seekord
ma
kallistada
sind
ei
jõudnud
minus
puudu
oli veendumusest
olime öö
koos veetnud
külg külge
keerates
tuld
söötnud
mis kõik
oli kui ime
aga
päeva valgusega
saabus
me
mõlema
näole
argine
ilme
ja sisuga
seotud
tunde
asemel
pilk
välisesse
vormi haakus
nii
„nägin“
tundetut
reaalsust

ja olimegi
taas
lahus
kuni
hetkeni
et mõistsin
mul oli
oma veendumatusest
valus
ja sinuga
koosolemine
on
aega
ning
ruumi
ületav
paratamatus