Ülestunnistajate ja patukahetsejate ühiskond

Michel Foucault´i „Seksuaalsuse ajaloo I“ ainetel

SISSEJUHATUS

Üritades kaardistada seksuaalsust, võime Michel Foucault´i järgi jagada maailma ida ja lääne vahel kaheks (Foucault 2005: 65-67):

1. Ühel pool seisavad ühiskonnad – ning neid on olnud palju: Hiina, Jaapan, India, Rooma ja ka araabia-moslemi ühiskonnad-, kus kujunes välja ars erotica. Armukunstis tuletatakse tõde naudingust, millesse suhtutakse kui praktikasse ja mida kogutakse kui kogemusi. Naudingut ei suhestata lubatut ja keelatut reguleeriva absoluutse seadusega ega mingi kasulikkusekriteeriumiga, vaid ennekõike ikka naudingu endaga. Seda tuleb võtta kui naudingut, vastavalt tema intensiivsusele, konkreetsetele omadustele, kestusele ning vastukajale ihus ja hinges. Veelgi enam: too teadmine peab leidma tee tagasi seksuaalsesse praktikasse, et seda otsekui seestpoolt arendada ja selle mõju tugevdada. Nõnda sünnib teadmine, mis peab jääma saladusse, kuid mitte sellepärast, et tema objektile langeks siivutusekahtlus, vaid seetõttu, et teda tuleb hoida eraldatuses, kuna traditsiooni järgi kaotaks ta avalikuks saades oma mõju ja väärtuse. Seega on oluline ka suhe saladusi valdava õpetajaga. Üksnes tema saab saladusi omal esoteerilisel viisil edasi anda; sellel aga eelneb initsiatsiooniperiood, mille käigus ta oma tarkuse ja vääramatu rangusega juhatab õpilast tema teel. Selle meisterliku kunsti mõju, mis on tunduvalt tugevam kui esmapilgul kuivade juhtnööride järgi võiks arvata, muudab täielikult inimest, kellele too privileeg osaks saab: keha täielik valitsemine, absoluutne nauding, aja ja piiride unustamine, pika elu eliksiir; vabanemine surmast ja surmahirmust.

Ese-me kodu

Avaldatud väljaandes Acta Semiotica Estica 

SISSEJUHATUSEKS

Inimene paigutab endaga seotud esemeid enese ümber teatud korda. See kord sõltub inimese, tema perekonna, piirkonna ja hõimkonna kommetest, valitsevast ilumeelest ja väärtushinnangutest. Olulistele esemetele on erilised, igapäevastele võimalikult kättesaadavamad kohad.

Neid kohti võib käsitleda esemete kodudena. Sõltuvalt eseme valdaja või kasutaja võimalustest ning esemest ja eesmärgist on need kohad kas avalikud või salajased, ehitud või tagasihoidlikud, seotud suuremate või väiksemate kombetalitustega.


Käesoleva kirjutise eesmärk ongi võrrelda struktuure, mis tekivad meid ümbritsevate esemete paigutamisel seoses inimeste enda paiknemisega. Ülesandeks ei ole tegeleda vaadeldava teema keeleanalüüsiga ega keskenduda ühele kindlale valdkonnale või ühele Eesti piirkonnale. Pigem on siinkohal tegemist üldise arutlusega antud teemal, kus pealkirjas ära toodud sõnademängu tagant on otsitud ka tegelikult olemasolevaid seoseid.

Kodu, kodo  on väga vana sõna läänemeresoome keeltes, määratleb inimese ning teda ümbritsevate lähedaste pereliikmete, elajate, asjade, vähem ja rohkem mütoloogiliste olendite sündimise, kasvamise ning suremise kohta — kodukohta, sellega seotud vaimseid ja hingelisi väärtusi, kooslusi.
Koht, kotus, kotoss sõna on kasutusel laias piirkonnas Pöidest Setomaani, tähendades mingi asja, olemise, tegevuse või olevuse paiknemise kohta (nt ahikotus ohverdamispaik Trv;meelekotus meelekoht Hls, Krk, Ran, Ote, Krl, Har, Vas, Se, Lei; kodukoht jne), maa-ala, piirkonda või omandust.

Ese on meie rahval keeleliselt käibes olnud uuemal ajal, õigem oleks tegelikult tema asemel kasutada sõna asi. Siiski puht mänguliselt on esimest siinkohal toredam kasutada: “Ese-me kodu” väljanägemine mahutab visuaalselt enda sisse mitut sorti tõlgendamise viise — “me kodu”, “eseme kodu”, “ese — meie kodu”. Mõtlemapanev tähendus on kogu Eesti aladel sõnal asjatu, asjanda: mõttetu, tähtsusetuTrv, Hls, Krk, Hel, Ran, Puh, Nõo, Urv, Krl, Har, Rõu, Plv, Vas, Räp, Se. Keegi ei räägi tänapäeval, et mingi ese on esemetu või esetu, küll aga räägitakse, et mingi asi oli asjatu või asjata!


KODUD, MEIE SEES JA ÜMBER

Mõelgem, mis meid ümbritseb? Andmata hinnanguid inimeste arusaamadele, võime saada vastuseks tunnetuslikult ja teadmistelt erinevaid märksõnu tähistamaks nii olendeid kui territooriume: erinevad hinged, keha, kehanäppajad, loodus, rõivad, tuba, maja, maaomandus, küla, vald, maakond, atmosfäär, info jne.
Samuti võiksime küsida, mis on meie sees, n-ö nahast seespool — peale infostruktuuride ja hingede oleme koduks mikroelementidele, miljarditele elusolenditele: lestadele, seentele, bakteritele, viirustele jt.
Meie ümber ja sees võib olla terveid süsteeme, mis on omased ainult meile, aga samas võivad jaguneda lisaks veel paljude teiste meiesarnaste vahel.

Kodu kirjeldades räägime tihti selle piiridest ja reeglitest, sest rääkides oma kodust, mida ta sisaldab ja mis hetkest tuntakse “kodutunnet”, ei pääse me mööda oma kodu võrdlemisest piiri taga olevatega, teises kodus olevate kommetega. Ületades mingi piiri, saame teada, mis on olemas meil endil.

