20081003-ParnuPostimeesPärnu Postimees
Küsitles Karin Klaus

Eesti Kujurite ühenduse aastanäituse raames tegi uue kunsti muuseumis skulptuuriklassi Kunstiakadeemia õppejõud, dotsent Elo Liiv.
Huvilised said Liivi juhendamisel kätt proovida talgikivist väikevorme kujundades. Kokku käis muuseumis kolmel päeval natuke üle 30 inimese.

Võhikule tundub skulptoritöö raske: kivi või muu materjali vajalikku vormi saamiseks tuleb kõvasti füüsiliselt vaeva näha. Ometi on paljud kujurid naised?
Pigem nõuab see töö püsivust ja naised on püsivad. Mind võlub just see, et saab rahulikult, oma sisetunnet jälgides vormi kasvatada või kahandada, tegelikult on ju see mateeria ehk siis ülekantuna ka kogu ilma muutmise võimalus. Seda ei pea kiiresti ja jõuliselt tegema – mis muidugi ei tähenda, et me tugevad pole! Kui on vaja suurt jõudu, siis kutsutakse loomulikult ka mehed appi.

Teie skulptuuriklassist Pärnus võttis täiskasvanute kõrval osa palju lapsi ja noori. Enamus lapsi armastavad voolida ja maalida, nad on oma loomingus julged ja enesekindlad. Miks kipub suurtel inimestel tihti loomiserõõm ja -soov ära kaduma?

Need kursused ongi selleks, et tuua skulptuuri rahvale lähemale. Kõlab sotsialistlikult… aga mind häirib üsna tugevalt, et kunsti tegemist seostatakse vaid professionaalidega. Tõde on, et professionaalne kunst kaotab jalgealuse, kui ülejäänud inimestel loomislust kadunud. Siin kursusel kasutan talgikivi (vanadel maiadel tuntud ka piibukivina), mis on kõige pehmem kivim maakeral. Ta laseb end kergelt ja kiiresti töödelda, säilitades sealjuures pealispinna poleeritud oleku, mis meenutab marmorit. See on tore materjal, millest igaühe jõud üle käib ja kõik saavad oma kätega tegemise mõnu kätte. Just see mõnu tunne, mis tekib käte ja mõtete, hinge ühisest tegutsemisest on see, mis kaduda ei tohi – ei hariduse ega professionaalide survel.
Millegipärast on juhtunud, et meil on rohkem soositud akadeemiline kunst ja muusika, see oleks justkui õigem ja väärtuslikum kõikidele inimestele sünniga kaasa antud rõõmust oma kehaga midagi väljendada – olgu siis tants, laul või kätetöö.
Mind isiklikult häirib natuke läänemaine varjundite vähesus muusikas ja kunstis ning see, et sellele rajaneb suur osa meie haridussüsteemist. Hariduses peaks kõik algama oma lähiümbrusest - enne oma emakeel, rütm, laul, kombed, kunst ja käsitöö ning siis alles kaugemale. Kahjuks pole meie esivanemate kultuuris kasutatud skulptuursetest vor

midest, regilaulust ja hinnatud käsitöö oskusest palju järgi. Kuidagi on aga nii, et just selles n.ö. meie omas mahlas on lapsel kogu arengu tee vältel võimalus areneda nii, et tegemise lust kaotsi ei lähe. Kuna meie rahvaste jaoks on läbi ajaloo väärtustatud enam kogukonda kui üksikisikut, siis mina eelistaks sellist seisu, kus terve kogukond osaleb igapäevaselt oma ümbruse kujundamisel, mitte aga ei ole passiivselt üksikute staaride imetlejad. Isetegemise julgus oleks nagu inimestelt ära võetud, kuid kunst pole ammu see, mida eksponeeritakse vaid näitusesaalides vaid ka kõik muu, mida me enda ümber igapäevaselt loome.

