A2A7102vToas kaminas põlevad aeglase leegiga puud ja Elo räägib oma tänasest elust. FOTO: Valmar Voolaid

"Meie Maa"
Heli Salong
Neljapäev, 24. märts 2016.

Kui skulptor, õppejõud ja pärimusetundja Elo Liiv (44) meid Triigi külas Männisalu talus vastu võtab, on varajane hommikutund. Lapsed alles magavad, aga maadligi Peppe tormab meile suure haukumisega vastu.

Oleme sinuga maausuliste teemal varem rääkinud. Kuidas sa tänasel päeval ennast usuliselt määratled?

Hetkel tunnen ennast kui linnas elav maausuline. Loodusega on mul mentaalne side, mis muutub käega katsutavaks siis, kui olema lastega kodus Saaremaal. Linnas on ka puud ja muud taimed, oravad jooksevad mööda paneelmaju üles, varesed ja rongad tunnevad su näo järgi ära ja kuna meeldib suusatamas, jooksmas ja matkamas käia, siis igal nädalal liigun metsaradadel.

Kuid see on teisiti kui maal elades – kui hingad sisse päikesetõusu ajal ja välja loojanguga. Kui unustad hingamise taevas tähti ja kuud vaadates ja metsahääli kuulates. Linnas on siiski rohkem anonüümsust, isiklik side, mida päevast päeva oma õue peal ja kodumetsas liikudes kiht kihi peale asetades tunned, et see on puudu.

Suur reede ja ülestõusmispühad on osale kristlastele aasta kõige tähtsamad pühad. Mis pühi tähistavad samal ajal maausulised?

Kiriklikud pühad ei oma minu jaoks suurt tähendust, pole kunagi omanud – need mõjutavad mind ainult kui puhkepäevad. Eestis on palju usundeid ja samas oleme ka väga usuleige rahvas. Ootan aega, mil meie inimestel oleks vastavalt tõekspidamistele võimalik valida endale teatav arv vabu päevi – olgu need siis pärimuslikud, usulised või perekondlikud sündmused – sünnipäevad, pulma-aastapäevad, matused, suguvõsa kokkutulekud.

Püha aeg on see, mida mingi perekond või kogukond kuskil antud hetkel kõige olulisemaks peab. Kuid usuvabadusele vastuoluliselt käib riik ikka ainult kirikuga käsikäes – mitte perekonna või kogukonnaga.

Meie pere jaoks on kõige tähtsamad pühad loodusega seotud üleminekuajad. Näiteks jõulud, kui surnud esivanemate ja elavate hinged omavahel kokku puutuvad, või leedopäev, kui valgus saavutab haripunkti. Need on ajad, mil avanevad paljud erinevad väravad ja toimib eriline suhtlus, kui kujundlikult rääkida. Oluline on teada, et looduskalender juhindub pigem kuufaasidest kui kalendrikuu nädalatest.

Jälgime kuufaase, aga võiksin oma tegemistes lähtuda neist ehk rohkemgi veel, kui seda praegu teen. Kui söök on niigi laual ja elu ei sõltu viljapea suurusest, siis inimene muutub laisaks ega mõtle, et võiks loodusega ühte rütmi astuda – on ju kuufaaside mõjud end aastatuhandeid tõestanud.

Kui tähtis on maausulistele kevadine pööripäev?

Kevadine pööripäev on nüüdseks möödas. Munapüha tähistatakse esimesel täiskuu pühapäeval pärast kevadist pööripäeva, sellel aastal seega 27. märtsil. See on looduse ja elujõu tärkamise aeg.

Munapüha ehk kiige- ja suurpüha on maarahva vana kevadpüha. Seda on peetud kogu põhjalas ja tõenäoliselt tuhandeid aastaid. Kevade tärkamisega koos tulevad pesitsema rändlinnud, inimese ja loomade söögilaud suureneb, raske talv, kus kogu jõud ja jaks võib ammu otsakorral olla, on läbi saamas – kõik on põhjuseks suuremalt pidutseda.