Liikumine ühest piirkonnast teise, erinevate kodude, territooriumite vahel on rahvapärimuses olnud täiesti teadvustatud toiming. Piirialadel ei kehti päris samad reeglid, mis alade keskustes, kodude südames. Piirialadel valitsevad teistsugused jõud, mille tähelepanemine on olnud teinekord elu ja surma küsimus. Ületades piire, on pandud tähele endeid ja jälgitud hoolega igat oma sammu, sest sellest sõltub kogu edasine käekäik uuel alal, aga ka seljataha jäänud piirkonna kaitse ja avatus sinu tagasijõudmiseks. Samas on piirialasid käsitletud ka eriliste turvatsoonidena, kus sind jälitav või ette varitsev jõud kimbutama ei pääse.

  • Üle ukseläve teretamine, jutuajamine, jumalaga jätmiseks käe andmine on keelatud, see tuua riidu inimeste vahele, millest see on tingitud seda ei ole teada saand. RKM II 9, 193 (11h) < Rapla khk., Varbola v., Pühatu k. — Emilie Poom < Liisa Saareniit, s. 1890 (1947).
  • Kui pühkmeid üle läve välja visatakse, et pühkija ei viitsi välja viia, teeb hunt suvel palju kahjo. E 17100 (141) < Rõuge khk. — Märt Siipsen (1895).
  • Halijas elas metsas. Kui huilgasid, siis halijas huilgas vastu ja tuli su juure. Üks naine lõigand päeva läbi otra, hakand õhtul hilja koju tulema läbi metsa. Huiland korraks, halijas tulnud ta juure ja pannud ikka ennast tassima. Rõhund aina naisele selga, et see tassigu teda. Naine saand viimaks jooksu, tahtnud jõuda üle risttee, et siis halijas ei saa midagi teha talle. Jõudnudki enne halijast üle risttee. Halijas läind siis nagu heinasaad naisest mööda. ERA II 20, 297 (8) < Jüri khk., Nabala v., Piissu k., Türnpuu t. — Rudolf Põldmäe < Mart Veeber, 77 a. (1929).


Täiesti eraldi alalõiguna tooksin siinkohal välja veel rahva kombe endaga seotud kodude, alade kaitsemisel, mida on kutsutud piiramiseks. Mitmedki kombed on säilinud tänapäevani.

  • Kui lastel maa-alused ehk visked pääl, siis tuleb teha süte vett, sinna sisse kraapida hõbedat, käsi sisse kasta ja selle käega piirata kolm korda vastu päeva ümber pää. ERA II 9, 205 (27) < Ridala khk., Valgevälja kõrts — Meinhard Meiusi < Juhan Marlei, 90 a. (1928).
  • Muiste ajal om kaits velle ollu, tõne rikas ollu, tõne om vaene ollu. Rikas veli om iks rikkambas lännu, vaene veli om vaesembas jäänu. Vaene veli om rikka velle käest küsinu, kost seo tule, et mina vaesembas jää ja sina rikkambas läät. Rikas veli om ütelnu: “Misperast sina oma põllule ka ni juhti ümbre ei aa kui mina aa.” Vaene veli toonud rikka velle ütlemise järgi poodist juhtinahka ja nakanu rihma ümbre põllu lõigma. Rikas veli om nännu, kui tema om rihmjuhte põllule ümbre säädanu. Rikas veli ütelnu: “Mitte nahkjuht ei ole põllu juht. Adraga aetas põllule juht ümbre, kui seemen om maha külvedu ja seo juht hoid põllu õnnistust kokku, nii et seda õnnistust ei saa kiagi põllu küllest ära võtta.” Sestsaani olev nakadu põllule adraga juun ümbre ajama. H III 21, 642/3 (4) < Otepää khk., Palupera v. — Jaan Kukrus < Joosep Kukrus (1894).


Lisaks piiramisele on kasutatud kõiksugu füüsilisi piirdeid aedade, kraavide, tarade ja müüride näol või piiritähiseid (nt piirikivi, peremärk), mis pidid ära näitama inimesele, perele või kogukonnale kuuluvad alad kui ka asjad. Piirded nii märkidena kui aladena muutuvad kergesti täiesti eraldivõetavateks hingestatud territooriumiteks, kodudeks.

  • Kui küläst koer tuuas, sõs puuritas oherdiga auk seina sissi, lõigatas koeral tükk karvu hänna otsast ärä, pannas oherdi auku ja lüüäs pihlapune pulk ette, siis ei minnev koer tagasi. E 1003 (3) < Tarvastu khk. — J. Kuusk (?).
  • Piirikivi Rooksu mõisa maade veerul olevat kivi, kuhu nelja valla piirid kokku tulevad, seal olevat ka kivil märgid, ennem sõda olla seal käinud rootsi üliõpilased ja seletanud, et nimetatud kivi olla ka vanade kaartide peal üleval. EKLA, f 199, m 25, 131 < Rõuge khk., Väikeruuga k. — Evald Blumfeldt < Els Linnas, 79 a. (1927).


Piirid, piiritähised ja nendega seotud reeglid võivad olla nii maised kui vaimsed ning arvestades kogu ülejäänud loodust — mitte ainult inimestekesksed. Samal alal paiknevatel kodudel on eriliigilistel kasutajatel erinevad piirid ja reeglid: mis ei tarvitse lugeda inimesele, võivad olla olulised näiteks mõnele loomale või seente kolooniale.

Seega võime mõista maailma, milles elame, kui kodude korrapära — korda, kus väiksem mahub suuremasse ja suurem võib jaotuda väiksemate vahel, mille algust ja lõppu ning hargnemiste võimalusi ei ole inimesed võimelised tajuma — kuid millega läbi ajaloo on püütud arvestada.


HINGEGA SEOTUD ASJAD NING NENDE HOIUKOHAD

Me kordame sedasama maailmamudelit, milles me elame, ka oma valduses olevatele esemetele ehk asjadele. Teisiti öeldes: esemetele, mis inimesed on ise loonud, on inimesed kehtestanud samad tingimused, mis neil endil. Asjadele on loodud välimus, neid on alateadlikult või teadlikult hingestatud, neile on valitud kindel koht ehk kodu, nende kasutamisel on vastavalt eseme iseloomule tehtud kindlad reeglid: köögiriistad on köögis, noad ja kahvlid eraldi, riided on sorteeritud suuruste ja omanike järgi, on magamistuba magamisasjadega, töötuba tööasjadega jne. Erilisematel asjadel on eriline koht, igapäevastel asjadel on kättesaadavam koht, seda kõike meie enda kodu sees, aga ikkagi oma kohtades, oma kodudes.
Arvestades, et kogu meie esivanemate ja suures osas ka tänapäeva Eesti inimeste (ca 54%) maailmapilt oli ja on hingestatud [1], siis peaksime aru saama, et nii esemed, meie ise kui meid ümbritsevad erinevad kodude süsteemid on ühtlasi ka hingede kodud.

