2008.ndal aastal Raamatu “Meie inimesed” loojad palusid vastata küsimusele, mis on minu jaoks kodu…

Tõenäoliselt on see nii nagu lapsepõlve mälestustega emast ja isast – kui hakkad meenutama, siis on meeles vaid tunne, kuid mitte kunagi nende näod. On tunne kuidas olla nende lähedal, kuid mitte midagi konkreetset. Nii on ka kodumaaga – on meeles tunne, mis hilisemas elus kasvas välja teadmiseks, et see on Eesti.

Olen siia sündinud, siin kasvanud, siin lapsed sünnitanud, teisiti ei saagi olla – see on minu kodu. Kodu on sama vajalik ja oluline kui õhk – tema olulisust märkame siis, kui teda ei ole.