Võetakse vastu kevadet ja tema ”kaaskonda” kui kauaoodatud külalist ja tehakse kõik selleks, et tal oleks hea olla ja et ta ka aasta pärast tuleks. Uksed on avatud, toad (ülekantud tähendusega kui ümbruskond või meie ise) korda tehtud, piduroad laual.

See on murranguaeg, mil tehtust või tegemata jäetust sõltub inimese, tema lähedaste ja majapidamise hea käekäik. Legendide järgi on meie maailm saanud alguse munast, sellest võib näha, kui oluliseks on meie rahvas muna ja munaga seonduvat pidanud.

Tänapäeval tähendab kevade tulek ehk pigem ilma kasukata käimise luksust ja peagi algavat koolivaheaja rõõmu, seisundit, kus tööle minnakse mõtetega, et suvepuhkused ei ole kaugel. Toidu saabumise üle üldiselt enam rõõmu ei osata tunda.

Kui elujõuline on Eestis maausuliste liikumine?

Ma arvan, et väga elujõuline, erinevad uuringud on näidanud seda. Loodususk on meil veres. Me ei teadvusta seda endale, aga kui küsida inimeste käest, kas olete maausuline, siis üldiselt vastatakse “pigem jaa“.

Me ei soovi eriti kuuluda mingitesse suurtesse organisatsioonidesse, veel vähem usulistesse. Ega minagi kuuluks maausuliste sekka, pigem on see põhimõtte asi ja veidi ka protestiks ja jonniks. Samas kultuurid segunevad ja settivad ning arvan, et keskmisel eesti inimesel on veres midagi kõikidest Eestist üle käinud tõekspidamistest.

Usundid ja nendes olevad arusaamad on kui kevadine rohi mõtteväljadel, mille rikkust möödujad erinevatel ajahetkedel märkavad. Kevade puhul oleks hea oma käitumismustrid üle vaadata ja mõelda, kust mingi osa meie n-ö olemusest pärit on ja kas tegemist on arengut ja ellujäämist takistavate või edendavate elutõdedega.

Mis sa arvad, kas maausk on usk või lihtsalt eluviis?

Kuidas võtta, nii ühte kui teist. Minu jaoks on see pigem eluviis, kuid selles on ka tibake usku. Maailmas ei ole jätkuvalt kõigele teaduslikke põhjendusi, palju on vastuseta küsimusi. Selles kohas peabki tühjasid lünkasid täitma uskumine. Iseasi, kas see, millesse usun, on just ainult maausule kuuluv.

Mulle meeldib uskuda headusesse ja aususesse, eetikasse, indiviidi vabadusse. Usun, et inimesed on oma sisult head, kuid on aeg-ajalt mingite keemiliste seaduspärasuste tõttu eksituses, pimestatud ega näe tegelikult oma tegude tagajärgi ja seda, et põhjustavad kannatusi (kuid ka kannatused, sõltuvalt vaatenurgast, on sõltuvalt dešifreerimisest kui võtmed inimsuse mõistmiseks).
Ma usun, et surm on elusidemete vabastaja ja võimaldab nii hingedel kui mateerial uuel moel liituda ja et kõik väikesest aatomist suurte galaktikateni on mingil kummalisel moel ühenduses. Seda ühendust ja mõtet on teadlased ja filosoofid, õigupoolest enamik meist proovinud erinevate meetoditega leida.

Millised on maausuliste elutõed?

Maausul on palju sidet ökoloogilise ja säästva mõtlemisega – peaaegu üks-ühele põhimõtted. See on väärtus ja elustiil ja heal meelel järgin seda. Kõik siin maailmas on hinges või hingestatav ja nii siis oma elu püüadki sättida, et võimalikult vähe hingede vastu eksida. Kannatus ja surm ja valu on paratamatud, kuid on alati valida, kas seda taluda väärikalt või alandusega, enesehaletsusega. Iga tegu sooritades saab proovida mõelda endast maksimumi andmisele, et enda ja teiste süda ja hinged rahul oleksid.