Inimese keha osad (nt süda, juuksed, küüned, veri) ja kõik, mis on kehaga seotud (ntinimese vari, jälg, nimi, kujutis, valmistatud esemed, pesemisvesi, riided), on isegi kehast eraldunult inimese hingega seotud, mille kaudu on arvatud olevat võimalik inimest ja tema hinge(de) tasakaalu vajalikus suunas mõjutada. Sellele korrale allub kõik elav ja mitte-elav meie lähedal. Sellepärast on kõiki kehaga seotud asju hoitud kindlates hoiukohtades:märsidkotidkirstudvakadkapid uuemal ajal või vähemalt peidetud nad nii ära, et keegi meile kahju ei saaks teha. Neid hoiukohti ja panipaiku võiks sümboolselt kodudeks pidada.

Meie hõimul on olnud kombeks lõigatud küüne jupid kas ära põletada või kuhugi tallele panna. Eestis on kirjeldatud, et küüned pannakse pluusi kaelaaugust põue, et neist hädaajal abi oleks, sealt võivad nad edaspidi maha kukkuda, kui kukuvad, siis keegi ei tee sellest probleemi (Boecler, Kreutzwald 1854: 139).
Juuksed peab panema kindlasse kohta. Nad koguti hoolega ja pisteti seinaprakku või selle jaoks eraldi uuristatud lõhesse. Virumaal pandi kammides tulnud juuksed aia posti alla. (Hämäläinen 1920: 20)
Eestlased (virulased) ei pane surnule selga ega kaasa midagi sellist, mis on olnud kellegi teise seljas, sest see tähendaks tolle inimese peatset surma. (Wiedemann 1876: 477)

Kui inimese keha n-ö tükkidesse suhtutakse alati eriliselt, siis inimese valmistatud esemeid võib jagada tinglikult kahte rühma — pühad ja igapäevased. Esimesed on seotud eriliste taigade või riitustega. Väga selgeid piirjooni alati tõmmata ei saa, sest kogu elu oli ja jääb tõenäoliselt alati olema seotud igapäevaste taigadega, kommetega (nt vasaku saapa enne jalga tõmbamine). Ometigi on mingid esemed siiski natukene pühamad kui teised, kuigi nad on suures osas inimese valmistatud ja seega juba seotud inimese hingega, hingestatakse neid ikkagi veel eraldi. Neile luuakse oma koht, kus nad peavad ootama kasutamist või siis täitma neile määratud ülesannet (nt hea viljasaagi korraldamine, maja ja pere kaitse). On olemas igapäevased lastenukud ja erilist hingejõudu sisaldavad hingenukud (nt Metsik, Tõnn, Pell, Peko), riided ja piduriided (nt pulmariided, palvuse riided), igapäeva mõõgad ja pidu- ehk taigadega seotud mõõgad (nt pulmamõõk), igapäevanuga ja taia-, vereandidega seotud nuga, igapäevakulbid, toidunõud ja erilistel puhkudel kasutatavad toidunõud, igapäevased ja n-ö võlutööriistad, mis nagu imeväel kõik tööd ära teevad.

Täpselt nii nagu võõraid ei lasta oma pere pühakohta või tagatuppa, nii ei näidatud erilisi, pühasid esemeid või nende hoiukohti vabalt kõigile. Nad on seotud eseme ehk koha valdajaga teisiti kui igapäevased ja avalikud.

Tavaliselt on erilised asjad eriliselt kaunistatud, kirjatud tähenduslike kirjadega ja väliskuju andmisega, kuid mitte alati. Asju on märgistatud, et anda märku, milliste vägede või hingedega nad seotud on — kuhu kodusse nad kuuluvad, kellele või millele nad koduks on. Pühade esemetega on tihti seotud mingid tükid loomadest, lindudest, olulistest inimestest, stiihiast, sisaldades vastavat hingejõudu. Need loovad sideme mitte ainult konkreetse looma või taimega, vaid ka kogu selle looma- või taimeliigiga.
Seega inimese soov väljendada oma sidemeid ümbritseva ilmaga väljendub sümboolselt ka inimese ümber olevates esemetes. Sidemed moodustavad kujundlikult teeradade võrgustiku erinevate kodustruktuuride vahel, mis kokku moodustavad inimese enda jaoks tervikliku süsteemi ja kuuluvustunde, võimaldades ühendada nii sisemised kui ka välimised maailmad.

Võib arvata, et erilisi esemeid kasutati harvem seetõttu, et suurem töö ja vaev nendega säiliks kauem. Samas on võimalik, et kuna need esemed olid eriliselt hingestatud ja seoses eseme kasutusega, kutsutakse välja ju ka vastavas esemes elavat hinge — talle tuleb ande anda jne, seega neid hingi ei tohiks ja ei ole majanduslikult võimalikki sageli välja kutsuda.
Erilisi esemeid kasutati erilistel hetkedel, arvestades kombeid, aastaaegu, kuufaase ja päikeseseise. Sest nii nagu meie ise teeme töid (töötleme looduses olevaid ressursse) ning “suur loodus” kasutab meid vastavalt looduses kehtivatele reeglitele, nii tuleb meil ka enda loodud esemeid kasutada vastavalt nende kodus olevale kalendrile ja kommetele.


Sõltuvalt eseme tüübist on esemetele tehtud vastavad kodud, kohad — igapäevased kapid (nt rõiva-, jalanõukapid) ja erilised kapid (nt pühasekappkivot, kibot Se), igapäevakirstud, vakad, märsid ning kotid ja erilised kirstud, vakad, märsid ning kotid (ntandevakk, pulmavakk, -kirst, ehetevakk, Tõnnivakk, nõiakott), igapäevased kohad looduses ja riituslikud paigad (nt annikoht, Tõnniauk, leedomägi), vahepealsed — ahjukapid (nt pell, peetska), mida sai kasutada nii taiaesemete kui igapäevaasjade hoidmisel. Oluline on, et need esemete kodud on paiknenud alati ise kindlates kohtades, kas siis vastavalt ruumi võimalustele või maaomanduse, maja paiknemisele, ilmakaartele.


