Kunagi pole miski läbini naiselik või mehelik

 A2A7102vToas kaminas põlevad aeglase leegiga puud ja Elo räägib oma tänasest elust. FOTO: Valmar Voolaid

"Meie Maa"
Heli Salong
Neljapäev, 24. märts 2016.

Kui skulptor, õppejõud ja pärimusetundja Elo Liiv (44) meid Triigi külas Männisalu talus vastu võtab, on varajane hommikutund. Lapsed alles magavad, aga maadligi Peppe tormab meile suure haukumisega vastu.

Oleme sinuga maausuliste teemal varem rääkinud. Kuidas sa tänasel päeval ennast usuliselt määratled?

Hetkel tunnen ennast kui linnas elav maausuline. Loodusega on mul mentaalne side, mis muutub käega katsutavaks siis, kui olema lastega kodus Saaremaal. Linnas on ka puud ja muud taimed, oravad jooksevad mööda paneelmaju üles, varesed ja rongad tunnevad su näo järgi ära ja kuna meeldib suusatamas, jooksmas ja matkamas käia, siis igal nädalal liigun metsaradadel.

Kuid see on teisiti kui maal elades – kui hingad sisse päikesetõusu ajal ja välja loojanguga. Kui unustad hingamise taevas tähti ja kuud vaadates ja metsahääli kuulates. Linnas on siiski rohkem anonüümsust, isiklik side, mida päevast päeva oma õue peal ja kodumetsas liikudes kiht kihi peale asetades tunned, et see on puudu.

Suur reede ja ülestõusmispühad on osale kristlastele aasta kõige tähtsamad pühad. Mis pühi tähistavad samal ajal maausulised?

Kiriklikud pühad ei oma minu jaoks suurt tähendust, pole kunagi omanud – need mõjutavad mind ainult kui puhkepäevad. Eestis on palju usundeid ja samas oleme ka väga usuleige rahvas. Ootan aega, mil meie inimestel oleks vastavalt tõekspidamistele võimalik valida endale teatav arv vabu päevi – olgu need siis pärimuslikud, usulised või perekondlikud sündmused – sünnipäevad, pulma-aastapäevad, matused, suguvõsa kokkutulekud.

Püha aeg on see, mida mingi perekond või kogukond kuskil antud hetkel kõige olulisemaks peab. Kuid usuvabadusele vastuoluliselt käib riik ikka ainult kirikuga käsikäes – mitte perekonna või kogukonnaga.

Meie pere jaoks on kõige tähtsamad pühad loodusega seotud üleminekuajad. Näiteks jõulud, kui surnud esivanemate ja elavate hinged omavahel kokku puutuvad, või leedopäev, kui valgus saavutab haripunkti. Need on ajad, mil avanevad paljud erinevad väravad ja toimib eriline suhtlus, kui kujundlikult rääkida. Oluline on teada, et looduskalender juhindub pigem kuufaasidest kui kalendrikuu nädalatest.

Jälgime kuufaase, aga võiksin oma tegemistes lähtuda neist ehk rohkemgi veel, kui seda praegu teen. Kui söök on niigi laual ja elu ei sõltu viljapea suurusest, siis inimene muutub laisaks ega mõtle, et võiks loodusega ühte rütmi astuda – on ju kuufaaside mõjud end aastatuhandeid tõestanud.

Kui tähtis on maausulistele kevadine pööripäev?

Kevadine pööripäev on nüüdseks möödas. Munapüha tähistatakse esimesel täiskuu pühapäeval pärast kevadist pööripäeva, sellel aastal seega 27. märtsil. See on looduse ja elujõu tärkamise aeg.

Munapüha ehk kiige- ja suurpüha on maarahva vana kevadpüha. Seda on peetud kogu põhjalas ja tõenäoliselt tuhandeid aastaid. Kevade tärkamisega koos tulevad pesitsema rändlinnud, inimese ja loomade söögilaud suureneb, raske talv, kus kogu jõud ja jaks võib ammu otsakorral olla, on läbi saamas – kõik on põhjuseks suuremalt pidutseda.

Võetakse vastu kevadet ja tema ”kaaskonda” kui kauaoodatud külalist ja tehakse kõik selleks, et tal oleks hea olla ja et ta ka aasta pärast tuleks. Uksed on avatud, toad (ülekantud tähendusega kui ümbruskond või meie ise) korda tehtud, piduroad laual.

See on murranguaeg, mil tehtust või tegemata jäetust sõltub inimese, tema lähedaste ja majapidamise hea käekäik. Legendide järgi on meie maailm saanud alguse munast, sellest võib näha, kui oluliseks on meie rahvas muna ja munaga seonduvat pidanud.

Tänapäeval tähendab kevade tulek ehk pigem ilma kasukata käimise luksust ja peagi algavat koolivaheaja rõõmu, seisundit, kus tööle minnakse mõtetega, et suvepuhkused ei ole kaugel. Toidu saabumise üle üldiselt enam rõõmu ei osata tunda.

Kui elujõuline on Eestis maausuliste liikumine?

Ma arvan, et väga elujõuline, erinevad uuringud on näidanud seda. Loodususk on meil veres. Me ei teadvusta seda endale, aga kui küsida inimeste käest, kas olete maausuline, siis üldiselt vastatakse “pigem jaa“.

Me ei soovi eriti kuuluda mingitesse suurtesse organisatsioonidesse, veel vähem usulistesse. Ega minagi kuuluks maausuliste sekka, pigem on see põhimõtte asi ja veidi ka protestiks ja jonniks. Samas kultuurid segunevad ja settivad ning arvan, et keskmisel eesti inimesel on veres midagi kõikidest Eestist üle käinud tõekspidamistest.

Usundid ja nendes olevad arusaamad on kui kevadine rohi mõtteväljadel, mille rikkust möödujad erinevatel ajahetkedel märkavad. Kevade puhul oleks hea oma käitumismustrid üle vaadata ja mõelda, kust mingi osa meie n-ö olemusest pärit on ja kas tegemist on arengut ja ellujäämist takistavate või edendavate elutõdedega.

Mis sa arvad, kas maausk on usk või lihtsalt eluviis?

Kuidas võtta, nii ühte kui teist. Minu jaoks on see pigem eluviis, kuid selles on ka tibake usku. Maailmas ei ole jätkuvalt kõigele teaduslikke põhjendusi, palju on vastuseta küsimusi. Selles kohas peabki tühjasid lünkasid täitma uskumine. Iseasi, kas see, millesse usun, on just ainult maausule kuuluv.

Mulle meeldib uskuda headusesse ja aususesse, eetikasse, indiviidi vabadusse. Usun, et inimesed on oma sisult head, kuid on aeg-ajalt mingite keemiliste seaduspärasuste tõttu eksituses, pimestatud ega näe tegelikult oma tegude tagajärgi ja seda, et põhjustavad kannatusi (kuid ka kannatused, sõltuvalt vaatenurgast, on sõltuvalt dešifreerimisest kui võtmed inimsuse mõistmiseks).
Ma usun, et surm on elusidemete vabastaja ja võimaldab nii hingedel kui mateerial uuel moel liituda ja et kõik väikesest aatomist suurte galaktikateni on mingil kummalisel moel ühenduses. Seda ühendust ja mõtet on teadlased ja filosoofid, õigupoolest enamik meist proovinud erinevate meetoditega leida.

Millised on maausuliste elutõed?

Maausul on palju sidet ökoloogilise ja säästva mõtlemisega – peaaegu üks-ühele põhimõtted. See on väärtus ja elustiil ja heal meelel järgin seda. Kõik siin maailmas on hinges või hingestatav ja nii siis oma elu püüadki sättida, et võimalikult vähe hingede vastu eksida. Kannatus ja surm ja valu on paratamatud, kuid on alati valida, kas seda taluda väärikalt või alandusega, enesehaletsusega. Iga tegu sooritades saab proovida mõelda endast maksimumi andmisele, et enda ja teiste süda ja hinged rahul oleksid.

Unustame tihti, et kellelegi ei meeldi haiget saada ja usklikud leiavad sellele isegi usulise põhjenduse. Nii võib kogemata haiget tegemise asemele ilmuda süsteemne hävitamine ja seda heas usus. Seda maausulised kui isemõtlejad proovivad vältida.

Samuti ei meeldi kellelegi olla kehva teenuse tarbija, samas kui palju on hetki, kus teeme pooletoobiseid otsuseid ja tegusi ise. Olen proovinud kasvatada endas julgust sekkuda, kui satun väärtuste konflikti, ebakvaliteetse töö, ebaõigluse või loogikavigade ohvriks. Siis tuleb ikkagi ka julgeda võidelda ja nõuda nii endalt kui teistelt parimat.

Maausk ei ole ja pole kunagi olnud jäikade käskude ja keeldude kogum. Maausk võib hõlmata paljusid erinevaid arusaamu ja isiklikke kombetäitmisi. Maausk ei ole doktriin – see meeldib mulle kõige enam. Kõigile on antud eluõigus ja kedagi ei loobita kividega surnuks. Samas on olemas teatavat sorti common sense (terve mõistus – toim), mis ometi kõiki erinevaid arvamusi ja kogukondi ühendab. Kui kukud, siis tõused, pühid püksipõlved puhtaks ja lähed edasi – tegusid andeks ei saa, kuid mis valesti, see uuesti ja sul on võimalik tõestada, et oled mõistnud ja sul on õigus olla mõistetud.

Kui suur oli Sassi osa, et sa maausuga tegelema hakkasid?

Ma olin maausuline juba enne. Arvan, et ma otsustasin tunnetuslikult selle ära, kui olin umbes viieteistkümnene. Minuga oli lapsena nii, et mul on raske kirikus käia, vastupidiselt teistele tunnen seal ängi ja rusutust. Võib-olla seetõttu, et mul on kahju hävitatud kultuuridest, võib-olla seepärast, et paljud kirikud on ehitatud kunagiste maausu pühapaikadele, võib-olla mingi teatava sageduse pärast, mis minuga ei resoneeru. Ma otsisin vastuseid ja leidsin end metsast ja rahvusromantilistest raamatutest, mis kirjeldasid meie rahva kombeid ja uskumusi.

Peaaegu kõik pärimusest sobib mulle, välja arvatud pahatahtlik maagia või lapsetapud üksikemade häbi pärast – viimane kristluse mõju meie oma usule. Kuidas saab luua olukorra, kus naised on valmis häbi pärast oma lapsed surmama? Vanasti olid lapsed ikka naise ja kogukonna uhkus, raisata polnud ühtegi hinge. Sama arusaamatu on see, kui soovitakse surra armastuse pärast.
See on nendes kultuurides, kus lubatud on ainult üks armastus elus. Või kuidas minnakse kaasa usuliikumistega, mis lubab hävitada kogu kauni käsitöö? Siin Saaremaalgi oli 19. sajandi alguses taevaskäijate usuliikumine, mis korraldas suuri lõkkeid ja inimesed tassisid oma esivanemate käsitöö lõketesse – kuna ilu on patune. Ma ei saa hävitamisest aru. Kellele seda vaja on? Seetõttu igasugune usk, mis lubab hävitada, lüüa, tappa – hoidun sellest.