Unustame tihti, et kellelegi ei meeldi haiget saada ja usklikud leiavad sellele isegi usulise põhjenduse. Nii võib kogemata haiget tegemise asemele ilmuda süsteemne hävitamine ja seda heas usus. Seda maausulised kui isemõtlejad proovivad vältida.

Samuti ei meeldi kellelegi olla kehva teenuse tarbija, samas kui palju on hetki, kus teeme pooletoobiseid otsuseid ja tegusi ise. Olen proovinud kasvatada endas julgust sekkuda, kui satun väärtuste konflikti, ebakvaliteetse töö, ebaõigluse või loogikavigade ohvriks. Siis tuleb ikkagi ka julgeda võidelda ja nõuda nii endalt kui teistelt parimat.

Maausk ei ole ja pole kunagi olnud jäikade käskude ja keeldude kogum. Maausk võib hõlmata paljusid erinevaid arusaamu ja isiklikke kombetäitmisi. Maausk ei ole doktriin – see meeldib mulle kõige enam. Kõigile on antud eluõigus ja kedagi ei loobita kividega surnuks. Samas on olemas teatavat sorti common sense (terve mõistus – toim), mis ometi kõiki erinevaid arvamusi ja kogukondi ühendab. Kui kukud, siis tõused, pühid püksipõlved puhtaks ja lähed edasi – tegusid andeks ei saa, kuid mis valesti, see uuesti ja sul on võimalik tõestada, et oled mõistnud ja sul on õigus olla mõistetud.

Kui suur oli Sassi osa, et sa maausuga tegelema hakkasid?

Ma olin maausuline juba enne. Arvan, et ma otsustasin tunnetuslikult selle ära, kui olin umbes viieteistkümnene. Minuga oli lapsena nii, et mul on raske kirikus käia, vastupidiselt teistele tunnen seal ängi ja rusutust. Võib-olla seetõttu, et mul on kahju hävitatud kultuuridest, võib-olla seepärast, et paljud kirikud on ehitatud kunagiste maausu pühapaikadele, võib-olla mingi teatava sageduse pärast, mis minuga ei resoneeru. Ma otsisin vastuseid ja leidsin end metsast ja rahvusromantilistest raamatutest, mis kirjeldasid meie rahva kombeid ja uskumusi.

Peaaegu kõik pärimusest sobib mulle, välja arvatud pahatahtlik maagia või lapsetapud üksikemade häbi pärast – viimane kristluse mõju meie oma usule. Kuidas saab luua olukorra, kus naised on valmis häbi pärast oma lapsed surmama? Vanasti olid lapsed ikka naise ja kogukonna uhkus, raisata polnud ühtegi hinge. Sama arusaamatu on see, kui soovitakse surra armastuse pärast.
See on nendes kultuurides, kus lubatud on ainult üks armastus elus. Või kuidas minnakse kaasa usuliikumistega, mis lubab hävitada kogu kauni käsitöö? Siin Saaremaalgi oli 19. sajandi alguses taevaskäijate usuliikumine, mis korraldas suuri lõkkeid ja inimesed tassisid oma esivanemate käsitöö lõketesse – kuna ilu on patune. Ma ei saa hävitamisest aru. Kellele seda vaja on? Seetõttu igasugune usk, mis lubab hävitada, lüüa, tappa – hoidun sellest.

Sassiga koos või Sassi kõrval olen palju õppinud, olen saanud korraliku elukooli ja praktika. Tõele au andes igatsen seda aega, kus sai arutada ja vaielda nendel teemadel või kuulata pealt tema arutlusi teistega. Aga eks nüüd on siis teistsugused ajad. Sass armastas lammutada süsteeme ja läbi näha lauslollusi, samas oli ta ise varmas uusi süsteeme looma ja arvan, et see loomingulisus on meil sarnane. Lihtsalt teadmised on teised.