Pühi ehk erilisi asju ja nende hoiukohti võib ühekordse või korduva kasutuse printsiibi järgi jaotada neljaks:

1. Püha ese ise on ühekordne, teatud kindla ülesande jaoks tehtud või valitud, kuid koht, kuhu ta pannakse, on pidevalt korduv, aastast aastasse üks ja seesama. Näiteks haige koha pesemise vesi või silumisel kasutatud rauatüki viimine haiguse tõrjumise eesmärgil mõnele kivile või hingenukud, mis seotud üleminekuaegadega, et mingi olulise asja jätkumist või kaitset kindlustada:

  • Soonda külas, siit kiriku poole, teest paremat kätt, maalja kivi. Ennem kodus pestakse, pesuvesi viiakse sinna. Hobuseraudu ja vanu naelu ka viiakse. ERA II 130, 292 (5) < Muhu khk., Muhu-Suure v., Soonda k., Paali t. — Richard Viidalepp < Leo Väärtnõu, 19 a. (1937).
  • Esimesena lõigatud viljavihku keskendub vilja elujõud, mis sureb sügisel ja mida on vaja säilitada läbi talve, et see siis kevadel taas uut elu idanema paneks:
  • Kui sügisel esimest villä lähtse lõigama, siis lõigas pereisa esimese, ühe väikese vihu, viis kodu, pani kuskille üles räästa alla paaride vahele ripnema. Need on “hiirevihud”; siis ei tee hiired villäle kurja. (Tähendus: Mina mäletan, lapsepõlves olid veel kõik räästavahed seesugusi vihkusi täis; minu isäisäst pantud) H II 22, 828/9 (6) < Saarde khk., Jäärja — Jaan Jakobson (1889). (Loorits 2000: 164). 
  • Tulu-poiss — kui esimest korda iga aastal õsuma mindud, siis õsus peremees ise esimesena kõige esimese vihu ning pani ise vihu sidemesse. Kinni pandi see vihk kolme sidemega. Sammuti kui akati rehtesid tegema ning rabama, siis viidi see vihk kõige esmalt koju ning pandi keige esimeseks üles rehese parsile. Sial rehe nurkas parre otsal ta seisas, niikaua kut rehtesid tehti ning jähi sönna veel pärast rehtesid. Sedä´s kiputand sial ükskid. See vihk rabati viimuks jöululaupa öhta ära. Peremees ise rabas. Peremehel pidid rabades kolmed püksid jalas olema ERA II 8, 661/2 < Karja khk., Purtsa k. — Mihkel Toomas < Hendrik Tuuling, s. 1862 (1928). (Loorits: 2000: 164).
  • Kõue laast — laast, puukild, mis pikne puu küljest ära, siis pandi kõue laastusid laka sisse, siis ta pole enam tulnud < Kaarma (Saareste: 1958).


2. Püha ese ja tema hoiukoht ehk kodu on mõlemad ühekordsed või ajutised. Näiteks erinevad arstimiseks, edenduseks, paha teinud inimesele karistuseks, perest paha välja viimiseks tehtavad ühekordsed hingenukud, aga ka erilist väge sisaldavad asjad, mis peale kasutust kas ära visatakse, põletatakse, maha maetakse või mõnda läbikäidavasse kohta ahvatlevalt üleskorjamiseks jäetakse:

  • Maast hakanud haigust arstiti sealtsamast kohast, kus keegi maas istus, võeti prügi, põletati, ja selle veega pesti haiget kohta ja vesi visati ristteel vasta põhjakaart. Ära tulles ei tohtinud veeviskaja tagasi vaadata. RKM II 8, 53 (2) < Rakvere khk. — August Krikmann (1947) 
  • 1680. aastast Mihkli kihelkonnast pärineva kirjelduse järgi oli Metsik 30 tolli pikk, linadest juuste ja habemega ning selgelt markeeritud sugutiga, peas müts ja õlal puulaastust mõõk. Metsik tehti ühel aastal mehe-, teisel naisekujuline. Metsik valmistati enamasti talve hakul ja teda austati laulude ja tantsudega mängutubades, kus koosolemised olevat kohati võtnud pöörase ilme. Metsikupidu peeti harilikult vastlapäeval, ka jõulude ja vastlapäeva vahel või varakevadel. Pidulikus rongkäigus viidu Metsik pillimängu, laulu ja tantsu saatel külast välja metsa, külakarjamaale või võõrale maale, asetati puu otsa ja tantsiti tema ümber. Metsik jäeti seotuna puu latva < Mihkli (Läänemaa Muuseum) [2]. Pole teada, kas iga kord kasutati sama või erinevat puud (autori märkus).
  • Hanilas tõnisepäeval pimeda tulekul kogunesid külanaised kokku, vanu riideid ja muid asju kaasa tuues. Need panid nad kera moodi kokku. Niisugust kotti vanade riiete ja muude asjadega kutsuti kadaks. Kott seoti kinni, naised võtsid pikad pulgad kätte ja hakkasid kada küla karjamaale veeretama, ise kooris üteldes: “Kada, mine … karjamaale!” Kada pidi karja suvel kõige kurja ja õnnetuste eest hoidma. Karjakaitsja sai riided ja muu tühja-tähja, tänutäheks pidi ta kada valmistajate loomi hoidma < Hanila (Läänemaa Muuseum) [3].


3.  Korduvalt kasutatavad pühad hingestatud esemed, mille kodud on pidevalt ühes ja samas kohas. Ainus muutumine toimub täienemise, aga mitte kunagi äravõtmise teel. Juurde võib alati panna, andi võib alati anda, aga igasugune äravõtmine või lõhkumine toob kaasa häda ja viletsust.
Sellisteks erilisteks asjadeks ja kohtadeks on näiteks olnud kunagised jumalakujud pühakohtades, aga ka Tõnni-, Pelli-, Penni-, õnnevakad. Viimaste näol on tegemist viljakushaldjate või maja(kodu)vaimudega, kellest oleneb sigivus ning kasvamine.

