulu
sulle
ja sina ei kuulu
mulle
nii ei kuulu
armastus
kellelegi

ta tuleb
et
jääda

ja kui kunagi läheb

siis ikkagi
selleks
et
jääda

nagu elu
mis lahkudes
jätab endast
järele
iseenda

on olemas kaks liini
ja enamgi veel
mis kokku moodustavad
nulli
ja vähemgi veel

lõpmatuse ja algusetuse
jada
on olemas kaks liini
kaks rada
ja kõndides neil
võib kõigega ühineda
nad erisuundades on
ja ometi samad

avakõne
doominonuppudest
idee väljendustest materiaalsuses

et kas järjestikku
püsti asetsevad
doominonupud on
teineteisest teadlikud?

m.o.t.t.

kas
inimene
matab
oma
südant
või
süda
matab
teda

vahet
pole

peielauas
istuvad
ikka
tunded
kes
võidutsevad

Rõõmu hind on
VALU

Armu hind on
selle KADU

Kiindudes saad
10 küünt

Armastades
patu vaba rüü

ainult
valul pole
hinda

seda jagatakse
ilma

inimesed on
kui
kõndivad muuseumid
püsiekspeditsioonid
vahetatavad näitused

mõni on
eksperimentaalgalerii

tühjuse
täiuslikkus
ja
täiuse tühjus

lummav olek
habras kirme
sukelduda
või vaadata pealt

see on
vaheala
kus poolevalinud
olla ei taha

suutmata valida
olla
mitmel erineval
piiril

et näha ja kuulda
tunda

olemata
valitud pooltel
rivis

Püüd täiuslikkusele
võib viia pealiskaudsusele
mõnes muus asjas
ja olla põgenemiseks
sellest, mis vaevab

Püüd armastada kõiki
võib kaotada armastamise
siira oskuse
ja sulgeda meie südame
sellele, kes lähedal

Püüd jõuda jumalateni
võib teha uhkeks ja jäigaks
meie oma argipäevas
ja kustutada silmadest
inimlikkuse läike

Püüd jääda iseendaks
võib ehitada kõrged müürid
avarale lagendikule
ja muuta me maailm
kinnisteks lahtriteks

Püüd olla vaba
võib sundida lõputult
jooksma
ja võtta ära hetked
mil naudiksid rahu

jne.

Püüd olla parem…
liikumine või seisak?
inimene

hoia end
püüeldes alles

isegi kui ei tea
kes oled
võid kaotada
enda

siis tuleb
endata otsida ennast
teadmata keda
otsid

kuidas
peaksid
oskama leida
teadmata ennast

leides enda
saad teada kes oled
saades teada kes oled
oled leidnud enda

kured lendavad ära…

nagu meie
unenäod
lähevad
mujale kasvama
selleks
et tulla tagasi
pesitsema

Max Ernst
ütles, et
kunstnik, kes
on leidnud
iseenda
ei saa enam
olla kunstnik!

seega
püüeldes
seesmise rahu
poole
kaob
kunstniku
vajadus
luua

maailma
vormistust
muuta

ohh häda… häda… häda…

seal kuskil
on maailma
keskpunkt
ja
selle
algus ning pära
punkt
mis sisaldab
keskpäraga
ühes
algu- ja pärapära

iga
algupäras
sündinud keha
leiab x-hetkel
end
pärapäras
ja pärapäras
sündinud kehad
otsivad
maailma
algupära

nii märkamatult
läbivad
keskmise pära
kõik olemasolevad
kehad
ja nii saavadki
neist
keskpärased
kehad

kui
pära tuleb
keskme tagant
ära
jääb
järgi
vaid
kesk pära
seal
keset pära
ongi
keskmine keha
kes esindab
meie kõigi
keskpära
seega
iga
keskpärane keha
sisaldab
eneses
kõike pära
keset
algu- ja pärapära
olles
maailma
servas
jätab ometi
keskpunkti punkti
nii
et kõik
need punktid
on millalgi

keskpunkti
keskmised
punktid

tahud
konstruktsioonid
detailid
osised
jupid
elemendid
nurgad
struktuurid
ühendused
seibid
poldid
mutrid
summutid
katkestid

ja kogu me
elu
mille vältel
otsime
seda
vaatenurka
kus
kõik eelnev
moodustaks
meile
tähendusliku
terviklikuse

sünd meid
elu lapitekilt
hõikab välja
ja paigutab
meid selle sama teki
uude paika
iga traageldus
iga teping
on meie side
ja leping
igast pistest
jääb järele
nii rõõm
kui vaev

edaspidisele
sillerdav
ja nägemist
parandav
silmaallika
kaev

Nad olid
enne kolmekesi
kolm valguskandjat
vägevat
sisemise
põlemisega
kaugelepaistvat

keegi ei tea
miks ühe sära
sel päeval kustus
kas tuli ei olnud piisavalt tugev
või põles ta
liialt suure
leegiga
nii suure
et põletas ära oma jõu
kanda valgust
ja seda teistele anda
või oli vale
see tuleaines
liigraske
helkiv valgusepaine

ja mida tegema peaks
nüüd need kaks
jätkama oma
elusaatust
põlema veelgi eredamalt
või tuleks
hoida ja oodata
kuni tagasi tuleb
kolmanda jaks

üheltpoolt
omamisiha
tarbimissoov
kõike põletav
maailmavalitsemisenälg
mitte ainult
inimestevaheline kirg
vaid
mõnusid otsiva inimilma
leegitsev kisa…

…teisalt
teadvuse ja ümbruse
märgatud kohalolek
ümber
meie sisu
püha tule
inimeksistentsi
meelerahu
vaigistamas
tarbetuid
kihke ja tunge
kõikeneelava
tulemere
kontrollimatult
lahvavaid
leeke

ükski
vastus
pole
piisav
see
maailma
piinab
iga
mõte
ja
sõna
kui
tegu
lisab
olemise
lõputut
liiva
ja
tundub
et olla
võib
korraga
nii
ülendav
side
kui
orjastav
ahel
kuid
siiski
on
kõik
kokku
vaid
praeguse
hetke
hingamis-
vahe

lappame elamise
mitmekordseid
kihte

elu

kihid on
siidised kleepuvad kangad
kuni tunneme
ära
ja
omame
oskusi
siis läheb kihtide vahelt
vägagi selge
rada
sinule sobiv
oskab eristuda

viimane kiht
on
suure auguline marli
ribikardin
mida
saab tõmmata
ette
või

ära

läbipaistvus
on
kihtide läbilaskvus
on
eeldus
valguse värvide
ja helide
vibratsioonile

ühendustele
kõikvõimalikes toonides