Minu meelest on kevade alguses õige aeg kõige muu kõrval rääkida ka naiste väest. Mingi ennustuse kohaselt 20. märtsil on lausa naiste ajajärk. Selline täitsa teistmoodi periood, mis kestab aasta aega. Kui palju oled sina naiseks olemist uurinud?

Ma olen naisena sündinud, aga lapsena tahtsin olla poiss ja pioneerilaagriteski pandi mind poisterühma ning alles pärast minu uurimisi, kas tüdrukutel oma tuba pole, saadi aru, et olen tüdruk. Kogu elu valin tegemiseks pigem meeste töid, kuid saan hakkama ka kõikide naiste töödega. Mulle on alati tundunud, et meeste tööd on huvitavamad ja mulle meeldib see vabadus, millega mehed oma töid teevad.

Naudin eesti keelt, meie keeles ei ole sugu. Vähemalt keeleliselt on meie esivanemad meile andnud sooneutraalse kultuuri. Kuidas oleme jõudnud selleni, et naised kodus peksa saavad või sama töö eest vähem palka saavad – ma ei tea. Või olukorda, kus naisi peetakse jätkuvalt omandiks ja nende seksikus on asi, millega uhkustada. Kuigi ilusad, peetakse meid tihti meeste poolt ikka veel poolearulisteks, tsüklitest tingitud meeleolukõikumistega kodukanadeks.

Samas naised kasvatavad üles pojad ja tütred ja ise lasevad luua endast selle kuvandi. Eks see on keeruline teema. Õnneks tänapäeval on võimalik kasvatada lapsi oma tõekspidamistele vastavalt – kuid suured ühiskondlikud hoovad on siiski arvamusliidrite ja riigi käes.

Kui analüüsida meeste-naiste rolli ühiskonnas, siis annan endale aru, et ühiskondlik kord paneb paika meeste ja naiste tööd ja need pole sugugi alati ühesugused olnud 30, 100 või 1000 aastat tagasi. Olen katsunud läbi näha sellest ideaalmeeste ja -naiste unelmatest, et mis siis ikkagi on see basic, põhiline. Mis teeb mehest mehe ja naisest naise või siis vahepealsetest vahepealse, sest minu jaoks on olemas looduse poolt ka kolmas sugu.

Kas siis polegi olemas nais- ja meesenergiat?

Ma ei armasta eristada naiste ja meeste väge, ma ei armasta dualismi – see pole minu meelest täiuslik maailmakirjeldus. On rahvad, kes kirjeldavad maailma musta ja valge koostööna – nais- ja meesenergiana, kurja ja headuse võitlusena. Ma ei usu sellisesse kirjeldusse. Ma arvan, et päris puhtal kombel pole olemas ühtegi äärmust. Meie pärimuses on puudu põrgu või täiesti suur kurjus. Inimesed eksivad, kuid nad pole kunagi üleni kurjad.

Mis tähendab olla mees või naine? Kunagi pole miski läbini naiselik või mehelik – need on vaid ühiskondlikud kokkulepped, konstruktsioonid, mis ahistavad – lõppkokkuvõttes on oluline ellujäämine ja sellest lähtuvalt tuleb teha otsused – mis tööd keegi teeb, kuidas riietub või millised on käitumismaneerid. Inimesed sünnivad, kõik on unikaalsed, kõigis on meest ja naist – kuid eelkõige inimest. Igaüks leiab oma tee ja mul on hea meel, kui ühiskond laseb inimestel olla sellised, nagu nad tahavad olla ja austavad neid rolle, mida inimesed endale elus võtavad.

Seega vastuseks sinu küsimusele – ma ei müstifitseeri naiste väge, kuna arvan, et see ei erine suuresti meeste väest või näiteks hoopis ka metsa väest. Kõigepealt tuleks saada inimeseks ja siis mõelda edasi.

Mis annab naisele jõu ja väe?

Seesama kõiksus, mis meestelegi. Kõik on olemas, kõik siin maailmas on seotud ja ühenduses. Sõltub, millisele kuvandile keskendume – kui keskendume tänapäeva võtmes naiselikuks olemisele, siis valime tänapäeval kõrged kontsad ja lakitud küüned, samas vanal ajal oleksid need valikud olnud hoopis teised.