Tõnnivakk võib olla nii kasetohust märsike metsas, aidanurgas või peremehe toas valvsa pilgu all, savist või rauast tehtud ja aiaga ümbritsetud ahi põllunurgas, künataoline asi rehe all, pirrupilbastest tehtud korv ahju ees laudil kui ka kott rehetoa otsas, mille sees elab teinekord vastavat vaimu kujutav hingenukk, kellele ande toodi:

  • Tõnisavakk oli üks kivi, känd ehk mõni muu sarnane koht, kuhu keegi oli oma lootust pannud ja kuhu igaüks, kelle päralt niisugune känd oli, oma esimesest saagist pidi viima, näiteks kui keegi peksis rehe maha, pidas ta kohe natukene tõnisavakka viima. Teiseks, tappis keegi midagi looma, pidi ta jällegi oma tõnisavakale natukene viima, enne kui kuskile mujale, kui ta mitte ei tahtnud tõnisavaka kahjutegeva käe alla langeda. Nõnda viidi igast asjast kõige enne tõnisavakale ja usuti, et see tuua neile suurt kasu 9588 < Rõuge khk, Roosa — P. Kanger (1894).
  • Tõnnivakk — kasetohust tehtud veikene vakk, sinna sisse pannakse karvu nagu hobuste, lehmade, lammaste, sigade, kanade, ka igat seltsi vilja ning üks veikene tita, mis puust on tehtud ja riided selga seutud — see on siis jumal, kes seda õnnistust jagab. Seda vakka ei pia aga keigi täädma muud kui peremees, kes seda isi valmistab ning aidas oma kirstu põhjas hoiab. Tõnisepäeva hommikul enne koitu võtab peremees salaja selle vaka ja laternaga tule, kelle sees tükk rasvaküinalt põleb ning lähab elajatelauta, võtab vakast tüki lehmakarvu, süitab seda küinlatule pääl põlema ning suitsetab sellega lehma ümberringi läbi. Pärast võtab see selle tite, paneb seda lehma selja pääle istuma ja viimaks keerab veel lehma kõhu alt läbi mõned ringid ümber ja paneb seda vaka tagasi. Pääle selle lõikab veel tüki karvu tulevaks aastaks vaka sisse valmis. Nõndaviisi tehakse iga looma juures, olgu mis tahtsugune. Ka vili suitsutasse ja sorgitasse titaga läbi. On tema majandus keik sedaviisi läbi käidud, siis viib vaka jälle kirstupõhja tagasi. Tulevaks aastaks, nagu üteldud, salaja, et keigi ei tää ega näe E 6991/6992 (10) < Pärnu — Jaan Karu (1893).
  • Vanalrahval olnud see mooduks, tehtud kesend põldu savist ja raudkivist ahi. Seda nimetud Tõnu vakas. Seda pruuki olli aga neljakümne aasta eest. Niisugune ahi seisis nurmel, senna viidi iga kord esimest uudistvilja, kui esimene kord peksiti ja jahvatati käsikividega ära ja viidi ahju. Kui lehmal poeg olli, tapeti kolme päeva pärast ja verega märiti seestpoolt ahju ja liha küpsendati ahjusuu ees, siis panti ahju. Lambatalle tapeti ära, määriti rasvaga ära, siis põletati ära. Kui naine lapse ilmale tõi, siis võttis vanamoor lapse ja peskis ahjusuu ees, isi laulis: “Kallis Tõnu, kaitse seda last keige kurja eest.” Vesi visati ahju peale, et laps kõva kui ahi oleks tulevikus. Tulli kallid pühade ajad. Seda rooga, mis ahju kanti. Aid olli ahjul ümber tehtud, et loomad ligi ei pääse, seda pühapaika ära ei rikuks, jumalat ei vihastaks ja õnnetusi kaela ei saadaks. E 28944/5 (1) < Saarde khk., Jäärja k. – A. Kuningas (1896).
  • Jäärja Ulita/?/ talu õues püha kase otsas nõiavakad ja -kotid. Sinna viidi osa igast viljast sügisel, loomatapmisel tükk liha, lambaniitmisel villu jne. Endine peremees kõik hävitanud E 1582/5 (2) < Suure-Jaani khk. — Hermann Karell (1892).


4. Korduvalt kasutatavad hingenukud ja pühad esemed, millel pole kindlat kodu või kohta — nad rändavad kogukonna või pere siseselt. Heaks näiteks on siinkohal setode põllu-, karja- ja viljakusjumal Peko kuju, keda arvatakse puust või viljavihust olnud, aga hiljem vahaküünalde rohkel kasutusel vahakujuks muutunud. Teda hoitakse salaja aidas ja vaid Peko pühadel või külvamise ajaks tuuakse kuju välja. Igal aastal on erilised kombetalitused, otsustamaks, kelle kodu saab Peko koduks.

  • Neid kohti, kuhu Peko külviajal viidi põldu õnnistama, kutsutakse “Peko kohtadeks”. Peko kohad said vanemal ajal mõnesuguseid ohvreid, ka siis, kui Peko koduaidas istus. Ohverdati raha, aga niisama ka soola, vilja, linu ja muud.
    Sügisene Peko-praasnik toimus pärast viljalõikust, enamasti mihklipäeva paiku, seegi öösel. Osalesid ainult peremehed. Kaasa võeti leivakott. Peoruumi aknad suleti ning Peko-peremees tõi kahe teise mehega Peko kuju aidast viljasalvest tuppa. Ringis ümber Peko istudes, seljad Peko poole, asuti leivakottidest sööma. Pärast sööki tõusti, võeti kätest kinni ning ümber Peko käies paluti järgmiseks aastaks kaitset viljale ja karjale. Järgnes uue Peko-peremehe valimine vereliisuga: mehed jooksid välja ning hakkasid üksteist takistades ja kriimustades üle aia hüppama. Kel seejuures esimesena veri välja tuli, oli eeloleval aastal Peko-peremees. Seejärel jätkus praasniku pidamine teises toas, kuhu peremees oli laua katnud. Peolt lahkuti vastu hommikut. Uus Peko-peremees võttis Peko kuju kaasa ja viis ta aastaks oma aita salve. Peko kuju hoiti ja kanti ühest kohast teise valge lina sees, mis oli keskelt vöötatud (Berta 2004). [4]


ESEME KOLIMINE

Aeg ajalt peavad asjad “kolima”. Otsese kolimise põhjusena ei käsitle ma siinkohal meie endi kolimist, kus meiega seotud esemed haaratakse kaasa uude kohta, uude kodude süsteemi. Kolimisena käsitleksin siinkohal just esemega seotud inimese või kogukonna vahetust — asju näiteks varastatakse, antakse, kingitakse või visatakse ära. Mis saab nende vanade asjade sidemetest kunagise omanikuga, mis viidud näiteks muuseumi, antikvariaati? Kuna pole enam inimest isikliku suhtega (sümboolselt kui võti kodu avamiseks) sellesse esemesse, siis on vähe tõenäoline, et see ese ka “avaneb” nii nagu enne. Tänapäeval on teadlastel võimatu ära tunda kõiki neid nähtamatuid ja nähtavaid kihte, vaadeldakse ja võrreldakse suures osas vaid esemete välimust. Enamik kujundite, vormide ja kirjade uurijaid on jõudnud vaid erinevate stiilide klassifitseerimiseni ja tõdemuseni, et nendel märkidel on olnud oluline tähendus. Põhjus, miks täpsemaks ei suudeta minna, on just selles, et ei teata omaaegset “kodude” struktuuri, nende esemete ja inimeste ning ümbruse omavahelisi mänge, tähendusi.