Sassiga koos või Sassi kõrval olen palju õppinud, olen saanud korraliku elukooli ja praktika. Tõele au andes igatsen seda aega, kus sai arutada ja vaielda nendel teemadel või kuulata pealt tema arutlusi teistega. Aga eks nüüd on siis teistsugused ajad. Sass armastas lammutada süsteeme ja läbi näha lauslollusi, samas oli ta ise varmas uusi süsteeme looma ja arvan, et see loomingulisus on meil sarnane. Lihtsalt teadmised on teised.

Minu meelest on kevade alguses õige aeg kõige muu kõrval rääkida ka naiste väest. Mingi ennustuse kohaselt 20. märtsil on lausa naiste ajajärk. Selline täitsa teistmoodi periood, mis kestab aasta aega. Kui palju oled sina naiseks olemist uurinud?

Ma olen naisena sündinud, aga lapsena tahtsin olla poiss ja pioneerilaagriteski pandi mind poisterühma ning alles pärast minu uurimisi, kas tüdrukutel oma tuba pole, saadi aru, et olen tüdruk. Kogu elu valin tegemiseks pigem meeste töid, kuid saan hakkama ka kõikide naiste töödega. Mulle on alati tundunud, et meeste tööd on huvitavamad ja mulle meeldib see vabadus, millega mehed oma töid teevad.

Naudin eesti keelt, meie keeles ei ole sugu. Vähemalt keeleliselt on meie esivanemad meile andnud sooneutraalse kultuuri. Kuidas oleme jõudnud selleni, et naised kodus peksa saavad või sama töö eest vähem palka saavad – ma ei tea. Või olukorda, kus naisi peetakse jätkuvalt omandiks ja nende seksikus on asi, millega uhkustada. Kuigi ilusad, peetakse meid tihti meeste poolt ikka veel poolearulisteks, tsüklitest tingitud meeleolukõikumistega kodukanadeks.

Samas naised kasvatavad üles pojad ja tütred ja ise lasevad luua endast selle kuvandi. Eks see on keeruline teema. Õnneks tänapäeval on võimalik kasvatada lapsi oma tõekspidamistele vastavalt – kuid suured ühiskondlikud hoovad on siiski arvamusliidrite ja riigi käes.

Kui analüüsida meeste-naiste rolli ühiskonnas, siis annan endale aru, et ühiskondlik kord paneb paika meeste ja naiste tööd ja need pole sugugi alati ühesugused olnud 30, 100 või 1000 aastat tagasi. Olen katsunud läbi näha sellest ideaalmeeste ja -naiste unelmatest, et mis siis ikkagi on see basic, põhiline. Mis teeb mehest mehe ja naisest naise või siis vahepealsetest vahepealse, sest minu jaoks on olemas looduse poolt ka kolmas sugu.

Kas siis polegi olemas nais- ja meesenergiat?

Ma ei armasta eristada naiste ja meeste väge, ma ei armasta dualismi – see pole minu meelest täiuslik maailmakirjeldus. On rahvad, kes kirjeldavad maailma musta ja valge koostööna – nais- ja meesenergiana, kurja ja headuse võitlusena. Ma ei usu sellisesse kirjeldusse. Ma arvan, et päris puhtal kombel pole olemas ühtegi äärmust. Meie pärimuses on puudu põrgu või täiesti suur kurjus. Inimesed eksivad, kuid nad pole kunagi üleni kurjad.

Mis tähendab olla mees või naine? Kunagi pole miski läbini naiselik või mehelik – need on vaid ühiskondlikud kokkulepped, konstruktsioonid, mis ahistavad – lõppkokkuvõttes on oluline ellujäämine ja sellest lähtuvalt tuleb teha otsused – mis tööd keegi teeb, kuidas riietub või millised on käitumismaneerid. Inimesed sünnivad, kõik on unikaalsed, kõigis on meest ja naist – kuid eelkõige inimest. Igaüks leiab oma tee ja mul on hea meel, kui ühiskond laseb inimestel olla sellised, nagu nad tahavad olla ja austavad neid rolle, mida inimesed endale elus võtavad.

Seega vastuseks sinu küsimusele – ma ei müstifitseeri naiste väge, kuna arvan, et see ei erine suuresti meeste väest või näiteks hoopis ka metsa väest. Kõigepealt tuleks saada inimeseks ja siis mõelda edasi.

Mis annab naisele jõu ja väe?

Seesama kõiksus, mis meestelegi. Kõik on olemas, kõik siin maailmas on seotud ja ühenduses. Sõltub, millisele kuvandile keskendume – kui keskendume tänapäeva võtmes naiselikuks olemisele, siis valime tänapäeval kõrged kontsad ja lakitud küüned, samas vanal ajal oleksid need valikud olnud hoopis teised.

Arvan, et oluline on oma tõeline mina üles otsida ja maailmaga harmooniat tunda ja see ühine resoneerumine ongi see, mida saame kasutada – sellel resoneerumisel pole otsa ega äärt. See ei vähene ega kasva. Ainus, mis muutub, see on meie meeleseisund, kas kulutame end tühjale-tähjale või keskendume olulisele.

Tuleb küsida, kes me oleme ja mida soovime selle lühikese ja samas piisavalt pika elu jooksul korda saata? Meil on 100% kindlalt vaid üks elu ja kui me selle elu jooksul ka ei suuda elada oma elu nii, nagu sooviksime, oma unistusi maha tambime – siis mida on meil surivoodil mõelda? Omaette filosoofiline teema on, et mis meie elus on piisavalt oluline?

Kuidas suhtud lahutustesse või lahku kolimisse?

Lahutusi on ju väga erinevaid, on tuhandeid põhjusi, miks ühel hetkel kaks inimest ei suuda enam armastust koldes hoida. Elame vabal maal. Kui koos elamine ei sobi ka pärast pikki pingutusi ja lahutus lööb õhu klaariks ning mõlemad pooled saavad rahuliku atmosfääri edasiseks, siis olen lahutuse poolt.
Keegi ei õpeta lastele koolis kaaslase valikut, eneseks jäämist – kõik need teadmised tulevad väljastpool kooli. Aga kui inimene on tagasihoidlik ega julge suhetega katsetada? Öeldakse, et professionaalsus tuleb kogemustega, temal see puudub. Inimesed ei hakka kunagi koos elama mõttega, et nad lahku peavad minema. Ühel hetkel lihtsalt jõutakse selleni, et mingid asjad on nii häirivad, et armastusest ei piisa.

Arvan, et laste jaoks on pigem oluline, et nende vanemad on õnnelikud, olgu või lahus, aga kindlasti mitte elada pidevas lõputus kraaklemiste ja tülide õuduses. Seega – mis kehvasti, see uuesti. Kui ka pärast pingutusi ei ole suhe kvaliteetne või lausa (emotsionaalselt või füüsiliselt) vägivaldne, siis kiire lõpp, ja anda võimalus uuele õnnele või rahulikule üksindusele.

Kas need ümber lõkke olemised ja loitsimised, mida sina teinud oled, kas need olid Sassi näpunäideta järgi tehtud?

Sa mõtled naiste pudrutaige? Käisime aastaid pööripäevadel koos ja see oli ilus aeg. Jah, Sass arvas, et naiste riitusi pole alles jäänud, kuna enamik sajandivahetuse etnograafe olid mehed ja neid ei lastud naiste tegemistele ligi või siis ei osatud neid väärtustada. Ta uskus, et Eestis oli emavõimne ühiskond, lapsed kuuluvad naistele ja naised on see A ja O, mille ümber maailm keerleb. Kuna naised suudavad sünnitada, siis järelikult on neil hingede ja jumaluste poolt antud vägi tuua edendust kogu ümbruskonnale.

Maausus ongi minu jaoks oluline see, et idee ja praktika on teineteist arendanud ja lihvinud, see töötab ja on toimiv. Tihti on tegelikult olulisem meie igapäevane toimingute muster. Kui need harvad riitused, mis väljaspoolsetele, kaasa arvatud meediale silma paistavad – õigemini riituste maailm ongi enamuses märkamatu, igapäevane –, mida tähele pannakse, on siis need suuremad olemised, mida sina loitsimiseks kutsud?

Kas paljalt ümber lõkke käimine annab tõesti mingi väe?

Paljalt olek annab selle, et tunned end osana loodusest, sinu ümber pole ühtegi eset või materjali, mis otsesidet takistaks. See on intiimne ja samas aitab sinus üle saada valehäbist. Eks eestlaste ühised saunadki on ju sellised. Samas ma ei propageeri seda, kuna igaüks tunneb ikka ise, kui palju endast ja millal teistele näitab.

Inimesed otsivad väge. Teinekord piisab lihtsalt üleliigsete asjade endast eemaldamisest, nii materiaalsetest kui vaimsetest, et sisemine olemus saaks allikana ühenduse ilmaruumiga. Vaatad, millest koosned ja kas seda on sulle vaja. Vägi, mida nii väga otsitakse, on meis kõigis kogu aeg olemas.

Sul on neli last – Õnne, Essu, Uko-Aija ja Kõue. Mis muutus sinu kui naise jaoks, kui sa oma lapsed sünnitasid?

Tead, ma isegi ei oska öelda, mis. Ma ei mäleta, mille poolest ma teistsugune olin enne lapsi. Kindlasti olen leplikum, mõistvam, kannatlikum. Naistel, kes on sünnitanud, muutub silmavaade. Ma võiksin rääkida, mis on minus muutunud lastega koos kasvades. Sünnitamine ise on ju vaid üks väike osa sellel suurel teel. Olen õppinud ennast tundma, olen mõistnud, et armastan ka siis, kui lapsed ei tee oma valikuid nii nagu soovitan või teevad lausa pättusi ning see on üle kandunud ka maailmas toimuvate protsesside mõistmisele ja nendega leppimisele. Olen õppinud nägema asju, mida mina noorena üle elasin, nüüd teise nurga alt. Olen õppinud mõistma põlvkondadevaheliste sidemete olulisust.

Olen õppinud palju asju korraga tegema, kasutama iga vaba hetke õppimise või loomingu jaoks. Olen vahepeal, kui lapsed sündisid, harjutanud loobuma kunsti tegemisest ja kui nad juba suuremaks said, siis harjutanud ennast tagasi kunsti tegema. Mõlemad, ma kinnitan, on olnud rasked teemad – seotud iseenese loomingulise põlemise summutamise ja selle uuesti lõkkele süütamisega. Minu praegune elu ongi pühendatud kunstile ja pärimusele ja lastele nende kasvamisel toeks olemisele. Nii-öelda püha kolmainsus, mida kummardan või õigemini, nende tegevuste läbi teeningi ma maailma.

Kes sa praegu oled?

Eelkõige ema, aga natuke otsapidi siis, seoses oma tegevusega, ühiskonda teeniv tegelane. Eks mu elus on pärimus ja kunst ikka niiviisi käinud, et kord Piibeleht peal ja Vestmann all ja siis vastupidi. Kunst ühendab tegelikult kõiki neid teemasid, mida soovin kujutada ja kujustada, see annab mulle vabaduse.

Sa oled skulptor. Kas kunst ja pärimus elatab su pere ära?