Arvan, et oluline on oma tõeline mina üles otsida ja maailmaga harmooniat tunda ja see ühine resoneerumine ongi see, mida saame kasutada – sellel resoneerumisel pole otsa ega äärt. See ei vähene ega kasva. Ainus, mis muutub, see on meie meeleseisund, kas kulutame end tühjale-tähjale või keskendume olulisele.

Tuleb küsida, kes me oleme ja mida soovime selle lühikese ja samas piisavalt pika elu jooksul korda saata? Meil on 100% kindlalt vaid üks elu ja kui me selle elu jooksul ka ei suuda elada oma elu nii, nagu sooviksime, oma unistusi maha tambime – siis mida on meil surivoodil mõelda? Omaette filosoofiline teema on, et mis meie elus on piisavalt oluline?

Kuidas suhtud lahutustesse või lahku kolimisse?

Lahutusi on ju väga erinevaid, on tuhandeid põhjusi, miks ühel hetkel kaks inimest ei suuda enam armastust koldes hoida. Elame vabal maal. Kui koos elamine ei sobi ka pärast pikki pingutusi ja lahutus lööb õhu klaariks ning mõlemad pooled saavad rahuliku atmosfääri edasiseks, siis olen lahutuse poolt.
Keegi ei õpeta lastele koolis kaaslase valikut, eneseks jäämist – kõik need teadmised tulevad väljastpool kooli. Aga kui inimene on tagasihoidlik ega julge suhetega katsetada? Öeldakse, et professionaalsus tuleb kogemustega, temal see puudub. Inimesed ei hakka kunagi koos elama mõttega, et nad lahku peavad minema. Ühel hetkel lihtsalt jõutakse selleni, et mingid asjad on nii häirivad, et armastusest ei piisa.

Arvan, et laste jaoks on pigem oluline, et nende vanemad on õnnelikud, olgu või lahus, aga kindlasti mitte elada pidevas lõputus kraaklemiste ja tülide õuduses. Seega – mis kehvasti, see uuesti. Kui ka pärast pingutusi ei ole suhe kvaliteetne või lausa (emotsionaalselt või füüsiliselt) vägivaldne, siis kiire lõpp, ja anda võimalus uuele õnnele või rahulikule üksindusele.

Kas need ümber lõkke olemised ja loitsimised, mida sina teinud oled, kas need olid Sassi näpunäideta järgi tehtud?

Sa mõtled naiste pudrutaige? Käisime aastaid pööripäevadel koos ja see oli ilus aeg. Jah, Sass arvas, et naiste riitusi pole alles jäänud, kuna enamik sajandivahetuse etnograafe olid mehed ja neid ei lastud naiste tegemistele ligi või siis ei osatud neid väärtustada. Ta uskus, et Eestis oli emavõimne ühiskond, lapsed kuuluvad naistele ja naised on see A ja O, mille ümber maailm keerleb. Kuna naised suudavad sünnitada, siis järelikult on neil hingede ja jumaluste poolt antud vägi tuua edendust kogu ümbruskonnale.

Maausus ongi minu jaoks oluline see, et idee ja praktika on teineteist arendanud ja lihvinud, see töötab ja on toimiv. Tihti on tegelikult olulisem meie igapäevane toimingute muster. Kui need harvad riitused, mis väljaspoolsetele, kaasa arvatud meediale silma paistavad – õigemini riituste maailm ongi enamuses märkamatu, igapäevane –, mida tähele pannakse, on siis need suuremad olemised, mida sina loitsimiseks kutsud?

Kas paljalt ümber lõkke käimine annab tõesti mingi väe?

Paljalt olek annab selle, et tunned end osana loodusest, sinu ümber pole ühtegi eset või materjali, mis otsesidet takistaks. See on intiimne ja samas aitab sinus üle saada valehäbist. Eks eestlaste ühised saunadki on ju sellised. Samas ma ei propageeri seda, kuna igaüks tunneb ikka ise, kui palju endast ja millal teistele näitab.

