jaanikOma Maitse
Küsitles Moonika Siimets

Kes on maausulised? Kuidas Sina maausu enese jaoks avastasid? Mida see Sulle andnud on?

Siin ja edaspidi saan rääkida vaid oma mõtetest ning arusaamadest, sest maausul puudub doktriin, on sellised põhimõttelised reeglid, mida proovitakse järgida, kuid samas sõltub kõik inimesest, olukorrast, piirkonnast.

Maausulisteks võib pidada peaaegu kõiki looduslähedase ja hingestatud ilmapildiga inimesi, kes hoiavad vastavalt oma elupaigale loodusega tihedas seoses olevat omakultuuri, pärimust. Igal rahval on selle kohta erinev nimetus, kuna eestlased on ennast maarahvaks kutsunud, siis sellest on tekkinud tänapäeva ka maausu nimetus. Eestis loodi 14 aastat tagasi peale pikki kõhklusi omausuliste organisatsioon Maavalla Koda, kõheldi kuna maausk ei ole ainult usk, see on pigem elulaad. Pärimus: laulud, tantsud, käsitöö, kombed ja usund – see on tegelikult üks tervik ja Koja ülesanne on esindada just seda usulist poolt, kuna teised pärimusega seotud organisatsioonid seda otseselt ei tee.

 

Ma ei avastanud enda jaoks maausku, ma kuidagi kasvasin ise selle sisse, juba aastaid enne Maavalla Koja loomist. Nii kaua kui ennast mäletan on minu jaoks olnud olulised kolm teemat: looduse kestmine, selle heaolu ning loodusrahvaste väärtustamine, kuna nemad on osanud tuhandeid aastaid nii elada, et keskkond meie ümber elavaks on jäänud. Teiseks selle kestmise võtmeks olev kultuur, hingestatud maailmapilt, kus peetakse lugu esivanematest, nende teadmistest ning austatakse iga olendi elamisõigust, mõistetakse eluseaduste paratamatust. Kolmandaks minu enese olemine siin ilmas – küsimus, kuidas elada nii, et minuga oleks rahul nii teise ilma läinud eellased kui ka veel sündimata lapsed ning ka mina ise, minu põlvkond. Järk-järgult mõistsin üha enam, et pärimus kui selline on inimese võti suhtlemiseks oma ümbrusega ja kui lühinägelik on selle maha tampimine erinevate võimude poolt. Arvan, et see oli paljus ka ajastu märk, sest minu kasvamisega koos lagunes NSVL ja kogu rõõm vabadusest olla iseseisev, uskuda oma kommetesse, jumalatesse, hoida keelt ja kultuuri tekitas juba kindla veendumuse, et see ongi see. Andnud aga on arusaama, et tuleb kasutada oma pikk või lühike elu selle tunnetamiseks ja arendamiseks, mis meil kõigil n.ö. veres või nina ees on. Ühesõnaga elamiserõõmu.


Kui oluline on maausuliste traditsioonis toit ja jook?  Kuidas seondub riituste ja kombetäitmistega?

Ma arvan, et see sõltub kaasajal inimesest: kes on suur kokkaja, see teeb seda usundist sõltumata J. Aga jah, erinevatel pühadel on olnud erinevad toidud, üks reegel valitseb selles – kõik on väga loogiliselt looduse järgi. Näiteks kui kevadel tulevad rändlinnud, siis on suur rõõm munadest, kui sügisel tuleb söögiks teha loomad, keda üle talve ei saa pidada, siis on hea loodust suviste andide eest tänada.

Mida tähendab maausulistele suvine pööripäev? Millal seda täpselt tähistatakse? 
Mis on jaanipäev ja mis on pööripäev või on see üks ja sama?

Pööripäevad on selles mõttes tähtsad, et nendel päevadel maa liikumine päikese suhtes muutub. Kevadisel ja sügisesel pööripäeval tõuseb päike täpselt idast ja loojub läände, nende päevade kohta on mitmesuguseid arvamusi – arvatakse, et need kõige suuremad pühad polnudki, on pigem nagu verstapostid suvise ja talvise pööripäeva vahel, mõni aga arvab, et on väga olulised.