Asju, mida meil enam vaja ei lähe, on meil kahju ära visata — nii proovime neid kellelegi kinkida, ära anda, müüa — asjale uut kodu pakkuda. Kergem on visata ära asju, millega polegi sidet tekkinud (pole meeldinud kanda või kasutada, pole meeldinud asja välimus või asja andja). Ei tohi tähele panemata jätta, et andes asju, (sh hingi ja baktereid!) seome ennast asjade vastuvõtjaga. Seega asjade kolimise puhul on eseme väärtuse kõrval oluline ka side asjaga, mida andja või vastuvõtja võib ära kasutada. Seda on vanasti kardetud, seepärast pidi ikka midagi vastu andma või muid tempe tegema, et sõltumatust säilitada.

Sidet asjaga võis ka hästi kasutada, nii sai teist inimest ja tema tegemisi kaitsta, edendada, üksteise jõud ühendada. Sõna otseses mõttes riputad inimese külge mingi ehte, mis sisuliselt on tükike sinu väest, hingejõust või hoolimisest. Mida erilisem on ese, seda tähtsamale inimesele seda edasi tahetakse anda. Selliste andmistega kaasnevad erinevad rituaalid ning pühendused, et uus omanik võtaks täielikult üle endise sideme ehk võtme, sest muidu ei saa seda eset kasutada.

Asju, mida keegi ei taha, ootab tänapäeval prügila. Vanast ajast ei ole eriti teada selliste maa-alade olemasolu, kõik inimese kodude süsteemid on arvel. Tundub, et vanasti ei olnud isegi asju, mida prügilasse viia, risu ja prügi sõna kasutati pigem seoses looduse tekitatud loodusliku prahiga või siis inimese lohakusega — ei viitsinud asju taaskasutatavaks teha või lohakilt ära panna. Vajadus katki läinud või mittevajalike asjade paigutamiseks (väärtushinnangute muutumine) tuli päevakorrale ajastuga, mis tõi kasutusele materjalid, mida ei saanud uuesti kasutada. Selle vajaduse on noorem põlvkond lahendanud asjade prügilasse viimisega, kuid vanem põlvkond nn kolikambrisse või pööningule korjamisega. Ruumidele, mis olid enne teiseks otstarbeks, on antud lisatähendus.

Öeldakse, et tühja kohta (kodu) looduses ei ole. Kas võime siis väita, et pole olemas ka kodutuid asju või mahajäetud kodusid? Et anda õigeid vastuseid, peab hakkama arvestama looduses inimesele tajutavate ja mittetajutavate olemiste ja olendite liigiliste kihistustega. Inimesele tajutava “koduta” termini mõistmine tekitab meis ängi, ja tõenäoliselt on proovitud vanasti ja proovitakse ka praegu vältida endaga seotud asjade koduta jätmist.


PÜHAKOHAD

Olen käsitlenud oma artiklis igapäevaseid ja pühasid esemeid, hingenukke ning nende hoiukohti, kodusid, veel käsitlemata on meie pärimuses pühakohad — hiied, pühad mäed, allikad, metsatukad jms. Kas neid paiku tuleb mõista jumalate/ loodusvägede/ haldjate kodude ehk eluasemetena või on tegemist ainult nende külla kutsumise paikadega? Kui arvestada sellega, et meie esivanemad mitte ainult ei hingestanud, vaid ka jumalustasid kogu ümbritsevat maailma, siis kogu maailm, milles elame, ongi jumalate/haldjate kodu. Milleks luua veel eraldi paiku nende kummardamiseks või palvetamiseks?

Osa loodusvorme lihtsalt on nii erilised, et neid ei ole sobilik majanduslikuks tegevuseks kasutada. Kas seal elavad hinged seoses oma elupaiga erilisusega tundusid nii teistmoodi, et nende elupaika kõheldi muuta? Kuid miks siis teinekord tehti pühakoht sinna, kuhu näitas liisuheitmine?

Kindlaid vastuseid andmata peame nentima, et meie pärimuses on väiksemate või suuremate piirangutega paiku, kus inimene käib vaid üle aia ande andmas, ise kunagi sisenemata või selliseid, kuhu võib siseneda ja jumalate poole pöörduda, kuid vaid väga austava suhtumisega. Mõlemas on inimese tegevus piiratud karmide reeglitega — ei tohi murda ega kaasa võtta midagi, peab käituma pühalikult. Kui eksida nende reeglite vastu, siis tabavad eksijat ja tema järeltulijaid suured õnnetused.

  • Kõnnu küläh om vanal ajal kats pühä aida olnu, tõine aid om tõisen külä veeren olnu. Neil kate vana rahva püha paigal om ümergune aid ümbre tettu. Ja sinna ommava kiik külä rahvas omi andit viinuva. Ne paiga ommava külä rahvas niida pühä pidanuva, et neide pidi oma ande, mes temal oli, üle aia sisse pandma. Ja neide aido aido sisse es tohtnu ütski oma jalga pista. See arvati selle kiike suurembast patust, kes seda pühä paika oles rojastanu, ja selleperast oliva ka neil paikadele kõva aia ümbre tettu, niida et neid ütski patune es või puttu. Ja kes oma andet tahtsi sinna pühä aida viia, see pidi oma ande, mes temal oli, üle aia sisse pandma,. Ja neide aido sisse korjati kiiksugust varandust. Mõlembin aien olli üts raha korjamise anum ehk üts puu mold, vana aegse anoma, molli sarnane. Senna molli sisse pilluti üleaia vask raha tükkä. Ja mõni kõrd om see mold raha veerini täüs olnu ja ütski inemise käsi ei tohtnu neid andit säält pühäst aiast ära minna võtma. Kes sedä oles julgenu tetä, see oles pidänu senna samma paika koolma. Seeperäst ei julgenu seda ka ütski tetä, seeperäst jäie see varandus kiik aien puutumada, niida kuis temä pühä aida oli pantu… (EKS 8, 5, 533/8 (11) < Räpina, Kõnno külä, Miko talu — Jakob Jagomann (1876).
  • Pedäjemägi oli ümbruskonna ilu ja uhkus. Kõrgel mäekünkal oli veel väike mäekuppel, mille keskel kasvas mänd, mida kutsuti ladvas kasvava toreda tuti järgi “Tottugõ pettäi”. Tema ümber kasvas mitmesuguseid väiksemaid puid, nii et see oli nagu väike park. Säält oli näha kaugele ümbruskonda. Aga kahjuks ilmus meie kanti üks halb inimene, kes 1953. a selle kauni ainulaadse puu maailmas oli ühel ööl salaja maha lõiganud. Kui saime teada tottugõ pedäjä mahasaagimisest, oli eriti minu isa kurbus ja nördimus tohutu[…] Kas puu mahasaagimine tegi mehe õnnelikuks? Juba külarahvas oli hoiatanud, et kes puule halba teeb, sellel läheb ka endal halvasti. Loodetud varandust muidugi ei leitud, mis olevat olnudki ajendiks. Ka ei ole tal oma elukorralduses enam õnne olnud — haigused, tulekahjud, loomade lõppemine. Kõige lõpuks uppus see mees ise ära… (Raudsepp 2002).