Loodan, et elatab, olen võtnud selle riski. Need kaks on lihtsalt valdkonnad, mida tunnen ja tean ja milles loodetavasti olen hea. Praegu on mitu kunstiprojekti pooleli ja töötan antropoloogia magistrantuuri lõputööga. Soovin järgmisel aastal astuda doktorantuuri. Õppimine ja ka teadustöö on minu elus olulisel kohal.

Kes ta on?
Elo-Katre Liiv
skulptor ja pärimusetundja
Sündinud: 26. detsembril 1971 Tallinnas.
Õppinud Eesti kunstiakadeemias, välisüliõpilasena täiendanud ennast Rootsis, Hispaanias ja Soomes.
Kuulub 1995. aastast Eesti Kunstnike Liitu ja Kujurite Ühendusse.
Koos Aleksander Heintaluga loonud Eesti rahvuskultuuri fondi Aleksander Heintalu ja Elo Liivi nimelise allfondi eesmärgiga edendada põlisusundiga seotud rahvakultuuri.
Perekonnaseis: tema elukaaslane oli Aleksander Heintalu ehk Vigala Sass, peres kasvab neli last – Õnne, Essu, Uko-Aija ja Kõue. 

Poska valmib Elo Liivi käe all

31poska UUDISvNeil päevil annab skulptor Elo Liiv oma ateljees Jaan Poska savist kujule viimast lihvi. FOTO: Urmas Kaldaru"Meie Maa"
Heli Salong
02. November 2015

Saaremaa skulptor Elo Liiv on andmas viimast lihvi Jaan Poska kuju savimudelile. „Savist kuju valmib sel nädalal. Seejärel valmistatakse sellest kipskoopia, mille järgi valatakse originaal pronksist,” ütles Liiv.


Jaan Poska kuju tellija on Tallinnaa linnavalitsus, kes paigaldab selle Kadrioru Luigetiigi kaldale. Poska oli Tallinna linnapea, välisminister ja Nõukogude Venemaaga rahuläbirääkimiste Eesti delegatsiooni juht.

Skulptuur kujutab Kadriorus töölt koju jalutavat Poskat, portfell kaenla all.
„Mälestusmärgi idee autoriteks ja konkursi võitjateks on arhitektid Üllar Ambos, Pille Noole ja Ioannis Lykouras. Kandev idee on kujutada Poska elu teekonnana ja tema kuju elutruult, lihtsa ja loomulikuna. Tiim otsis skulptorit ning silm jäi pidama minu töödel. Peale hankekonkurssi võitmist olemegi koos edasi mõelnud - graniitplaadid, kuju täpne asend, valgustus ja kõik muu, mis ühe suurema mälestusmärgi juurde käib,” mainis Liiv.

Jaan Poska isiku ning ajastu paremaks tabamiseks lasi Liiv modellile õmmelda ajastutruu ülikonna, et selle järgi kujule loomulikumat ilmet saada. Modelliks on advokaat: „See juristi pilk, seda on teiste erialade inimestelt raske leida.“
„Tegime täpselt ajaloolised riided, et saada liikumist ja õhustikku. Kui Poska sai ikka oktoobri pähe ja saterkuue selga, sai mehest hoopis teine inimene,” muigas Liiv.

Poska kuju on 1.90 pikk. Mees ise nii suurt kasvu ei olnud, aga muidu mõjuks kuju pargis visuaalselt liiga pisikesena.

„Kõige keerulisem on saada loomulikku kõnnakut ja näo sarnasust. Poskast on pilte ainult ühest näopoolest ja siis veel surimask. Üks skulptor on temast kunagi portree teinud, aga see pole piltidega sarnane. Nädalavahetusel oli nägu valmis, aga siis vaatasin, et pea on liiga suur ja tegin kõik ringi. Küllap otsin kuni viimase minutini õiget positsiooni,” selgitas Liiv.

Koju jalutav Poska ilmub Kadriorgu oma sünnipäeval, 24. jaanuaril.

Intervjuu Elo Liiviga, R2 saade Hallo Kosmos

elo2Sel pühapäeval, 24. veebruaril (ehk maausuliste ajaarvamise järgi 24. radokuul 10226) on saate "Hallo, Kosmos!" külaliseks kunstnik ja pärimuskultuuri huviline ELO LIIV. Pärimuskultuuri vastu on Elo Liiv huvi tundnud juba aastakümneid. Teda enim köitnud teemad on seotud rahvausundi ja visuaalkultuuriga (sümbolid, märgid, mustrid, käsitöö jpm) [...]

Kuula saadet siin:
Laadi saade alla (mp3).

Kunstirong Cosmic Underground - Intervjuu Elo Liiviga

ETV saate Hommikutelevsioon intervjuu Elo Liiviga (alates 01:40)

Elo Liiv : jumal võib peituda bakterites

Leaf EpidermisPilkaja, nr 6 2011
Küsitles Erki Evestus

Kes sa oled, Elo Liiv?
Mina olen keegi, kelle nimeks on pandud Elo. Veel olen ma omal soovil kunstnik, täpsemalt öeldes kujur. Vahel õpetan ja kirjutan, spordin. Lisaks tegelen pärimuse ja antropoloogiaga, ehk siis inimese ja inimeste poolt loodud struktuuride uurimisega.

Kuidas sa viimase teemani jõudsid?
Kunagi huvitas mind, miks asjad on just NII korraldatud, aga mitte teisiti. Tahtsin teada, kuidas TEGELIKULT on. Selline huvi viib paratamatult mõtted inimese lätete juurde, paneb juurdlema tema koha ja üldse kogu elu üle siin päikese all. Pikapeale olen aru saanud, et keegi ei tea asjade tegelikku olemust. On vaid erinevate inimeste arvamused. Selline tõdemus teeb muide sallivamaks, sest miks peaks ühe arvamus olema parem kui teise oma.

Oled sa usklik?
Jah, muidugi, ma olen looduseusku, mis Eestis kannab nime maausk. Muistsetel eestlastel oli jumalaid mitu. Aga laiemalt võttes kogu loodus ise on jumalik. Kristlased ehitavad kirikuid, maausuliste jaoks täidavad seda kohta pühad hiied oma puude, kivide ja allikatega.

Seleta siis mulle, miks on Eesti riigis kristlus eelisseisundis?
Ma arvan, et sellel on ajaloolised põhjused. Balti-Saksa ajast peale on kristlust seostatud euroopaliku kultuuri tulekuga. Kuna võõrvallutajate “eliit” kuulus kiriku mõjusfääri, oli Kirik institutsioonina võimus alati kaasatud. Nii on see mood jäänud kestma tänapäevani, kuigi demokraatlikus riigis peaks riigi juhtimine ja usk lahus olema.

Kultuur oli olemas meil juba enne orjaaega, ja ega puhast kultuuri pole kunagi ju olemas olnudki – meie maa on läbikäigu ala, kuid selle pealt võrsunud iseolemise uhkus on rahva jaoks alati tähtsal kohal olnud.  

Rahvakultuur on kindlasti osa kõrgkultuurist, selle kandjaid pole lihtsalt hinnatud – tülid on võimulolijate väärtushinnangute tõttu. Õnneks pärimuskultuuri elujõulisus kasvab.

Mis riiki puutub, siis oleme Maavalla Koja kaudu juhtinud korduvalt tähelepanu kõigi usundite võrdõiguslikkusele. Kahjuks on koostöö siin jäänud poliitikute leige suhtumise taha ja see tekitabki vastandamist. Tegelikkuses on kultuur ju seotud kõikide meie maal olevate uskudega.

Kas asjadel on hing sees?
Tegin hiljuti ühe uurimuse, kust selgus, et eesti inimene on paras animist. Paljud kannavad või hoiavad oma läheduses esemeid, millele nad on justkui hinge sisse puhunud. See tuleneb inimese loomusest asju hingestada. Tänapäeva eestlane on ses mõttes väga sarnane muinasaja esivanematega.

Kas usk võiks siis olla ka midagi muud kui eluraskuste käes vaevlava inimese viimane lootuskiir?
Muidugi. Minu jaoks on uskumine millessegi eluviisi osa. Kui kõik on hästi, puudub vajadus eneseanalüüsiks, aga raskel hetkel vajatakse tuge, süüvitakse rohkem elu olemusse ja otsitakse väljapääsu.

Tegelikult me ei tea, kuidas asjad korraldatud on … ja kas üldse. Kas kõik on puhas juhus või toimib mingi peen plaan? Kas me juhime ise või oleme üksnes mängukannid kellegi kätes?

Kui minu religioossust veelgi täpsustada, siis olen vist bakterite usku.

Kuidas nii?!
Neid on ju igal pool tohutu hulk. Ilma bakteriteta ei elaks me päevagi. Nad toimetavad meie seedekulglas ja nahal, me hingame neid sisse ja vahetame kokkupuutes teiste inimestega. Lõpuks lagundavad bakterid meie kohutavaid saastamägesid.

Ehk on inimeste armulugudes ja sõprussuhetes hoopis peategelased needsamad bakterid, kes piltlikult öeldes verd vahetavad.  Ehk see kõike ühendav infoväli, millest niipalju räägitakse ongi  bakterite kantud ja kõike nägev Jumala silm bakterite ifoedastus, võib-olla hoopis nemad võtavad vastu otsuseid. Jumal võib peituda bakterites … vähemalt siin planeedil nimega Maa.

Bakterid vist on otsustanud eesti rahva välja suretada. Miks eesti naine enam sünnitada ei taha?
Me oleme seda asja naistega arutanud. Osa on n.ö. mõtlevad naised, kes kalkuleerivad, et kas saab hakkama või kuidas lapsed karjäärile mõjuvad jne. Teised jälle lihtsalt sünnitavad, sest sisemine sund on selline. Öeldakse, et laps sünnib moonakott seljas – s.t. et kui ema vähegi asjalik, küllap saab ka lapsed üles kasvatatud!

Minul on neli last ja nende puhul lihtsalt tundsin, et nad võiks nüüd sündida. Kui aus olla, siis väikesest peale soovisin endale palju lapsi. Hakkamasaamise mured tulid hiljem. Emarolli täitmiseks on looduse poolt antud oma aeg ja kui lapsed on üles kasvatatud, siis jääb aega jälle oma asjadega tegelemiseks.

Kas sulle elukoht ka tähtis on?
Mulle meeldib maal. Ehk ainult töö pärast elaksin linnas. Maaga seostub vabadus, hingamine, avarus, eneseteostus. Kui on psüühiliselt rasked ajad olnud, siis olen märganud, et loominguga ma tegeleda ei saa, küll aga hakkan ehitama ja maal on selleks ruumi :D

Siis sa ju oskad erinevaid tööriistu käsitleda?
Jaa … ma panen elektrit ja remondin autot ka. Viimasel ajal olen vanaks ja laisaks läinud, tahan oma energia rohkem loomingule pühendada. Samas talus on palju meeste tööd, aga kahjuks on maal sulast raske leida. Nii et see Eesti tööpuuduse jutt on kahe otsaga asi.

Kuidas sul suhted naljaga on, ehk meenub mõni humoorikas lugu?
See ongi kõige naljakam lugu, et kui te seda mu käest küsisite, siis sain aru, et mul pole hetkel ühtegi naljakat lugu, mida meenutada. Siin on kaks variant, kas ma elan hetkel täielikus naljata maailmas või siis on mul suu pidevalt muiges – ei pane nalja enam tähelegi, sest see on osa elust.
 

