kui
tulin hommikul
sinu juurde
ja
mõtlesin
et
sõbrapäeval
ma
midagi
sulle
ei ütle
ei soovi
ei tõtta
asju ostma
poodi

ja
kui
kõndisin trollilt
maha
ja üle
Vabaduse platsi
kus rahvast liikus
vähe
oli
varajane hommik
ja
üksinda
ootasin
rohelist foori
siis
üks tädi
ruttas mu poole
jalad
libisesid
ta
õhku
käega
krabas
ning
usaldavalt:
Tead
nii libe
aga nii kiire…
mulle
vabandades
kaebas
siis
nii nägingi
tema
jalgu
silmitsedes
maas
punast
plastmassist
südant

kõhklesin

ootasin
hetke

ja teise
kui tädi
vudima
hakkas

tõstsin ülesse

pigistasin
pihku

kriim ja mõrane
tahtsin libisejat hüüda
kuid EI!
selle tõin sõbrapäevaks
sulle

edasist
saatust
ei tea

nagu leidsin
nii andsin

mõistmata
mis märki
ma kandsin