Suvisel pööri- ehk leedopäeval on päike kõige kõrgem, ta on meil külas ja annab nendele päevadele erilise väe. Jaanipäev on kiriklik püha, selle pidamise aeg on natuke nihkes nagu Kristuse sünnipäevgi talvisepööripäevaga, mil päike oma koju jõudnud. Suvine ja talvine pööripäev on pöördelised hetked loodusele ja seepärast tähistatakse neid eriliselt.

Millised on suvise pööripäeva toidud – joogid ja nendega seonduvad kombed? Miks see nii on olnud?

Eks ikka igas kandis isemoodi. Kali, õlu, piimatooted, kitse ja lambatalled on parasjagu juba suured, et saab mõne lihaks teha. Tulele antakse kindlasti andi, midagi oma söökidest – selle kohta on jällegi erinevad arvamised. Mina tean, et tulle sisse toitu ei visata, küll aga pannakse tule kõrvale. Ilus kirjeldus on Hallistest: „[---] Jaanilaupäeva õhtul tehti tuli ja aeti elajad ja lambad kolm korda ümber tule jaaniheinu ees kandes, mille järel heinad loomadele ette anti. Pärast seda käis perenaine söögiga ees, pere ja lapsed järel, kolm korda ümber tule, pani söögi maha, võttis söögi juurest salaja ohvrikivi jauks ära, ilma et teised seda tohtisivad näha – seda püha saladust ei julgenudki teised tähele panna –, viis ohvrikivi peale ja ütles: “Maa ema, sa andsid mulle, nüüd toon ma sulle, võta vastu, mis ma su käest saanud olen!” Selle järel istusivad kõik tule äärde, sõivad, jõivad, olivad rõõmsad ja laulsivad.“

Miks tehakse suvisel pööripäeval lõket, miks on see oluline? Mis roll on üldse maausuliste traditsioonis tulel? Kuidas tulega on ümber käidud?

Tuli puhastab, ühendab, toob lagedale tõe, viib jumalate ja hingede ilma sõnumeid ja ande, palveid. Igal olulisemal kooskäimisel on tuld tehtud. Me oleme seda luksust saanud endale lubada, sest metsa jätkub. Mõnel muul maal piirdutakse vaid tossutaimede tossuga. On tehtud vahet – ühte tehakse väikses ringis ja varjatult kuskil augus, teine on aga suurema kogukonna tuli, mis peab olema lagedal alal või isegi osaliselt posti otsas, sest pidi võimalikult kaugele paistma oma õnnistava väega. Tänapäeval tehakse jaanituli prügist ja rämpsust, omal ajal tõi iga pere kõige paremad puud annina.

Milliseid kombeid veel on teada, et suvise pööripäeva paiku tehti? Mida neist teie järgite?

Oh, see on üks uur kommete täitmine, nii nagu talvine pööripäev, nii ka suvine kestab 3 päeva. Kes huvi tunneb võiks minna kirjandusmuuseumi arhiivi, et teada saada just oma piirkonnale omane või lugeda www.maavald.ee

Kodus peame nii nagu saab – sõltub ilmast ja võimalustest, aga tuli on alati õuel ja pühapaigas põlemas. Päev enne pööripäeva toad ja õu korda, ning kogu pere saunas puhtaks. Kastes me püherdanud ei ole (naeran), sest tihti on meie kandis enne leedopäeva väga kuiv. Igal aastal võtan hoogu, et karjaga ümber tule käia, see ettevõtmine pole aga õnnestunud, küll saavad kõik loomad pidude ajal paremat sööki. Kolme päeva jooksul võiks ravimtaimi korjata ja sauna vihad valmis teha.

Kui meil on rahvast, siis on pidu uhkem, naised on keetnud pundis putru ja tantsitud lauldud öö läbi.