Teele Uustani intervjuu Elo Liiviga rituaalnukkudest

hingenukud 280x396Teele Uustan (T.U): Vestlesin 10. detsembril 2009 Eestis kasutusel olnud ja siin võib-olla veel praegugi kasutatavatest rituaalnukkudest ning samuti Peko teemadel Eesti Kunstiakadeemia skulptuuri osakonna dotsendi, hetkel Tallinna Ülikoolis antropoloogia alal oma teist magistrikraadi tegeva Elo Liiviga, kes end ilmavaate poolest maausuliste sekka arvab. Sellest lähtuvalt palusin Elol, niipalju kui ta õigeks ja vajalikuks peab, rääkida hingenukkudest, hingestatud esemetest ja nukumõtlemisest üldiselt just ka oma kogemuste ja oma kodu näitel ning et kas üldse ja kui, siis millist tähendust me tänapäeval omistame märkidele ja objektidele, mis pärinevad rahvausust, rahvapärimusest.


Elo Liiv (E.L.): Ma ise ei ole kordagi ühelgi Peko riitusel või Pekoga seotud toimingutel olnud, ma arvan, et selleks pead sa olema kohalik, et sellest osa saada ja seda ka mõista. Niipalju, kui ma ise olen uurinud ja otsinud, niipalju ma temast tean.

Kui hakata üldse rääkima Pekost ja hingenukkudest laiemas mõttes, siis peab esiteks aru saama, et kogu maailma võib tajuda hingestatult, aga on teatud asjad, esemed – sa võid neid siis kutsuda rituaalnukkudeks või hingenukkudeks -, mille on inimene ise teinud oma käega ning neid eraldi hingestanud. Hingestada võib kõiki asju ja esemeid loomulikult kõikvõimalike keeruliste riituse abil, aga samas ei pruugi mingit spetsiaalset riitust üldse ollagi ning seda sama hingenukku on tegelikult igaühel jube lihtne teha - teed sellele pastakale siin silmad peale või paned kaltsu ümber ja sinu jaoks on ta juba mingi tegelane, kellele on hingestamisega antud võimalus näha.
Inimestel on loomuses nende asjadega nii-öelda mängida: tunda erinevaid esemeid ja stiihiaid hingestatuna. Tean, et see on nii üle maailma; kas siis antakse nukkudele erinevaid ülesandeid või nad on lihtsalt inimeste ümber, luues nende elu turvalisemaks, et oleks mõnusam elada.
Võib-olla ma ei kasutakski niivõrd sõna nukk, vaid ma pigem kutsuksin neid hingestatud tegelasteks. Nad on reaalselt eksisteerivad tegelased meie ümber, kellega on seotud kõikvõimalikud toimingud: neid toidetakse, nendega räägitakse, neile pannakse teatud ülesanne, et nad valvaks, hoiaks või edendaks midagi. Või vastupidi, neid seotakse teatud taigade läbi mõne inimesega või tema tegemisega, antakse paha tekitav ülesanne ja siis piinatakse vastavalt, nagu soovitakse teatud inimest või tema tegemisi piinlemas/ebaõnnestumas näha.
Termin niisuguse tegevuse kohta on ülekandemaagia, mis tähendab, et sa ei suhtle jumalaga/inimesega otse, vaid tema vahendajaga/hingenukuga. Kui mul on vaja sind/jumalat mõjutada, siis ma ei torka sind nõelaga või ei too andi sulle/jumalale, vaid seda nukku ja nukule, kes sind või Jumalat antud juhul esindab ja sellel tegevusel on tegelikult tugevam mõju, kui sellel, et ma sind otseselt torkaksin või anni tooksin.
Imelik ja huvitav nende nukkude puhul on see, et neid nukke endid ja neid mõjutamisi kirjeldatakse palju ja et need tõepoolest toimivad. See omakorda näitab, et inimesed ja maailm on veel lisaks teisiti seotud, kui me arvata üldse oskamegi. Et on olemas veel sellised sidemed, mis meid kõiki ühendavad ning mille kaudu annab maailma mõnes mõttes mõjutada. Samas tuleb teada, et iga mõjutamine mõjutab midagi ka mõjutajas.
Eks palju sõltub muidugi kultuuriruumist. Kui kellelgi näiteks jääb loom haigeks seal, kus on paha silma või voodoo’d usutud, siis hakkab ta kohe otsima küla pealt seda inimest, kes tema looma kiusab. Aga seal, kus taolisi uskumisi ei ole, on inimesed ka sellisest koormast vabamad. Neile ei seostu loomade probleemid millegi hingelise või üleloomulikuga. Nemad mõtlevad, et kuna loom jäi haigeks, on ta ilmselgelt midagi söönud või muul maisel viisil end kahjustanud.

Teele Uustani (T.U.): Millised hingenukud Teil endal kodus on?

E.L.: Meil on kodus erinevate ülesannetega kujusid. Teiste seas majavaim/majahing/koduvana. Kui on pööripäev või mingid tähtsamad sündmused, võetakse ta oma pesast välja ja tuuakse lauale või viiakse lihtsalt tema juurde midagi: süüa või viinapits või mõni muu and. Talvistel pööripäevadel, kui pere istub üheskoos laua taha, siis tuuakse koduvana ka laua peale; ta tõstetakse laua otsa, küünla juurde.

T.U.: Kas Teil on kodus ka hingevakkasid?

E.L.: Hingevaka moodi asi meil on olemas, kuhu me oleme pannud mingi villatüki või muu asja, siis kui koer või mõni muu perele tähtis loom on ära surnud. Kuna meil on nii uus kodu, kuhu keegi veel inimestest surnud pole, siis seda päris õiget hingevakka ei ole. Ka ei ole meil konkreetselt sellist annivakka, kuhu igast uuest asjast mingi jupp valada või tuua.
Me tegutseme teisiti: kui kodus teed mingi toidu või joogi, siis lihtsalt valad sutsu maha erilistel puhkudel. See on jagamise põhimõte. Saadust alati mingi osake tagasi anda, see on lihtsalt kogu selline elamise filosoofia. Kui me näiteks lamba või kitse ära kutsume, siis pea läheb alati metsa ja jalad võimalusel ka metsa, tavaliselt kivi alla. See, et sa alati annad enda jaost mingi osa maailmale tagasi, on minu meelest meie loodususu ja meie hõimurahvaste palvuse põhiiseloom. Palvus on nagu söömine jumalatega. Mitte see, et sa tapad terve kitse ja annad kõik jumalale, vaid sa jagad, sa kutsud jumalaid osa saama. Tänuks.
Sellist palumist, et ma toon sulle kitse, ja sa anna mulle auto, sellist asja ei ole olnud. On pigem nii, et on läinud, kuidas on läinud, ja sa tänad selle eest, et nii on läinud. Sa ei seo ennast ühegi palvega – sest paludes hakkad ise oma palvet orjama. Sa ei nõua ja ei taha, aga tänad küll kogu aeg. Tänad neid nukke ning nukkude kaudu jumalaid ja hingesid.

T.U.: Kas hingenukud siis annavad Teile omamoodi kindlustunde? Ma mõtlen, et kui neid nukk ei oleks, siis jumalatega suhtlemine oleks mõnevõrra raskem?

E.L.: Nad on mingid kindlad tegelased ja nende välimus ja nende ümbrus on kindlaks paigaks, kuhu sa saad panna oma ande. Keegi ei tea ju täpselt kus ja milline jumal on. Metsas on meil näiteks üks koht, kus keegi ei käi ja kust puid ei võeta. Seal on terve selle maaala, kus me elame, hingekoht. Kui me läheme tähtsatel päevadel sealt mööda, siis me viime sinna leiba ja paneme küünla ja täname olnud aasta eest. Kus sa siis veel paned? Peab ju olema mingi kindel paik, mis omab tähendust. Rituaalne muster.
Sellest annivakast veel niipalju, et me arvatavasti ei ole lihtsalt veel jõudnud arusaamisele selle vajadusest. Aga tegelikult ju oleks tore, kui oleks mingi paik, kuhu saaks alati kõikidest asjad, mis sa teed või saanud oled mingi osa jätta.

T.U: Teil ja Teie peres on need hingenukud teadlikult olemas, Te teate milleks nad on olemas, mida nad tähendavad ja kujutavad. Aga kui siin lihtsalt oletada, et inimene, kes elab linnas ning kes on looduskauge ning kes isegi pole selle hingestatud asjade mõtteviisi pooldaja, kas tema elus ja tema ümber, kasvõi alateadlikult, võiksid olla mingid hingenukud?

E.L: Kõikidel on ju midagi, kasvõi mingi kastanimuna taskus või mere äärest leitud kivi, mida kaasas kantakse või aknalaua äärel hoitakse. Neid esemeid – nad ei pea olema ju tingimata nukukujulised – mingi tähendusega siduda, see on inimloomusele nii omane ja iseeneslik tegevus. Juhuslikult leitud kivi saab kohe märgilise tähenduse sinu jaoks, kui sa tood ta koju ning see jääb sidemeks paigaga või sündmusega, kus sa oled olnud. Kas hing on siis ainult puul või merel? Ma leian, et hing võib olla ka mingil sündmusel või olukorral, tegemisel või kasvõi andekusel.
Näiteks lemmikpintsel kunstnikul. Ta võtab selle pintsli ning ta teab, et tuleb hea töö. See on ülekantud tähendus. Pintslile ei ole silmi või nägu pähe tehtud, aga kunstniku jaoks on ta hingestatud tööriist, mis aitab teda. See on justkui koostöö selle tööriista ja kunstniku vahel, millest sünnib midagi ilusat. Autosse ju riputatakse ka igasuguseid karvaseid jubinaid, mille eesmärgiks on kaitsta nii masinat kui juhti, et avariid ei tule.

T.U.: Ning inimesed ei pruugi seda nii-öelda rituaalset käitumist ise teadvustadagi.

E.L.: Ma ütlen, see on loomuses. Mäng n.-ö. nukuga on nii loomulik tekkima, sest see tuleb iseenesest. Seal ei pea olema suuri näljarituaale ja trumme, see võib olla väga lihtne; üksainus liigutus, sa tõstad midagi kontekstist välja, tõstad teisele kohale ja temast saab vahemees, teatud aken eri maailmade vahel, mis viib sinu mingisse sinule vajalikku seisundisse.

T.U.: Mida Te arvate nendest poes müüdavatest, laiale massile tarbimiseks mõeldud aafrika maskidest ja unenäopüüdjatest, mis tegelikult eesti inimesele mingit sügavat rituaalset mõtet ei peaks omama, kuna nad on hoopis teisest kultuurist pärit esemed, millele siin tähendust anda on minu meelest raske?

E.L.: Juhul kui need asjad sind mingil moel kõnetavad, siis pole ju tegelikult probleemi. Kui sa suudad kõik need asjad enda jaoks lahti seletada, ja mõelda, et see märk siin on päike ja see on kuu, siis miks mitte. On ju aastatuhandeid toodud ja viidud maailmas ringi rännates asju kaasa, kinkideks, inimestel on läbi aegade kodudes olnud araabia helmeid ja võõramaiseid kujukesi. Aga ma arvan, et asja või eseme päritolu ei olegi niivõrd oluline, kuivõrd on oluline see, kas asja omanik suhestab end kuidagi sellega või mitte.

