Puuslikud

See on valdkond, kus ühendan kunsti ja usundilise pärimuse. See teekond kulgeb aeglaselt, kuidas huvi ja soovijaid on ning kuidas maailm põhjuseid pakub.

Õpitoad

Praktilised õpitoad on parim võimalus saada osa nii teooriast kui praktikast. Üks toetab teist - teooria kinnistub praktikas ja praktilised oskused annavad kinnitust või kummutavad teooria. Siin lehel on valdkonnad, mis mind on köitnud ja tiivustanud. Heal meelel jagan oma teadmisi ja oskusi teistelegi.


Ja

Iga kirjutisega on tunne, et see on finaal. Aga siis tuleb taas järgmine. Kuniks tuleb. Kui enam ei tule, siis ongi tegu lõpliku finaaliga minu hingatud killukeses ruumi lõputus pahvakas.
Maailm on täis mõtteid. Maailm on täis tundeid. Meis kõigis ja meie kõigis. Ometi on iga mõte täis elu, ometi on iga tunne täis jõudu, seista ja olemas olla, läbi mõeldud ja -tuntud saada. 
Seal kus on mõtete paljusus, seal valitseb tegelikult tühjus. Muutliku tolmutera mõtetevulin ajata ruumis. Samas nii eriline. Nii nagu kõik meie ümber. Kuhu iganes pilk peatub, seal on ikka see sama. Aga alati eriline. Pühendumine.

Ma armastan sõnu, aga ma pole sõnameistriks õppinud. Tegelikult pole vahet, kas raiuda kujustus kivisse või vormida sõnadega õhku, südametesse, meeltesse. Oluline on suhe, kõnelus, mis selle käigus toimub. See on võrreldav toitumisega: enese pakkumine ja enesesse võtmine. Iga hingetõmbega, iga kirka löögiga, iga tantsu sammuga, iga sõnaga. 

Pärimus

Pärimus, omakultuur, etnograafia, etnoloogia, antropoloogia, arheoloogia, pärimuskultuur, rahvakultuur, omausk, rahvausk, rahvakunst, rahvamuusika, rahvuslik käsitöö, rahvatants, pärimuslik muusika ja tants... palju sõnu erinevate rahvaste kultuuriilmingute uurijatele. Vahel tundub, et uurijaid ja nende termineid on rohkem, kui üks rahvas suudab kultuuri luua. Uurimine ja analüüs on osa kultuuriloomest, kui seda toetab ja sellele ühtlasi ka tugineb praktika ning eksperimentaalsus.

Kes ma olen? 
Ma ei tea, kes ma olen. Kunstnik, kes eksib igale poole ära ja unustab oma kunsti tegemise. Aga siis leiab ta taas oma raja, taskust tööriistad ja märkmikust tööde joonised. Ta jätkab järjekordse kogemuse, enese- ja maailmamõistmise (tegelikult üks ja see sama) võrra rikkamana ja loodab, et jäljed, mis ta ekslemise käigus tegi, olid sama vajalikud ja olulised nendele kohtadele ja inimestele, kui nemad talle. Sedasi tundub hetkel. 

Luuletused

Luuletused

Kunst

Elo Liiv on skulptorina tegutsenud üle 30 aasta. Liivi loomingut iseloomustab mitmekülgsus, installatiivsus ja eksperimentaalsus. Kunstnik valdab klassikalist skulptuuri, kuid on kaasa läinud ka valdkonnas toimunud muudatustega, talle meeldib eksperimenteerida video, mappingu, valguse ja kineetikaga – kasutades nii oskuslikult ära ka tehnoloogilisi võimalusi, mida kaasaeg skulptorile pakub. Liiv armastab toimetada avalikus ruumis, luua nihet, komponeerida visuaalsusega, valgusega. Tema töödes kajastuvad maailmavaatelised ja sotsiaalsed teemad, aga ka sügavam psühhoanalüüs ja mentaalsed seisundid. Tema käe all on valminud Jaan Poska mälestusmärk Kadriorus ning Teises maailmasõjas hukkunud hiidlaste mälestusmärk Kärdlas.

Müük

Kui otsite midagi kingituseks, auhinnaks; või on paiku, mis teie meelest ilma kunstita näotud ja kõledad; või kui teil on plaanis suuremad kunstiideed, mille teostamiseks hoolimata teie andekusest oskusi väheks jääb, siis ehk leiate siit või minu ateljeest lahenduse. Võtan vastu tellimustöid. Hindade panemisel olen vaba ja usaldan ostjat. Elan põhimõttel, et kallimat hinda maksmine pole tüssata saamine vaid kellegi teise toetamine, kellel puudus kojas. Ma ei pea siinpuhul silmas ennast vaid pigem kliente, kes sooviksid kunstist osa saada, kuid see pole rahaliselt võimalik.
Ärgu häbenegu ühendust võtmast, kui kitsas käes. Varem või hiljem jõuame mõtete teostuseni.

Kirjuta, helista - kontaktid leiad siit

Arvamised

Iga inimesega toimuv; kõik tema kogemused on nagu oksad ja juured puule – vajalikud toitumiseks, sirgumiseks, ellu jäämiseks.

Kas elamise meisterlikkus tähendab ise endale aednikuks olemist ja nii öelda okste (juuri ei saa õnneks või kahjuks eriti suunata) kärpimist, kujundamist mingite ilukaanonite ja üshiskondlike normide järgi või pigem elu pakkumiste suunas vaba kasvamist, hingelise ja kehalise toidu poole suundumist?