Võib väita, et paiga pühadus on kinnistunud ka maale — kui puistu on mingil põhjusel hävinud (hävitatud), on paika või hiieaset edasi pühaks peetud ning selle suhtes on kehtinud kündmise keeld (Kütt 2005: 41).
Samas võib mõelda ka vastupidi, et mingil põhjusel maa pühadus on kandunud edasi kõigele, mis selles kohas kasvanud. Nimelt on matmis- või põletus- ja pühakohad tihti seotud, on teada, et pühapaikadesse maeti veel 17.–18. sajandini ning matmispaiga funktsioonile viitavad mitmed toponüümid (nt Surnumägi, Kabelimägi, Kalmumägi):

  • Põlva Vanakülas Kalmete mäe jalal oli aasta 10 eest veel paarisaja aastane kadak, kellele ohverdati tõnisepäeval tennüsteri — uhmris tehtud tangu. Ka Holvandi küla Hirve pettäile ohverdati. E I 50 (359) < Põlva khk. — M. J. Eisen < Reinu teated (?)


SURNU KODU

Tegemist on väga mahuka valdkonnaga, mis vajaks täiesti eraldi käsitlemist. Järgnevas alalõigus pööraksin seetõttu tähelepanu vaid mõnele olulisele punktile, mis seotud antud teemaga. Kui eelnev jutt oli peamiselt seotud elavate inimeste kodudesüsteemiga, siis käesolev on kodudest, mis lisaks oma funktsioonile, olemusele peavad olema ka vahendajaks surnute ja elavate vahel. Pärimuslikult on kogu inimese elu olnud täis hoiatusi või seletusi, mis valmistavad ette turvalist kodu või olemist peale surma. Muinaseestlaste teadvuses on surnu jätkanud oma elu lihtsalt oma uues kodus, s.t hauas, hiies, kalmistul, mõne hoone põranda all — juhul kui surnu hingel säilib side selle paigaga (kui hingel ei säili side tema kehaga, siis kirjeldatakse hinge koduna väga erinevaid võimalusi). Ka tänapäeval tehakse haud surnu koduks, kirstu pannakse kõik vajalikud esemed või siis midagi, mis on surnu ja elava vahel oluline. Haua eest hoolitsetakse, kirstu kaunistatakse, sest eks surnugi taha, et tal oleks kena ja puhas kodu. Kui kaua inimesed nii talitanud juba on, pole teada, kuid eks seda on tehtud ka sellepärast, et surnu ei ihkaks koju tagasi tulla.

Vaieldakse palju kahe erineva matmiskombe ja hinge tee seoste üle: kas maetud surnu hingel on teine kodu kui põletatud surnul, kas sidemed elavate ja kodupaigaga on erinevad? Kas tegu on lihtsalt erinevate ajastute kommete erinevusega või millegi laiemaga? Kui küsimus on ajastutes, siis mis on ühiskonnas nii muutunud, et oma surnutele on otsustatud teistsugust kodu pakkuda?

Pronksi- ja rauaajal on olnud surnukombestikus kasutusel n-ö surnute majad (nt Saaremaal Lepna ja Tõnija Tuulingumäe), paljud tarandkalmetena käsitletud segatud luudega ühishauad on võinud olla palk- või paeehitised, paekatustega, kus võidi läbi viia rituaale, mis seotud surnutega (Mägi 2005: 34). Tänapäeval võime vaid aimata, mis reeglid seal elavatele käitumiseks ja surnute säilmete paigutuseks olid, millal seal käidi ja mis põhjustel.

Tänapäeva surnuaedu vaadates on tihti tunne, et tegu on mingi omapärase linnakuga ja huvitav on, et tegelikult matkivad inimesed ka selles valdkonnas korda, milles nad elavad ise. Vanad inimesed, kes surma ootavad, ootavad pääsemist surnute maailma — surnute koju, oma surnud lähedaste juurde. Nendel on ammugi valmis pandud riided, mis teised neile pärast selga peavad panema ja juhised, kuidas nende kehaga käituda. Matmiskombestikud on läbi aegade erinevad olnud, kuid ühes on nad sarnased: inimene tahab surra kodus oma lähedaste juures ning viimset elupaika saada kodus või kodu lähiümbruses, kuhu on maetud ka kõik teised tema hõimlased. Ehk on see soov seotud tundega, et keha surmaga ei lakka olemast ometigi mingid muud territooriumid (millest jutt artikli alguses), muud kodud, selle paigale jäämine on oluline kogu kodude süsteemile, milles inimesena ollakse omakorda vaid üksainus osake.


LÕPETUSEKS

Teema käsitluse lõpetuseks tahaksin öelda, et kogu selles reeglistike süsteemis on siiski tõenäoliselt alati olnud koht eranditele nii inimeste kui esemete juures. Erandliku hinge on tekitanud erandlik välimus või vastupidi — erandlik hing on tekitanud erandliku välimuse. Erandid võivad reeglitele mitte alluda, see ongi nende reegel, seda neilt teinekord oodatakse. Sõltub ühiskonna või kogukonna suhtumisest. Nad on nagu lapsed või vanurid, kes võivad eksida. Seega ükskõik kui palju me ka ei tahaks mõista ja süstematiseerida seda keerulistes osalussuhetes olevat kodude ja kodudes elavate olijate, esemete maailma, siis alati on selles mõni koht, mis ei allu reeglile.

Loota tänapäeva inimesena seda, et just meie need erandid oleme, oleks naeruväärne. Hea kui me oma tajumisvõimaluste piires oma ning meile vajalike loomade, lindude, taimede, asjade, hingede ja jumaluste kodud vajalikus seisus hoiame, sest me ei tea kui suurel määral muudab kodude kvaliteet aja jooksul meie endi ehk “kodus olevate” kvaliteeti.