T.U. : Aga kui inimene ei suhesta end selle esemega, kas see ei ole ohumärk, et asja või eseme päris tähendus kaobki ära ?

E.L.: No aga kui ta juba suveniiri näol siia on tulnud, kas see algne tähendus juba polegi kadunud?

T.U.: Vestlusel Õie Sarvega rõhutas seto ülemsootska, et on olemas viljakusjumal Peko kuju Eesti Rahva Muuseumis ja on kunstnikud, kes Võrumaal praegu valmistavad Peko kujusid. Aga need nii-öelda suveniiride või meenete pähe valmistatavad kujud, ei ole enam tegelikult Pekod, kuna nad ei kanna endas seda tähendust ja seda tausta, mida kandis see Peko, kes praegu muuseumis seisab, hoolimata selles, et me nimetame neid kunstnike valmistatud kujusid samuti Pekodeks.

E.L.: See kuju võib saada siis Pekoks, kui sa kasutad teda inimesena, kes usub Pekosse ja tead temaga seotud kombeid ning viid ka ise neid läbi. Taaskord, inimene peab suhestama end selle esemega. Kui Peko on lihtsalt nagu plakat, millest sa kõnnid iga päev mööda, omistamata talle suuremat tähendust, kui mis iganes muule suvalisele esemele, siis loomulikul on ta juba midagi muud kui algupärane viljakusjumal Peko kuju. Või kui kindel selles saab olla?
See on teema, mida mina oma magistritöös tahan käsitleda, mu töö teemaks on taasilmuvad märgid. Me kõnnime iga päev mööda mingitest märkidest, aga kui palju me neid tegelikult endale teadvustame, nende tähendust? Kui vaadata siin selle kohviku laua ja toolide mustreidki , siis siin on kaks kindlat äärmusliku ja hästi palju vahepealseid variante nende käsitlemiseks. Sa võid esiteks mõelda, et see muster siin tohutult tähendab sinu jaoks midagi. Kõik see lugu, et kes ta tegi, millal tegi, mis eesmärgil tegi ja mida rohkem teadmisi sul selle ühe asja kohta on, seda nii-öelda võimsam ta on ning seda rohkem saad sa temaga „mängida“. Samas teiseks võid ka sellest lihtsalt mööda kõndida, ilma et need märgid sind üldse kuidagi teadlikult kõnetaks. Nüüd küsimus on selles, kas ta märgina kuidagi sind või tervet maailma mõjutab, kui sa ei teadvusta seda…? Kui me lähtume mõttest, et ei ole olemas ainult meie maailm, siis on vahel tunne, et sümbolitel/struktuuridel on oma elu… meist sõltumatult… nii nagu ülejäänud elusloodusel.
Mida meie saame kindlaks teha on need hetked ja asjad, kus inimene end konkreetselt suhestab ja palju see kõnetab teda. Ja palju ta ise sellega kõneleb. Kui vaadata mandalaid, siis iga väiksemgi asi on tähendusega. Kes oskab kõiki neid tähendusi välja lugeda, teda need ka kõnetavad rohkem kui lihtsalt ilus värvi- ja mustrisulam.
Seega see kõik, millest ma esimeseks rääkisin, ongi pelgalt üks tasapind. Teine tasapind oleks, et kui inimest üldse ei olegi, kas need samad märgid iseenesest tahavad ka elus olla. Kas nad üldse peavad olema siin maailmas? Võib olla nad moodustavad mingisuguse struktuuri mille vahel me teadvustatult või teadvustamata liigume?
Meil on näiteks Evar Riitsaare tehtud pilt Pekost tehtud kodus. Ta tuli külla ja tõi. See on meil seina peal, minul ei ole mingeid erilisi suhteid selle pildiga. Aga kui palju ja kas ta üldse mõjutab meie elu või ei mõjuta, seda ma täpselt ka öelda ei oska. Eks mingil määral kindlasti, kui ta juba olemas on. Ära ma teda ka ei võta !

T.U.: Kes on Peko Teile endale? Kas pigem viljakusjumal või Setomaa kuningas?

E.L.: Minu jaoks on ta pigem setode viljakusjumal või hing, mitte mütoloogiline jumalaväeline inimene, kes käis ja võitles. See eepika on ju hiljem juurde mõeldud. Pigem ma võtan teda mingisuguse hingena, kuna ma ei tea ju täpselt, milline ta olla võib, milline ta võiks välja näha. Ma ei kujuta Pekot näiteks ette mehena, kiior käes. Minu jaoks pole üldse hingedel ja jumalatel kindlat nägu, sest nad on lihtsalt millegi sisemine olemus või üldsine olemine. Kui ma kummardan kellegi poole, või kui ma tervitan kedagi, siis ma tervitangi mingit olemise vormi, elu võimalikkust, essentsi, millel ei ole konkreetset vormi. Ja kui ma teen mingi asja, talismani, siis ma võin proovida lihtsalt seda essentsi vahendada, mõelda selle peale ja pühendunult valmistada seda asja, eset.
Aga need vitriini-Pekod, neid kõiki on tegelikult võimalik väga väekateks kujudeks teha, kui keegi viitsib nendega tegeleda, iseasi, kas neid siis Pekoks võiks kutsuda… igas piirkonnas ikka omad nimed tegelastel olnud. Juhul, kui inimesele Peko nimi on oluline, siis nimetab ta seda kuju Pekoks ka siis, kui ta kasutab kuju hoopis muuks kui viljaõnne saamiseks.
Seal ei ole midagi üleloomulikult erilist või keerulist. Võtad omale Peko ja iga päev hakkad talle näiteks küünlaid anniks pähe panema ja mõtlema, suhtlema temaga ning ta hakkab juba paari korraga tööle. Mida rohkem sa nukuga tegeled, seda töökam ta on, aga just seepärast, et sa omaenese ajus lood vastavad keskused, sa hakkad ise teatud seisundeid välja kiirgama. Kõik väljapoole tegemised mõjutavad tegelikult meid endid, meie filosoofiat, meie tegemisi, maailma tunnetust. Kui sa oled ise rahulikum ja teatud seisundis, siis ka sinu ümber muutuvad inimesed vastavalt, õigemini sa tajud maailma sellisena, kes sa ise oled.

Mulle meeldib mõelda pigem nii, et sootskad on Peko väe või olemise vahendajad. Mulle aga ei meeldi mõelda jumalast/Pekost kui inimesest. Miks jumalal peab inimese kuju olema? Kui sa võtad puutoika ja teed silmad pähe, siis ta võib olla rebane, karu, hunt, inimene, lind, ornament vms. Sa ei anna talle alati kohe kindlalt inimese, isegi mitte ühegi elus looduses eksisteeriva olendi välimust. Pigem on ta ikka mingi tegelane, mingi olevus, loodu, kes kannab endaga seda väge, mis sa ise sinna sisse paned ja mõtled, nii sinu enda kui ka terve kogukonna jaoks. See inimeseks tegemine on pigem inimesekeskse maailmapildi tõendiks.

T.U.: Aga materiaalne Peko, ma mõtlen seda, kes praegu Eesti Rahva Muuseumis seisab, kas ta võiks olla Setomaa sümbol? Kui ma mõtlen Setomaale ja seto inimestele, siis minu, nagu vist enamiku eestlaste jaoks, on esimesed märksõnad, mis meelde tulevad seto suur sõlg ja seto naiste leelo. On paratamatus, et Pekot teatakse sinna nimistusse lisada väga harva ning enamasti üldse mitte. Peko ei ole saanud selliseks Setomaad tutvustavaks märgiks nagu seda on näiteks rahvariie ja laul.

E.L.: Aga samas, kui vaadata näiteks vene-õigeusu nunnasid – nende riietus jääb meelde, sa tead, et nad on pühendunud, aga millesse täpselt, see on pigem kõrvaline. Ja kas seda ongi nii täpselt vaja teistel teada? See usk on nende endi taustsüsteem ja sisu. Meie, kes me oleme väljastpoolt, näemegi ainult riideid ja seda sümboolikat mis nende ümber on. Ülejäänu teadmine on lihtsalt juba hariduse küsimus. Igal rahval on palju erinevaid jumalaid, suudad sa siis neid kõiki ära määrata.
Ma arvan, et Õie Sarv ütles sulle ka, et kui mingi asi (riitus, hingenukk vms) väga töötab, siis seda ei näidata ja ei anta välja. Kui sa meile tuleksid, ja küsid asju näidata, siis ma enne mõtlen, mida ma üldse näitan, sest see ei ole tegelikult sinu asi.

T.U.: Tõsi. Ja põhjus, miks me Pekost nii vähe teame ning miks meil ei ole muuseumites riiulite kaupa Peko kujusid, ongi see, et inimesed ei anna ära ja ei näita seda, mis on talle vajalik ja oluline.

E.L.: Ja miks teda üldse näitamagi peaks? On muidugi erinevaid usundeid. Näiteks budismis müüakse väga hea meelega kloostri pilte ja usundiga seotud asju, sest arvatakse, et mida rohkem inimesi neid näeb, seda rohkem väge nendele asjadele juurde tuleb. Samuti on neil usk, et need esemed ja pildid aitavad inimesi nende arenguteel. Aga võib mõelda ka teisiti – on teatud isiklikud esemed, asjad, mida mingi hinna eest ei näita, sest on tunne, et siis justkui sureb see väljatoodud asi, ese ära; see vägi ja side kaob ära, kui sa väga täpselt selle „koodi“ välja annad.
Tavaliselt kõik usulised tajumused on nii peenekoelised, et inimesed ei suuda neid väljendada ja kui sa nad juba välja käiakse ja antakse, siis nad muutuvad rabedaks. Usuline tunnetus on ühelt poolt hästi tugev, samas aga väga õrn igasugusele välisele ja võõrale. Ei pea neid asju isegi otseselt välja lobisema, piisab kui juba veidikenegi kirjeldanud oled, siis on selline tunne, see asi enam ei toimi. Samas, kui sa annad lapsele teadmist edasi, siis see vägi ei kao. See on väga huvitav ja imelik tõsiasi.
Vastandina või tuua aga teise mõtteviisi – mida enam rääkida teatud usulisest kogemusest, seda elavam ja tõesem ta inimesele endale tundub. Siit minu meelest misjoneeriva ja oma elu elava usundi eripära.

T.U.: Mida Te arvate sellest rahvusromantikalainest, mis etnomustrite näol tänase riidemoe, erinevate toodete visuaalse külje ning rahvuslike alatoonidega ürituste näol inimeste mõtteviisi pealt vastu peegeldab? Kas niisugune uudne ja kohati teadmatu kasutamine on mingil moel ohumärk sellele, et vana tähendus muutub selle käigus liialt palju või unustatakse sootuks? Saan aru, et inimesed, kes teavad folkloorist ja pärimusest rohkem, kui tavakodanik, leiavad, et me kohati väärkasutame vanu pärimussümboleid, teadmata nende tähendust ja ajalugu.