Inimesed otsivad väge. Teinekord piisab lihtsalt üleliigsete asjade endast eemaldamisest, nii materiaalsetest kui vaimsetest, et sisemine olemus saaks allikana ühenduse ilmaruumiga. Vaatad, millest koosned ja kas seda on sulle vaja. Vägi, mida nii väga otsitakse, on meis kõigis kogu aeg olemas.

Sul on neli last – Õnne, Essu, Uko-Aija ja Kõue. Mis muutus sinu kui naise jaoks, kui sa oma lapsed sünnitasid?

Tead, ma isegi ei oska öelda, mis. Ma ei mäleta, mille poolest ma teistsugune olin enne lapsi. Kindlasti olen leplikum, mõistvam, kannatlikum. Naistel, kes on sünnitanud, muutub silmavaade. Ma võiksin rääkida, mis on minus muutunud lastega koos kasvades. Sünnitamine ise on ju vaid üks väike osa sellel suurel teel. Olen õppinud ennast tundma, olen mõistnud, et armastan ka siis, kui lapsed ei tee oma valikuid nii nagu soovitan või teevad lausa pättusi ning see on üle kandunud ka maailmas toimuvate protsesside mõistmisele ja nendega leppimisele. Olen õppinud nägema asju, mida mina noorena üle elasin, nüüd teise nurga alt. Olen õppinud mõistma põlvkondadevaheliste sidemete olulisust.

Olen õppinud palju asju korraga tegema, kasutama iga vaba hetke õppimise või loomingu jaoks. Olen vahepeal, kui lapsed sündisid, harjutanud loobuma kunsti tegemisest ja kui nad juba suuremaks said, siis harjutanud ennast tagasi kunsti tegema. Mõlemad, ma kinnitan, on olnud rasked teemad – seotud iseenese loomingulise põlemise summutamise ja selle uuesti lõkkele süütamisega. Minu praegune elu ongi pühendatud kunstile ja pärimusele ja lastele nende kasvamisel toeks olemisele. Nii-öelda püha kolmainsus, mida kummardan või õigemini, nende tegevuste läbi teeningi ma maailma.

Kes sa praegu oled?

Eelkõige ema, aga natuke otsapidi siis, seoses oma tegevusega, ühiskonda teeniv tegelane. Eks mu elus on pärimus ja kunst ikka niiviisi käinud, et kord Piibeleht peal ja Vestmann all ja siis vastupidi. Kunst ühendab tegelikult kõiki neid teemasid, mida soovin kujutada ja kujustada, see annab mulle vabaduse.

Sa oled skulptor. Kas kunst ja pärimus elatab su pere ära?

Loodan, et elatab, olen võtnud selle riski. Need kaks on lihtsalt valdkonnad, mida tunnen ja tean ja milles loodetavasti olen hea. Praegu on mitu kunstiprojekti pooleli ja töötan antropoloogia magistrantuuri lõputööga. Soovin järgmisel aastal astuda doktorantuuri. Õppimine ja ka teadustöö on minu elus olulisel kohal.

Kes ta on?
Elo-Katre Liiv
skulptor ja pärimusetundja
Sündinud: 26. detsembril 1971 Tallinnas.
Õppinud Eesti kunstiakadeemias, välisüliõpilasena täiendanud ennast Rootsis, Hispaanias ja Soomes.
Kuulub 1995. aastast Eesti Kunstnike Liitu ja Kujurite Ühendusse.
Koos Aleksander Heintaluga loonud Eesti rahvuskultuuri fondi Aleksander Heintalu ja Elo Liivi nimelise allfondi eesmärgiga edendada põlisusundiga seotud rahvakultuuri.
Perekonnaseis: tema elukaaslane oli Aleksander Heintalu ehk Vigala Sass, peres kasvab neli last – Õnne, Essu, Uko-Aija ja Kõue.