on
eriline tunne
lamada
seljad vastu
püha hiie
maad
sõrmed ja varbad
viimse kondini
ankruna mullas

silmis seestuvad pilved
kõrvus hingede õrnhele puudutus
suus sõnatud sõnad
meie
kõigi
ühise
olemise
nimel
ja
kõige selle
pühaduse peale
pöörata
valju kraaksatusega
ennast hundist
rongaks