E.L.: On ta tore, et vana püütakse alles hoida, mis siis et need mustrid ja motiivid tihtipeale n.ö. vales kohas on. Mis kultuuris on vale koht? Seda pole olemas… Kus neid siis veel näeb? Kui vanasti oli toode õllekapp ja seal ta võis olla ja nüüd on piimapakk ja siin ta siis korraga enam ei või olla? Arvan, et kirju ehk mustreid ei ole võimalik väärkasutada, sest selle loojad ja kasutajad annavad ise tähendused, mis neile omased ja vajalikud. Samas, kui muster on hingestatud… nagu hingenukk… siis … mh… aga ka siis hingestajaks on ju tänapäeva inimene! Inimene, kes on harjunud harja hoidma kapi peal, talle tundub, et harja kasutatakse valesti, kui teda hoida kapi all.
Võtame uuesti needsamad vöömustrid piimapaki pealt. Sa küsid, et kas see on kuidagi valesti kasutamine, et me ju ei tea nende kirjade tähendust. Aga asi ongi selles, et tähenduse annab iga kasutaja ise, kui on ühtne kogukond, siis see toimub kogukondlikult, kui aga inimene eraldi, siis igaüks meist eraldi.
Need, kellelt need vöökirjad ja käisekirjad on saadud ja kogutud, või-olla ei mäletanud juba nemad nende märkide vana tähendust. Isegi asjatundjad mitte, sest niipalju, kui seda teemat ja neid ornamente on uuritud, niipalju on ka oletusi. Me ju kogu aeg jahime mingisugust essentsi, seda mida üks või teine märk tähendada võinuks… Oluline on, mida ta meile tähendab…

T.U.: Seega võib öelda, et sellist vääriti kasutust pigem ei saakski olla, kuna me ei tea ja ei mäleta juba mustrite esialgsetki tähendust.

E.L.: Pigem jah. Ja siit me jõuame taaskord sellesama kahesuse peale. Kui inimesed kõnnivad sellisest märgist mööda ja see ei kõneta neid, kas sel on siis neile mõju? Või äkki kõik need kirjeldatud sümbolid tahavad lihtsalt olemas olla? Äkki neil sümbolitel on ka mingi hing või elajas sees? Võime mõelda nii, et kõik see, millega tal ei teki mingeid seoseid, see teda ei mõjuta. Aga kui sa pead sümbolit siin tooli peal juba mingiks hingestatud tegelaseks, siis sa kummardad seda ja muudad ta kohe eriliseks, muudad ta potentsiaalseks hingenukuks.
Meie endi puhul kodus, kui me oleme mingeid asju teinud, siis päris nii see pole käinud, et võtan maast kivi ja ongi hingenukk valmis. Me valime õige aja, vaadates kuufaasi, päikest, aastaaega, me peame silmas, kus me neid asju valmistades ise paikneme. Kogu see valmistamine protsess on ise juba märgilise tähendusega.

T.U.: Kas võte seda öelda, kes on Teil kodus kõige tähtsam hingenukk?

E.L.: Ei ole otseselt olemas seda kõige tähtsamat. Või kui, siis võib olla, et koduhing. Niipalju, kui mina olen aru saanud, siis eestlastele, see, mis on kõige lähemal, ongi kõige olulisem. Suured jumalad on küll olemas, aga neid on nii palju, et kõikidega nad ei jõua tegeleda. Neid kummardad ainult mingil teatud ajal, iga päev ei hakka neid välja kutsuma. Aga koduvana, tema on ehk kõige otsesemalt meiega seotud, tema maailmas me elame. Maailm on oma tähendustelt ja hingelisuselt mitmekihiline, aga temaga me suhtleme kõige rohkem, me elu sõltub temast otseselt kõige rohkem. Tema on niisiis see vahendaja, vahemees suuremate jõudude vahel.

T.U.: Aga sellised tegelased nagu Tõnn. Ma puudutan siin töös eestlaste hingenukkudest üldiselt rääkides ka lühidalt ka teda. Peko riituste kohta ei oska me midagi kindlat öelda. Aga kas Tõnniga riitusi veel tänasel päeval võidakse pidada või on kõik Tõnniga seotu sama teadmata kui Pekogi?

E.L.: Ma arvan, et kõik asjad on mingil viisil praegugi olemas. Ma ei oska öelda, et kas Tõnni kummardatakse või mitte. Sest me elame juba mingil ajajärgul, kus muuseumiinformatsiooni on nii palju, et kui keegi, kes on vähegi huvitatud ja satub mingit ajaleheartiklit lugema või internetis lisateadmisi leidma, võib asjaga tegelema hakata. Kui ollakse seda meelsust inimene. Lähed vanaisa tallu elama, ja tekib juba iseenesest, et paned mingi kasti nurka ja…
Selles mõttes on ju praegu huvitav ajajärk, et kogu teave olnud aegade ka kommete kohta ei tule ainult emalt ja isalt vaid inimesed, kes tunnevad oma sisemuses vanade asjade vastu huvi, leiavad teabe igal juhul mingil moel ja siis kannavad seda edasi. Kahju on pigem sellest, et omal ajal nii pealiskaudselt neid asju on kirjutatud. Ja kaduma on läinud ka just praktikute jaoks olulisi asju. Sa küll tead, et see riitus, kuju, märk on olemas on olnud, sa tead, et seda on kasutatud ja et miks seda on kasutatud, aga kuidas või millal täpselt, seda ei tea ja need puuduvad teadmised peab ise juurde leiutama.

T.U.: Aga kas oskate öelda, palju üldse on neid maausku inimesi praegu Eestis, kes potentsiaalselt võiksid selliseid asju leiutada? Oma artiklis mainite, et tänapäeva Eesti inimestest ca 54% maailmapilt oli ja on hingestatud.

E.L.: See arv on tegelikult isegi suurem. Kui küsiti, mida eestlased usuvad, siis minu meelest oli see protsent ligi 90, kes arvasid, et maailm on hingestatud. See ei tähenda, et nad kõik, teadlikult pärimuslikke kombeid täidavad, tegemist on üldise arusaamisega.

T.U.: Kas linnaühiskonnas on see esemetest hingestatuse arusaam ära kadunud, või on seda ka siin mingil viisil?

E.L.: Ei oska öelda. Aga ma tean, et inimesed mõtlevad nendele asjadele ja päris palju mõtlevad. Mõnel on kasvõi ju lillepott, millega ta niimoodi end suhestab ja lill räägib tema jaoks väga palju. Ma ühes oma artiklis ka kirjutasin, kuidas naised vaatasid lillede pealt poegade saatusi, kui need vene sõjaväes olid. Ja nii palju olen ma kuulnud, et kui lillega on midagi juhtunud, ta on närtsima hakanud ja siis on tulnudki sõnumid, et poeg on surnud või haigeks jäänud. See ongi see ülekandetähendus, mis midagi sümboliseerib. Kas lill siis sümboliseeris poega? Võib-olla. Ehk ta pigem sümboliseerib seda olemust, olevust, seda olukorda, milles too poeg viibib, ning tema hingseisundit. Seega igasugune elusvorm või suveniirkuju võib muutuda hingenukuks, kui inimene annab talle tähenduse, seob millegagi.

Kui Setomaal praegu üldse ei kasvatataks põllukultuure ning kui ühel hetkel enam viljasaak ei oleks oluline, siis kui Peko tahab veel ellu jääda, on paratamatu, et ta peaks muutuma mingisuguseks muu otstarbega kujuks, millel on kogukonna tegemisi edendav ja jõudu andev väärtus. Aga kuni põllumajandus seal veel kestab, siis ma arvan, et on ka mõned seto mehed, kes küll ei räägi sellest, aga kes kogunevad ja peavad neid Peko-praasnikuid. Võib olla nad omavad pärimust isadelt-onudelt, aga võib-olla toetuvad just ainult muuseumilt saadud teabele ja proovivad teha kõike väga ehedalt. See aga on juba uus laine. Ja paratamatult on Peko tähendus siin teine, kuna need mehed ei ole ju oma silmaga näinud, kuidas „algupäraselt“ neid riitusi on läbi viidud. Kui see nende kogukonda kuidagi ühendab ja loob mingi teatud kindlustunde, isegi siis, kui seda tehakse algupärasega võrreldes valesti või muudetult, on see ikkagi selle kogukonna enda jaoks pigem positiivne nähtus. Ja nüüd tulebki taas see küsimus, et miks inimesed seda ikkagi teevad? Miks inimesed tahavad üha uuesti ja uuesti seda maatriksit luua, uuesti korrata?

T.U.: Küllap on see meie alateadlik ja loomuslik vajadus siduda end sõnadega „vägi“ , „jõud“, mis ka kõige uskmatule on mingi suurema ja erilisema tähendusega ning mis ehk aitavad mõista maailmas toimuvat.

E.L.: Inimesele on hästi oluline anda oma elu mingi suurema võimu või väe kätte ja seda usaldada. Sa ei suuda ise kõige eest siin elus vastutada, vastasel juhul muutud sa närvipuntraks. Kui anda oma elu valvata mingitele jõududele, siis sa kohe hingad kergemalt. See vägi ja jõud on kõik tegelikult ju meie ümber olemas, aga nende nukkude tegemisega luuakse sellele väele kodu, tingimused selleks, et ta saaks ennast kehtestada ja väljendada sinu jaoks kusagil sulle sobivas paigas.

T.U.: Tahan jõuda oma tööga otsapidi tänapäeva välja ning vaadelda eeskätt seda, kuidas tänapäeva inimene võiks aru saada rituaalsest mõtlemisest ja asjade ning esemete hingestatusest. Ma leian, et oluline on mõista sümbolite ja märkides tähenduse muutumist ajas ning seda, et tähenduste andmine nendele mustritele ja asjadele ei kao vaid need pigem kohandatakse vastavalt kaasajale.

E.L.: See, et praegu võetakse veel kunagisi valmiskujundeid rahvalauludesse ja kunsti, et ise uut kvaliteeti veel ei looda, näitab tegelikult seda, et me ise alles avastame maailma. Kui see huvi ja soodus pinnas Eestis nii-öelda oma kultuuri viljeleda, nüüd edasi kestab, siis me jõuame varsti hetkeni, et tekivad täiesti uued rahvalaulud, uus algupära, luuakse teine, mis saab algupäraseks. Praegu me kopeerime. Me võtame mingi aplikatsiooni ühest ajastust ja tõstame tänasesse päeva ja me ei oska sellega tegelikult midagi peale hakata. Esimene samm ongi see, et sa võtad selle 19. saj vöö ja paned ta piimapaki peale. Aga järgmine samm, on see, et kunstnik joonistab ja tal tulevad uued mustrid ja märgid juba tema enese seest, sest ta on harjunud nende vanast laenatud sümbolitega enda ümber. Meilt on ju vahepeal kõik need mustrid ja sümbolid ära korjatud, mitusada aastat pole lubatud jumalakujusid. Seega on praegu meil teatud vabaduse-eufooria nende taas vabalt kasutada lubatud pärimuslike märkidega mängida, seostamata ja läbi sünteesimata tegelikult seda veel oma praeguse maailmaga. Aga tuleb aru saada, et ei saa luua uusi mustreid, kui sul ei ole peas seda struktuuri või visuaalset mälu, millest uut mustrit luua. Selles mõttes näen mina, et see, mis hetkel meie ühiskonnas nende etnomustritega toimub on pärimuskultuuri edenemise mõistes hea, kuigi seda on ehk tõepoolest teadjatel folkloristidel pisut valus vaadata.