Kas lihtsam on õpetada neid, kel juba mingid eelteadmised skulptuurist olemas või “puhtaid lehti”?
Ülikoolitasemel on lihtsam õpetada neid, kes on varem juba midagi teinud. See ei tähenda il

mtingimata kunstikoolis või -ringis õppimist, tähtis on töökogemus, materjali ja töövahendite tundmine. Leian, et Eestis võiks olla lisaks koolidele ka meistrite süsteem, mis võrdsustaks kõrgkooli ainepunktid õpiaastatega mõne meistri juures. Tegelikult on ju meie oma vanemad tihti just need meistrid, kellelt õpitakse vast isegi kõige enam, kuid seda ei väärtustata hariduses.
Muusika õppimises selle peale juba mõeldakse: mõttekam kui setode toomine Viljandisse regilaulu õpetama on õpilaste nende juurde maale saatmine, mõttekam on kihnlastel oma kodus haridust saada, kui kaugel linna ülikoolis. Muide, enamikel koorilauljatel regilaul ehedalt ei kõla ja eks nii on kahjuks ka kunstiga – kreeka-rooma stiilis haritud skulptor pärismaalaste kunstini ei küündi.
Tegelikult on minu meelest põhiline mure mitte väheses kunsti tegemises vaid selles, et ei osata elementaarsemaid tööriistugi kasutada. Üsna raske on puuskulptuuri õpetada inimesele, kes kunagi puid saaginud või lõhkunud pole. Üks mu sõber ütles, et varsti ei oska lapsed nugagi käes hoida, sest poes on kõik viilustatud kujul!
Skulptuuriõppe miinuseks on skulptuuriringide vähesus. Huvikoolides skulptuuri õpetada on kallis, see nõuab lisakulutusi ja ruume, nii tulevadki kõrgkooli tihti noored, kes pole kunagi ühtegi kolmemõõtmelist asja teinud. See aga ei taga erialale professionaalset mõõdet.

Kas kunst peaks olema positiivne, pakkuma vaatajale ilu ja häid emotsioone?

Tõenäoliselt peab olema igasugust kunsti igasugusele maitsele. Palju üldse inimesed praegu näitustel käivad? Tavaliselt tulevad näituse avamisele vaid kunstnik ise ja tema sõbrad-tuttavad. Kerge on öelda, et inimesed ei tea tavaliselt kunstist midagi ja see ei huvita neid. On see kunstnike või kunstipubliku viga?

Arvan, et kunst ei pea olema tingimata ilus vaid professionaalselt tehtud. Publikut ei saa petta tehes asja, millest sa tegelikult kunstnikuna ise ei hooli, pole kunstnikuna pühendunud või pole viitsinud lõpuni viiaEesti kaasaegse kun
sti probleem oli minu meelest selles, et pärast ühiskonna kinnist olemist ja okupatsiooni läks kunstis pendel teise äärmusesse. Popiks said asjad ja suunad, mis Läänes ammu möödunud nähtused. Endistest sotsialismi aja kunsti vastu protestijatest on saanud uued kunsti diktaatorid, kes midagi oma mõtetest teistsugust mõista ei taha ega suuda. See on maailma paradoks. Loodan muuseumites ja galeriides on näha võimalikult mitmepalgelist kunsti ja seda erinevatest ajastutest.

Kas kunstnik peaks püüdma vaatajale oma töö mõtet selgitada või võiks tõlgendamise 
jät
ta igaühe enda hooleks?
Minu meelest on tobe näitusel pidevalt silte lugeda, mida selle või tolle tööga on mõeldud. Töö peaks ise nii hea olema, et pole vaja seletada. Ometi on seletus mõnikord töö loomulik osa.
Ühiskonnas käib kõik lainetena. Kui kogu aeg tegeldakse sellega, mis on jääv, tekib peagi selle vastu protestiv kildkond, mis väidab, et oluline on kunstis tabada vaid praegune hetk. Kildkonnast kasvab valdav hoovus, kuni taas tek
ib protest ja hakatakse rääkima 
igavikulisusest, jäävatest väärtustest. Niisamuti on lugu tekstiga: kord ei kirjuta autor oma nimegi alla, kord aga nii suurelt, et tööd pole selle taga näha. Selline on ühiskonna rütm, kuid pange tähele, mitte kui kahe äärmuse vahel vahelduv, vaid kui pulseeriv ruumiline mass. Kunstnikud on nagu ühiskonna filtrid, nad väljendavad seda, milles nad elavad, ja teevad mingis mõttes ikka nii, nagu inimestele meeldib.