…minu toit, minu riided, minu voodi, minu mees, minu naine, minu lapsed, minu kodu, minu õpetaja, minu kool, minu kultuur, minu maa, minu riik, minu rahvas, minu jumal…

…omakultuur, oma rahvas, oma mees, oma lapsed, oma maja, oma voodi…

Kas küsimus on omandis või omasuses, kuhugi, kellegi juurde kuuluvuses, ühtsustundes? Kas oma tähendab seda, et meie kuulume kuhugi omasesse, sünnipärasesse, ainuvõimalikku, ainuõigesse teatud kontekstis või need väärtused ja maailma ilmingud ongi kõik meie omad ja me käitume nendega kui ainuomanikud?

Tegelikult on ju kõik kui ühisomand, vaimselt, hingeliselt ja ka kehaliselt. Oleme osa millestki suuremast ja meie oleme suurem kellelegi jaoks, kes on meist osa. Teatud juhtudel unustame selle.

Ma ei räägi sootsiumi reeglitest – et oled maja või auto ainuomanik paberite järgi, kuigi ka siis omavad/kasutavad “su” majal sipelgad, tolmulestad ja muud tundmatud tegelased 🙂

Eriti unustame ühisomandi oma lähedastega suheldes. Me saame omanikeks moel, mis ei arvesta ühisomandusega ja sellega, et teine on meile omane, mitte meie oma.

Kui võitleme millegi nimel, siis ikka omanduse. Oma maa ja rahva, oma laste või kallima nimel on küllalt ennast ohverdatud. Kui panustame oma aega ja tööd, siis ikka pigem oma valdkonda, oma omandisse, oma peresse – teistele (mitte omadele) panustamine tundub enese raiskamisena – vähemalt kui see muutub pidevaks ja hakkab takistama omadele pühendumist ja kui teised või vastavad valdkonnad panustamise ajal omaks ei muutu.

Meie kaaslased omavad meie keha, meie meelt, tähelepanu, armastust – kõike, mis vähegi meie iseeneslik omadus on, mis meiega lihtsalt kaasas käib. Nad omavad meid üleni. Kui palju läbi ajaloo on sellest pahandust olnud, kui hakkad midagi jagama kellelegi n.ö. mitte omale, kes isegi ei oota sinult midagi.

Kuidas sellest mitte ootajast ja mitte nõudjast, omandamisihavabast inimesest muutub ühel hetkel omanik ja miks kaldub ta äärmusesse, mis hakkab ahistama?

Kas seda teeb kahjutunne veedetud ajast; hirm, omase kaotuse tunne; eelaimdus, et omane olemine hakkab muutuma mitteomaseks, oma inimene jääb võõraks?

Kas omakultuuri ja uskumusi kaitsevatel inimestel on samad mured?

Samas omanikuks olemine – omasuse tunne filosoofiliselt – osaline olemine tähendab ka seda, et sa tunned midagi täpsemalt kui võõras. Võõrad ei tea tihti, mis on hea. Hea rahvale, hea lastele, hea naisele, mehele, perele, riigile jne. Või teavad? Miks muidu võõraid oodatakse? Miks muidu võõraste juurde soovitakse minna?

Asi on selles, et SELLE MEIE ELU SUURE JA PÕHILISE väljendamised aja jooksul muutuvad, aga põhjalikud tundjad ei suuda tihti muutustega kaasas käia, nad tahavad, et kõik oleks nii nagu see oli siis, kui nad millegi/kellegi omaks võtsid. Seetõttu tuntakse võõras vabanemist, sest tema pakub ruumi muutusteks.

Kas on võimalik olla omanik, kes pidevalt arvestab muutuva olukorraga?

Kui oled omanik selle tõelises mõttes, siis ühel hetkel võid märgata, et see VÄÄRTUSLIK, mille/kelle omanik sa olid… see on muutumas/muutunud millekski, mis ei tundu nii väärtuslik. Sellest see valu ja teise inimese või kultuurinähtuse, riigikorralduse jne. paigalhoidmise soov.

Kui aga osaline tunneb, et omane muutub mitteomaseks (ei teagi, kuidas eesti keeles seda öelda), siis liigub ta vaikselt ära… süüdistamata ja proovimata midagi muuta.