T.U.: Õie Sarv andis meie vestlus käigus mõista, et tema arvates ei kesta selline rahvusromantika elevus väga kaua, et see on mööduv nähtus ühiskonnas, pärast mida need pärimuslikud mustrid vajuvad taas unustuse hõlma ja vana rahvakultuuri välja toomine vaibub.

E.L.: Eks taolised nähtused käivadki lainetena, jah, aga nüüd ongi küsimus selles, et kas siis hakatakse selle baasil midagi ise taaslooma või ei. Me saame ju kogu oma ümbritsevat elu vaadelda mustritena. Ma võin joonistada päikese viie kiirega, aga minu jaoks tähendab see päike hoopis kodu ja viit inimest. Et üldse saaks tekkida inimeses selline sümboolne mõtlemine ja arusaam, peab selleks kuskilt tulema vajalik teadmine, haridus. See haridus saab tulla ainult vana meenutades, mäletades ja kasutades.
Mida lapsed teevad? Nad ka ju kopeerivad ja jäljendavad meie asju ja tegemisi, ka laused, käitumismalle ja ilmeid ilma neile ise suuremat tähendust andmata. Meie oma kultuurimõtlemises oleme samuti lapsed, kes jäljendavad ja kopeerivad. Me laename asju ja mõtteid, motiive sellest ajast, kus me arvame, et meie kultuuri juured on. Me praegu tegeleme selle oma vundamendi üles otsimise ja ehitamisega ning edasi ongi küsimus, et kas see otsing vaibub täiesti või luuakse pigem edasi? Kultuuri sisene loomulik kopeerimine ja julgus endast kultuuri n.ö. läbi lasta ongi see, mis harib ja kasvatab ühte kultuuri ja inimesi. Selline asjade kulg on vajalik elukeskkonna mõjutuselemendina, me toitume oma ümbrusest ja oleme ise toiduks… nii füüsiliselt kui hingeliselt, nii päris toidu kui ka visuaalkultuuri ilmingute läbi. Seega antud juhul ei olegi oluline kas me räägime Peko kujust või aafrika maskist. Kui on mingid vormid ja proportsioonid siin elus, mis inimesele meeldivad, siis ta tahab neid enda ümber hoida ja säilitada.

Jaaniku juurte juurde

jaanikOma Maitse
Küsitles Moonika Siimets

Kes on maausulised? Kuidas Sina maausu enese jaoks avastasid? Mida see Sulle andnud on?

Siin ja edaspidi saan rääkida vaid oma mõtetest ning arusaamadest, sest maausul puudub doktriin, on sellised põhimõttelised reeglid, mida proovitakse järgida, kuid samas sõltub kõik inimesest, olukorrast, piirkonnast.

Maausulisteks võib pidada peaaegu kõiki looduslähedase ja hingestatud ilmapildiga inimesi, kes hoiavad vastavalt oma elupaigale loodusega tihedas seoses olevat omakultuuri, pärimust. Igal rahval on selle kohta erinev nimetus, kuna eestlased on ennast maarahvaks kutsunud, siis sellest on tekkinud tänapäeva ka maausu nimetus. Eestis loodi 14 aastat tagasi peale pikki kõhklusi omausuliste organisatsioon Maavalla Koda, kõheldi kuna maausk ei ole ainult usk, see on pigem elulaad. Pärimus: laulud, tantsud, käsitöö, kombed ja usund – see on tegelikult üks tervik ja Koja ülesanne on esindada just seda usulist poolt, kuna teised pärimusega seotud organisatsioonid seda otseselt ei tee.

 

Ma ei avastanud enda jaoks maausku, ma kuidagi kasvasin ise selle sisse, juba aastaid enne Maavalla Koja loomist. Nii kaua kui ennast mäletan on minu jaoks olnud olulised kolm teemat: looduse kestmine, selle heaolu ning loodusrahvaste väärtustamine, kuna nemad on osanud tuhandeid aastaid nii elada, et keskkond meie ümber elavaks on jäänud. Teiseks selle kestmise võtmeks olev kultuur, hingestatud maailmapilt, kus peetakse lugu esivanematest, nende teadmistest ning austatakse iga olendi elamisõigust, mõistetakse eluseaduste paratamatust. Kolmandaks minu enese olemine siin ilmas – küsimus, kuidas elada nii, et minuga oleks rahul nii teise ilma läinud eellased kui ka veel sündimata lapsed ning ka mina ise, minu põlvkond. Järk-järgult mõistsin üha enam, et pärimus kui selline on inimese võti suhtlemiseks oma ümbrusega ja kui lühinägelik on selle maha tampimine erinevate võimude poolt. Arvan, et see oli paljus ka ajastu märk, sest minu kasvamisega koos lagunes NSVL ja kogu rõõm vabadusest olla iseseisev, uskuda oma kommetesse, jumalatesse, hoida keelt ja kultuuri tekitas juba kindla veendumuse, et see ongi see. Andnud aga on arusaama, et tuleb kasutada oma pikk või lühike elu selle tunnetamiseks ja arendamiseks, mis meil kõigil n.ö. veres või nina ees on. Ühesõnaga elamiserõõmu.


Kui oluline on maausuliste traditsioonis toit ja jook?  Kuidas seondub riituste ja kombetäitmistega?

Ma arvan, et see sõltub kaasajal inimesest: kes on suur kokkaja, see teeb seda usundist sõltumata J. Aga jah, erinevatel pühadel on olnud erinevad toidud, üks reegel valitseb selles – kõik on väga loogiliselt looduse järgi. Näiteks kui kevadel tulevad rändlinnud, siis on suur rõõm munadest, kui sügisel tuleb söögiks teha loomad, keda üle talve ei saa pidada, siis on hea loodust suviste andide eest tänada.

Mida tähendab maausulistele suvine pööripäev? Millal seda täpselt tähistatakse? 
Mis on jaanipäev ja mis on pööripäev või on see üks ja sama?

Pööripäevad on selles mõttes tähtsad, et nendel päevadel maa liikumine päikese suhtes muutub. Kevadisel ja sügisesel pööripäeval tõuseb päike täpselt idast ja loojub läände, nende päevade kohta on mitmesuguseid arvamusi – arvatakse, et need kõige suuremad pühad polnudki, on pigem nagu verstapostid suvise ja talvise pööripäeva vahel, mõni aga arvab, et on väga olulised.

Suvisel pööri- ehk leedopäeval on päike kõige kõrgem, ta on meil külas ja annab nendele päevadele erilise väe. Jaanipäev on kiriklik püha, selle pidamise aeg on natuke nihkes nagu Kristuse sünnipäevgi talvisepööripäevaga, mil päike oma koju jõudnud. Suvine ja talvine pööripäev on pöördelised hetked loodusele ja seepärast tähistatakse neid eriliselt.

Millised on suvise pööripäeva toidud – joogid ja nendega seonduvad kombed? Miks see nii on olnud?

Eks ikka igas kandis isemoodi. Kali, õlu, piimatooted, kitse ja lambatalled on parasjagu juba suured, et saab mõne lihaks teha. Tulele antakse kindlasti andi, midagi oma söökidest – selle kohta on jällegi erinevad arvamised. Mina tean, et tulle sisse toitu ei visata, küll aga pannakse tule kõrvale. Ilus kirjeldus on Hallistest: „[---] Jaanilaupäeva õhtul tehti tuli ja aeti elajad ja lambad kolm korda ümber tule jaaniheinu ees kandes, mille järel heinad loomadele ette anti. Pärast seda käis perenaine söögiga ees, pere ja lapsed järel, kolm korda ümber tule, pani söögi maha, võttis söögi juurest salaja ohvrikivi jauks ära, ilma et teised seda tohtisivad näha – seda püha saladust ei julgenudki teised tähele panna –, viis ohvrikivi peale ja ütles: “Maa ema, sa andsid mulle, nüüd toon ma sulle, võta vastu, mis ma su käest saanud olen!” Selle järel istusivad kõik tule äärde, sõivad, jõivad, olivad rõõmsad ja laulsivad.“

Miks tehakse suvisel pööripäeval lõket, miks on see oluline? Mis roll on üldse maausuliste traditsioonis tulel? Kuidas tulega on ümber käidud?

Tuli puhastab, ühendab, toob lagedale tõe, viib jumalate ja hingede ilma sõnumeid ja ande, palveid. Igal olulisemal kooskäimisel on tuld tehtud. Me oleme seda luksust saanud endale lubada, sest metsa jätkub. Mõnel muul maal piirdutakse vaid tossutaimede tossuga. On tehtud vahet – ühte tehakse väikses ringis ja varjatult kuskil augus, teine on aga suurema kogukonna tuli, mis peab olema lagedal alal või isegi osaliselt posti otsas, sest pidi võimalikult kaugele paistma oma õnnistava väega. Tänapäeval tehakse jaanituli prügist ja rämpsust, omal ajal tõi iga pere kõige paremad puud annina.

Milliseid kombeid veel on teada, et suvise pööripäeva paiku tehti? Mida neist teie järgite?

Oh, see on üks uur kommete täitmine, nii nagu talvine pööripäev, nii ka suvine kestab 3 päeva. Kes huvi tunneb võiks minna kirjandusmuuseumi arhiivi, et teada saada just oma piirkonnale omane või lugeda www.maavald.ee

Kodus peame nii nagu saab – sõltub ilmast ja võimalustest, aga tuli on alati õuel ja pühapaigas põlemas. Päev enne pööripäeva toad ja õu korda, ning kogu pere saunas puhtaks. Kastes me püherdanud ei ole (naeran), sest tihti on meie kandis enne leedopäeva väga kuiv. Igal aastal võtan hoogu, et karjaga ümber tule käia, see ettevõtmine pole aga õnnestunud, küll saavad kõik loomad pidude ajal paremat sööki. Kolme päeva jooksul võiks ravimtaimi korjata ja sauna vihad valmis teha.

Kui meil on rahvast, siis on pidu uhkem, naised on keetnud pundis putru ja tantsitud lauldud öö läbi.

Tean, et iga pööripäeva paiku peate ka pudruriitusi? Mida  see tähendab ja kust pärineb?
Mida seal teete ja kes võivad osaleda?