Seega küsimusele “Olla või mitte olla?” lisaks tuleks küsida “Kuidas olla? Mida toiduna ja valgusena dešifreerida? Kuhu poole ennast sirutada, et ellu jääda?” Mitte olemisele seda küsimust täiendavalt vist esitada ei saa…

Iga kogemusega on risk haiget saada ja haiget teha. Selline on juba elu. Puu ilma okste ja juurteta kärbub, ta peab kasvama, temas on see sund. Ta ei mõtle, kas see on ilus või mitte. Ta teeb seda võimalikult kiiresti ja hästi, just nii hästi, kui oskab ja just niipalju kui olustik tema ümber seda võimaldab. Inimesel on jalad all ja ta saab oma asukohta muuta. Oma meeleseisundi puud tõsta sinna, kus kasvamiseks oleks rohkem ruumi.

Samas kasvamine ei sõltu ainult ideaalsetest tingimustest, kasvamine sõltub ka kasvamise jõust, kestmine kestmise väest. Tihti väiksema ja kidurama taime toimaine on tugevam, kui ladnalt laiutaval ja niiskust ning päikest nautival liigikaaslasel. Seega, kas ongi alati õige põgeneda esimeste raskuste ilmnemisel? Või tuleks vahet teha hingelise ja kehalise surutise vahel?

Kui miski materdab hinge ja tallab alla südamehäält… seda on raskem kesta kui kehalisi raskusi. Kui oled otsustanud olla, siis pigem selle oma sisemise hääle järgi. Oksad ja juured tulevad tihti iseenesest… selle hääle kuulamise väest ja jõust.
…minu toit, minu riided, minu voodi, minu mees, minu naine, minu lapsed, minu kodu, minu õpetaja, minu kool, minu kultuur, minu maa, minu riik, minu rahvas, minu jumal…

…omakultuur, oma rahvas, oma mees, oma lapsed, oma maja, oma voodi…

Kas küsimus on omandis või omasuses, kuhugi, kellegi juurde kuuluvuses, ühtsustundes? Kas oma tähendab seda, et meie kuulume kuhugi omasesse, sünnipärasesse, ainuvõimalikku, ainuõigesse teatud kontekstis või need väärtused ja maailma ilmingud ongi kõik meie omad ja me käitume nendega kui ainuomanikud?

Tegelikult on ju kõik kui ühisomand, vaimselt, hingeliselt ja ka kehaliselt. Oleme osa millestki suuremast ja meie oleme suurem kellelegi jaoks, kes on meist osa. Teatud juhtudel unustame selle.

Ma ei räägi sootsiumi reeglitest – et oled maja või auto ainuomanik paberite järgi, kuigi ka siis omavad/kasutavad “su” majal sipelgad, tolmulestad ja muud tundmatud tegelased :)

Eriti unustame ühisomandi oma lähedastega suheldes. Me saame omanikeks moel, mis ei arvesta ühisomandusega ja sellega, et teine on meile omane, mitte meie oma.

Kui võitleme millegi nimel, siis ikka omanduse. Oma maa ja rahva, oma laste või kallima nimel on küllalt ennast ohverdatud. Kui panustame oma aega ja tööd, siis ikka pigem oma valdkonda, oma omandisse, oma peresse – teistele (mitte omadele) panustamine tundub enese raiskamisena – vähemalt kui see muutub pidevaks ja hakkab takistama omadele pühendumist ja kui teised või vastavad valdkonnad panustamise ajal omaks ei muutu.

Meie kaaslased omavad meie keha, meie meelt, tähelepanu, armastust – kõike, mis vähegi meie iseeneslik omadus on, mis meiega lihtsalt kaasas käib. Nad omavad meid üleni. Kui palju läbi ajaloo on sellest pahandust olnud, kui hakkad midagi jagama kellelegi n.ö. mitte omale, kes isegi ei oota sinult midagi.

Kuidas sellest mitte ootajast ja mitte nõudjast, omandamisihavabast inimesest muutub ühel hetkel omanik ja miks kaldub ta äärmusesse, mis hakkab ahistama?

Kas seda teeb kahjutunne veedetud ajast; hirm, omase kaotuse tunne; eelaimdus, et omane olemine hakkab muutuma mitteomaseks, oma inimene jääb võõraks?

Kas omakultuuri ja uskumusi kaitsevatel inimestel on samad mured?

Samas omanikuks olemine - omasuse tunne filosoofiliselt – osaline olemine tähendab ka seda, et sa tunned midagi täpsemalt kui võõras. Võõrad ei tea tihti, mis on hea. Hea rahvale, hea lastele, hea naisele, mehele, perele, riigile jne. Või teavad? Miks muidu võõraid oodatakse? Miks muidu võõraste juurde soovitakse minna?

Asi on selles, et SELLE MEIE ELU SUURE JA PÕHILISE väljendamised aja jooksul muutuvad, aga põhjalikud tundjad ei suuda tihti muutustega kaasas käia, nad tahavad, et kõik oleks nii nagu see oli siis, kui nad millegi/kellegi omaks võtsid. Seetõttu tuntakse võõras vabanemist, sest tema pakub ruumi muutusteks.

Kas on võimalik olla omanik, kes pidevalt arvestab muutuva olukorraga?

Kui oled omanik selle tõelises mõttes, siis ühel hetkel võid märgata, et see VÄÄRTUSLIK, mille/kelle omanik sa olid… see on muutumas/muutunud millekski, mis ei tundu nii väärtuslik. Sellest see valu ja teise inimese või kultuurinähtuse, riigikorralduse jne. paigalhoidmise soov.

Kui aga osaline tunneb, et omane muutub mitteomaseks (ei teagi, kuidas eesti keeles seda öelda), siis liigub ta vaikselt ära… süüdistamata ja proovimata midagi muuta.