Kuressaare linnus, Saaremaa, 2012
Pisiplastika näitus, Tartu, 2013
Näituse plakat (pdf)

Heliinstallatsioon, pisiplastika

 


 

Installatsioon keskendub inimestevahelistele suhetele, teadlikele ja mitteteadlikele rollidele selles. Kogu ekspositsioon lahendub paradoksaalsel moel koertedressuurilt inspireeritud poosidele ning silmsidele. Oluline roll installatsioonis on helil.

Sõnakuulelikkus ja rõõmu tunne, kui peremees või see, kellele meeldida tahame, meile tähelepanu osutab, kiidab, meiega mängib... Iga väiksemgi heatahtlik liigutus annab põhjuse veelgi suuremaks kiindumuseks. Me oleme austatu suhtes valveseisundis, valmis kohe tormama suunas, kuhu näidatakse. Kahjuks ei kasuta inimesed pea kunagi teineteisega rääkides neid häälevarjundeid, mida nad kasutavad lemmikloomadega. Kuid ometi oodatakse paariliselt nii valveseisundit kui tähelepanu.

Suhted kujundavad meid rohkem kui me seda arvata oskame. Suhete alguses kaovad piirid enda ja teise vahel, ollakse nõus paljus enda tõelisest loomusest loobuma. Me kõik oleme ühise meeleolu nimel ohverdanud nii hinge, oskusi, soove kui keha. Kuid mis saab siis, kui ohvrimeelsus muutub eluohtlikuks? Kui enam kaaslase poolt ei tule ühtegi heatahtlikku sõna? Kui avanevad silmad ja mõistetakse nii enda kui paarilise tegelikke või ajas muutunud käitumismustreid? Kas jätkata samamoodi, alluda vabatahtlikult ja rõõmuga või pahuralt ja mässava orjameelsusega? Kas pidada läbirääkimisi? Elada lahku?

Need on murdepunktid, kus mõistetakse, et iseenda leidmine läbi suhete pole võimalik. Suhete kaudu me loome ennast.

 


  • IMG_9915 2
  • IMG_9917_2
  • IMG_9919 2
  • IMG_9924 2
  • IMG_9927
  • IMG_9930_2
  • IMG_9943_2
  • IMG_9945_2
  • IMG_9947_2