Nende kommetega on ju nii, et palju on unustatud ja vihjed on väga umbmäärased, mis arhiividest üles võid leida. Eriti vähe on naiste tegemistest. 6 aastat tagasi sai kokku üks vahva naiste punt, kellega otsustasime proovida naiste püha putru keeta. Toimus see 4 aasta jooksul eranditult igal pööripäeva järgsel päeval. Kestis kuskil 4 tundi ja enamuse ajast lauldi, samal ajal kui tangupuder muu hea ja paremaga (tihti ka meeste poolt ohverdatud looma lihaga) tulel podises. Mõte oli selles, et kuna naistel on antud vägi sünnitada, luua uut elu, siis seega on tal ka vägi kogu maailma edendada, jumalatega sellel teemal suhelda. Kutsuti erinevad emad (Maaema, Veteema, Tuleema jne.) ühisele pudrukeetmisele ja samal ajal lauldi neile tänulaulu, et kõik ikka maailmas nii on nagu on, ümbernurga paluti ka seda olemasolevat hoida. Pärast kui puder valmis sai, siis anti tänuks kõigile kummardades putru ja söödi ka ise, kõige lõpus viidi katel koju ja pakuti meestele, pidu võis alata. Nüüd on see naiste punt selles mõttes laiali, et me saime aru kuidas kõike saaks veel piirkondlikumalt ja ehedamalt teha – oma kodus, oma kogukonnaga, oma kandi hingede ja jumalatega ning keeles (murdes), mida nad kõige paremini mõistavad. Siiski side naiste vahel on jäänud ja plaanime iga 3 või 5 aasta tagant koguneda ühisele suuremale pudrule.

Miks just puder? Kas on oluline, millest see tehtud? Kuidas valmistate?

Tangupuder, sest vili on viljakusega seotud.

Millised kombed, toidud, pühad veel kokku kuuluvad? Kas tähiste neid kõiki?

Peamiselt tähistame peale pööripäevade veel Kihlakuid, Urbepäeva, Munapühi, Karusepäeva, Kasupäeva, Hingedeaega ja Marruse- ning Karjaemapäeva. Kuna mina ei ole kõige suurem kokanduse spetsialist, siis teeme seda sööki, mis võimalik. Nendel erilistel päevadel aga võimalikult kommete lähedaselt. Iga aastaga maal tunnen kuidas üha rohkem mõistan ja tean kuidas otstarbekalt käituda ja olla. Osa asju on nii lihtne läbi viia, aga kui pole n.ö. käe sees, siis jääb ja jääb tegemata (näiteks oma leiva küpsetamine).

Mida tavainimene, kes maausust midagi ei tea ja esivanemate kombeid hästi ei mäleta, võiks jaanipäeval teha ja millele mõelda, kui ta tahab seda aega tähenduslikumaks teha?

Oleneb, kas inimene on linnast või maalt. Kui linnast, siis juba maale loodusesse jalutama minemine on tähenduslik ja eriline. Mingu kindlasti tule juurde ja võtku midagi anniks kaasa, tundku rõõmu kogukonnast, käigu kiigega kiikumas ja otsigu helendavaid mardikaid. Samas kui see on üks väheseid puhkepäevi suhtlemisrohkes töögraafikus ja tuntakse, et tahad omaette olla, siis tehtagu seda. Püha tähendus on ju see, et oleks midagi teisiti kui tavapäevadel. Peamine on, et võtke Päike viisakalt ja tänus vastu, kui kõige tähtsamat külalist, kostitage teda (ühtlasi oma ümbrust) heade toitude ja rõõmustage teda laulu-tantsuga ja kui ta kolme päeva pärast taas enda kodu poole liikuma hakkab, siis soovige talle head teed ja kutsuge järgmisel suvel taas külla!

Elo Liiv hindab eelkõige loomisrõõmu

20081003-ParnuPostimeesPärnu Postimees
Küsitles Karin Klaus

Eesti Kujurite ühenduse aastanäituse raames tegi uue kunsti muuseumis skulptuuriklassi Kunstiakadeemia õppejõud, dotsent Elo Liiv.
Huvilised said Liivi juhendamisel kätt proovida talgikivist väikevorme kujundades. Kokku käis muuseumis kolmel päeval natuke üle 30 inimese.

Võhikule tundub skulptoritöö raske: kivi või muu materjali vajalikku vormi saamiseks tuleb kõvasti füüsiliselt vaeva näha. Ometi on paljud kujurid naised?
Pigem nõuab see töö püsivust ja naised on püsivad. Mind võlub just see, et saab rahulikult, oma sisetunnet jälgides vormi kasvatada või kahandada, tegelikult on ju see mateeria ehk siis ülekantuna ka kogu ilma muutmise võimalus. Seda ei pea kiiresti ja jõuliselt tegema – mis muidugi ei tähenda, et me tugevad pole! Kui on vaja suurt jõudu, siis kutsutakse loomulikult ka mehed appi.

Teie skulptuuriklassist Pärnus võttis täiskasvanute kõrval osa palju lapsi ja noori. Enamus lapsi armastavad voolida ja maalida, nad on oma loomingus julged ja enesekindlad. Miks kipub suurtel inimestel tihti loomiserõõm ja -soov ära kaduma?

Need kursused ongi selleks, et tuua skulptuuri rahvale lähemale. Kõlab sotsialistlikult… aga mind häirib üsna tugevalt, et kunsti tegemist seostatakse vaid professionaalidega. Tõde on, et professionaalne kunst kaotab jalgealuse, kui ülejäänud inimestel loomislust kadunud. Siin kursusel kasutan talgikivi (vanadel maiadel tuntud ka piibukivina), mis on kõige pehmem kivim maakeral. Ta laseb end kergelt ja kiiresti töödelda, säilitades sealjuures pealispinna poleeritud oleku, mis meenutab marmorit. See on tore materjal, millest igaühe jõud üle käib ja kõik saavad oma kätega tegemise mõnu kätte. Just see mõnu tunne, mis tekib käte ja mõtete, hinge ühisest tegutsemisest on see, mis kaduda ei tohi – ei hariduse ega professionaalide survel.
Millegipärast on juhtunud, et meil on rohkem soositud akadeemiline kunst ja muusika, see oleks justkui õigem ja väärtuslikum kõikidele inimestele sünniga kaasa antud rõõmust oma kehaga midagi väljendada – olgu siis tants, laul või kätetöö.
Mind isiklikult häirib natuke läänemaine varjundite vähesus muusikas ja kunstis ning see, et sellele rajaneb suur osa meie haridussüsteemist. Hariduses peaks kõik algama oma lähiümbrusest - enne oma emakeel, rütm, laul, kombed, kunst ja käsitöö ning siis alles kaugemale. Kahjuks pole meie esivanemate kultuuris kasutatud skulptuursetest vor

midest, regilaulust ja hinnatud käsitöö oskusest palju järgi. Kuidagi on aga nii, et just selles n.ö. meie omas mahlas on lapsel kogu arengu tee vältel võimalus areneda nii, et tegemise lust kaotsi ei lähe. Kuna meie rahvaste jaoks on läbi ajaloo väärtustatud enam kogukonda kui üksikisikut, siis mina eelistaks sellist seisu, kus terve kogukond osaleb igapäevaselt oma ümbruse kujundamisel, mitte aga ei ole passiivselt üksikute staaride imetlejad. Isetegemise julgus oleks nagu inimestelt ära võetud, kuid kunst pole ammu see, mida eksponeeritakse vaid näitusesaalides vaid ka kõik muu, mida me enda ümber igapäevaselt loome.

Kas lihtsam on õpetada neid, kel juba mingid eelteadmised skulptuurist olemas või “puhtaid lehti”?
Ülikoolitasemel on lihtsam õpetada neid, kes on varem juba midagi teinud. See ei tähenda il

mtingimata kunstikoolis või -ringis õppimist, tähtis on töökogemus, materjali ja töövahendite tundmine. Leian, et Eestis võiks olla lisaks koolidele ka meistrite süsteem, mis võrdsustaks kõrgkooli ainepunktid õpiaastatega mõne meistri juures. Tegelikult on ju meie oma vanemad tihti just need meistrid, kellelt õpitakse vast isegi kõige enam, kuid seda ei väärtustata hariduses.
Muusika õppimises selle peale juba mõeldakse: mõttekam kui setode toomine Viljandisse regilaulu õpetama on õpilaste nende juurde maale saatmine, mõttekam on kihnlastel oma kodus haridust saada, kui kaugel linna ülikoolis. Muide, enamikel koorilauljatel regilaul ehedalt ei kõla ja eks nii on kahjuks ka kunstiga – kreeka-rooma stiilis haritud skulptor pärismaalaste kunstini ei küündi.
Tegelikult on minu meelest põhiline mure mitte väheses kunsti tegemises vaid selles, et ei osata elementaarsemaid tööriistugi kasutada. Üsna raske on puuskulptuuri õpetada inimesele, kes kunagi puid saaginud või lõhkunud pole. Üks mu sõber ütles, et varsti ei oska lapsed nugagi käes hoida, sest poes on kõik viilustatud kujul!
Skulptuuriõppe miinuseks on skulptuuriringide vähesus. Huvikoolides skulptuuri õpetada on kallis, see nõuab lisakulutusi ja ruume, nii tulevadki kõrgkooli tihti noored, kes pole kunagi ühtegi kolmemõõtmelist asja teinud. See aga ei taga erialale professionaalset mõõdet.

Kas kunst peaks olema positiivne, pakkuma vaatajale ilu ja häid emotsioone?

Tõenäoliselt peab olema igasugust kunsti igasugusele maitsele. Palju üldse inimesed praegu näitustel käivad? Tavaliselt tulevad näituse avamisele vaid kunstnik ise ja tema sõbrad-tuttavad. Kerge on öelda, et inimesed ei tea tavaliselt kunstist midagi ja see ei huvita neid. On see kunstnike või kunstipubliku viga?

Arvan, et kunst ei pea olema tingimata ilus vaid professionaalselt tehtud. Publikut ei saa petta tehes asja, millest sa tegelikult kunstnikuna ise ei hooli, pole kunstnikuna pühendunud või pole viitsinud lõpuni viiaEesti kaasaegse kun
sti probleem oli minu meelest selles, et pärast ühiskonna kinnist olemist ja okupatsiooni läks kunstis pendel teise äärmusesse. Popiks said asjad ja suunad, mis Läänes ammu möödunud nähtused. Endistest sotsialismi aja kunsti vastu protestijatest on saanud uued kunsti diktaatorid, kes midagi oma mõtetest teistsugust mõista ei taha ega suuda. See on maailma paradoks. Loodan muuseumites ja galeriides on näha võimalikult mitmepalgelist kunsti ja seda erinevatest ajastutest.

Kas kunstnik peaks püüdma vaatajale oma töö mõtet selgitada või võiks tõlgendamise 
jät
ta igaühe enda hooleks?
Minu meelest on tobe näitusel pidevalt silte lugeda, mida selle või tolle tööga on mõeldud. Töö peaks ise nii hea olema, et pole vaja seletada. Ometi on seletus mõnikord töö loomulik osa.
Ühiskonnas käib kõik lainetena. Kui kogu aeg tegeldakse sellega, mis on jääv, tekib peagi selle vastu protestiv kildkond, mis väidab, et oluline on kunstis tabada vaid praegune hetk. Kildkonnast kasvab valdav hoovus, kuni taas tek
ib protest ja hakatakse rääkima 
igavikulisusest, jäävatest väärtustest. Niisamuti on lugu tekstiga: kord ei kirjuta autor oma nimegi alla, kord aga nii suurelt, et tööd pole selle taga näha. Selline on ühiskonna rütm, kuid pange tähele, mitte kui kahe äärmuse vahel vahelduv, vaid kui pulseeriv ruumiline mass. Kunstnikud on nagu ühiskonna filtrid, nad väljendavad seda, milles nad elavad, ja teevad mingis mõttes ikka nii, nagu inimestele meeldib.