Tean, et iga pööripäeva paiku peate ka pudruriitusi? Mida  see tähendab ja kust pärineb?
Mida seal teete ja kes võivad osaleda?

Nende kommetega on ju nii, et palju on unustatud ja vihjed on väga umbmäärased, mis arhiividest üles võid leida. Eriti vähe on naiste tegemistest. 6 aastat tagasi sai kokku üks vahva naiste punt, kellega otsustasime proovida naiste püha putru keeta. Toimus see 4 aasta jooksul eranditult igal pööripäeva järgsel päeval. Kestis kuskil 4 tundi ja enamuse ajast lauldi, samal ajal kui tangupuder muu hea ja paremaga (tihti ka meeste poolt ohverdatud looma lihaga) tulel podises. Mõte oli selles, et kuna naistel on antud vägi sünnitada, luua uut elu, siis seega on tal ka vägi kogu maailma edendada, jumalatega sellel teemal suhelda. Kutsuti erinevad emad (Maaema, Veteema, Tuleema jne.) ühisele pudrukeetmisele ja samal ajal lauldi neile tänulaulu, et kõik ikka maailmas nii on nagu on, ümbernurga paluti ka seda olemasolevat hoida. Pärast kui puder valmis sai, siis anti tänuks kõigile kummardades putru ja söödi ka ise, kõige lõpus viidi katel koju ja pakuti meestele, pidu võis alata. Nüüd on see naiste punt selles mõttes laiali, et me saime aru kuidas kõike saaks veel piirkondlikumalt ja ehedamalt teha – oma kodus, oma kogukonnaga, oma kandi hingede ja jumalatega ning keeles (murdes), mida nad kõige paremini mõistavad. Siiski side naiste vahel on jäänud ja plaanime iga 3 või 5 aasta tagant koguneda ühisele suuremale pudrule.

Miks just puder? Kas on oluline, millest see tehtud? Kuidas valmistate?

Tangupuder, sest vili on viljakusega seotud.

Millised kombed, toidud, pühad veel kokku kuuluvad? Kas tähiste neid kõiki?

Peamiselt tähistame peale pööripäevade veel Kihlakuid, Urbepäeva, Munapühi, Karusepäeva, Kasupäeva, Hingedeaega ja Marruse- ning Karjaemapäeva. Kuna mina ei ole kõige suurem kokanduse spetsialist, siis teeme seda sööki, mis võimalik. Nendel erilistel päevadel aga võimalikult kommete lähedaselt. Iga aastaga maal tunnen kuidas üha rohkem mõistan ja tean kuidas otstarbekalt käituda ja olla. Osa asju on nii lihtne läbi viia, aga kui pole n.ö. käe sees, siis jääb ja jääb tegemata (näiteks oma leiva küpsetamine).

Mida tavainimene, kes maausust midagi ei tea ja esivanemate kombeid hästi ei mäleta, võiks jaanipäeval teha ja millele mõelda, kui ta tahab seda aega tähenduslikumaks teha?

Oleneb, kas inimene on linnast või maalt. Kui linnast, siis juba maale loodusesse jalutama minemine on tähenduslik ja eriline. Mingu kindlasti tule juurde ja võtku midagi anniks kaasa, tundku rõõmu kogukonnast, käigu kiigega kiikumas ja otsigu helendavaid mardikaid. Samas kui see on üks väheseid puhkepäevi suhtlemisrohkes töögraafikus ja tuntakse, et tahad omaette olla, siis tehtagu seda. Püha tähendus on ju see, et oleks midagi teisiti kui tavapäevadel. Peamine on, et võtke Päike viisakalt ja tänus vastu, kui kõige tähtsamat külalist, kostitage teda (ühtlasi oma ümbrust) heade toitude ja rõõmustage teda laulu-tantsuga ja kui ta kolme päeva pärast taas enda kodu poole liikuma hakkab, siis soovige talle head teed ja kutsuge järgmisel suvel taas külla!