Mida tegid karjalapsed vanasti karjas? Nad valmistasid kujukesi kariloomadest, samuti karust, hundist, jumalustest, inimestest. Nad panid need kõik mänguaeda ning eraldasid metsakiskjad kariloomadest ja inimestest, majadest — eesmärgiga hoida kiskjad eemal ka tegelikust karjast. Sellised “mängud” on esemete ja elusolendite, aga ka loodusjõudude paigutamised, oma koha kätte näitamised, kodude loomised. Lapsed tegelevad selle sama kehtiva maailmamudeli loomisega, ikka ja uuesti.

Me kordame sama süsteemi, mida maailm meiega kordab. Olles koduks ja koduloojaks tervele hulgale ese-me-tele ning elajatele, kasutame me ise koduna seda ümbrust, mida me päevast päeva teistega koos loome: “Iga asi olgu omal kohal!”

 


Kirjandus

  1. Boecler, Johann Wolfgang; Kreutzwald, Friedrich 1854. Der Ehsten abergläubische Gebräuche, Weisen und Gewohnheiten. Sankt-Peterburg;
  2. Emor, TSN 2005. Special EUROBAROMETER 225 “Social values, Science & Technology”
  3. Hämäläinen, Albert 1920. Ihmisruumin substanssi, suomalais-ugrilaisten kansojen taikuudessa. Helsinki.
  4. Kütt, Auli 2004: Pühade puude ja puistutega seotud käitumisnormid pärimustekstides. Bakalaureusetöö. Tartu Ülikool.
  5. Loorits, Oskar 2000. Endis-Eesti elu-olu III, Lugemispalu põllumehe elust, EKM, Tartu.
  6. Mägi, Marika 2005. Kivikalmed ja surnumajad. Matmiskombestiku areng rauaaegsel Saaremaal. Saaremaa Muuseum, kaheaastaraamat 2003–2004. Kuressaare, 3–34.
  7. Raudsepp, Naata 2002. Rusi talu uus elu Rocca al Mares. Kultuur ja Elu 4 (470): 40−43.
  8. Saareste, Andrus 1958–79: Eesti keele mõisteline sõnaraamat I–IV. Stockholm, Uppsala.
  9. Väike murdesõnastik 1996. Toimetaja Valdek Pall: http://www.eki.ee/dict/vms
  10. Wiedemann, F. J. 1876: Aus dem inneren und äusseren Leben der Ehsten. Peterburg

Looduslike pühakohtade uurija versus kasutaja?

Kunda Hiiemägi Foto: Mana Kaasik

Rahvusvaheline seminar „Holy Groves around the Baltic Seak

Tartu, Eesti Kirjandusmuuseum, 4 Mai 2007

Ainsaks vahelüliks esivanemate hääbuva pärimuse ja kaasaja vahel on sageli etnograafilised ülestähendused. Eestlastena võime uhked olla nende rohkuse üle, kuid proovides meie kaduma hakanud omakultuuri taas kandma, otsides just tegevustega seotud küsimustele vastuseid, jõuame siiski järelduseni, et nad pole piisavalt informatiivsed.

Eesti ja eestlaste ajalugu on täis naabrite või „üleaedsete“ kemplemisi selle maalapi pärast ja vähemal või rohkemal määral on see kõik jätnud jälje meie kultuurilukku, k.a. usundisse. Siiski on üllatav, et see rahvas on säilitanud paljus oma kultuuris sellist, mis on tõenäoliselt olnud omane ka enne viimase 700 aasta vallutusi. Kusjuures iga pisemgi jupp, mis on hävitustööde kiuste inimeste teadvuses alles jäänud paljuneb vaikselt ja omasoodu, kuni teatud väärtused taas paika loksuvad.

Nagu mingi jonnakas rohi, mis suve jooksul mitmeid kordi ära süüakse, ikka ja jälle tõuseb teatud inimestes huvi oma esivanemate traditsioonide kandmiseks ning edasi andmiseks. Kas tõesti on õigus neil teadlastel, kes räägivad geenide kõrval ka meemidest – ümbruse, teatud ökoloogilise situatsioonis oleva kultuuri “pärilikkuse” kandjatest? Meem on ökosüsteemi aastatuhandete pikkune mälu, mis lööb tahes-tahtmata välja selles süsteemis elavate inimeste omakultuuris.

Käesoleval hetkel ei paikne rahva mälu vaid inimeste käes, mida põlvest põlve otsekontaktidega edasi antakse. Mälu paikneb ka erinevates arhiivides, kuhu ikka ja jälle minnakse – lähevad nii uurijad kui ka omakultuuri taastajad, inimesed, kes otsivad oma elule mõtet, mis seotud esivanematega. Kui uurijad võivad lahata kogu meie pärimuse juppideks ja igat juppi eraldi uurima hakata, siis inimeste jaoks on omakultuur kui üks tervik, koos kogu elamise stiili, kommete, laulude-tantsude, käsitöö ja omausu (maarahva usu ehk maausu) ning pühakohtadega.

Lugedes erinevates etnograafilistes kogudes olevaid ülestähendusi pühakohtade kohta, tekib kahtlus, et meie vanemad rahvapärimuse üleskirjutajad olid kas kristliku filosoofiaga nii tihedalt seotud, et nende ülestähendustest võib leida teatavat sorti pealiskaudsust või lausa negatiivset hinnangut meie esivanemate omausuga seonduvale või vastupidi – nii teadlikud kogu hiie pärimusest, et ei pidanud vajalikuks seda täpsemalt üles kirjutada. Pealiskaudsete kirjelduste põhjuseks võib veel olla küsitletud inimeste hirm kiriku ees, teadlik suhtumine –et nendest kohtadest ja kommetest ei kõnelda täpsemalt (siis nad ei toimi) või siis juba aja jooksul unustuse hõlma vajunud teadmised, mida lihtsalt kohapärimusena edasi anti.

Nii on meil üsna üldiselt kirjeldatud vaid omausu pühakohtade kasutamise aega seoses uuemate rahvakalendri pühadega, kuuga, hädaolukorraga või mõne tähtsa päevaga inimese või kogukonna elus, paari napi sõnaga kohtade iseloomu, milleks teda kasutati. Peaaegu üldse pole kirjeldatud pühakohta sisenemise ja väljumise kohti, erilisi toiminguid selleks, pole kirjeldatud liikumise skeemi seal olles, täpset ettevalmistust taigadeks, taiga ennast ja lõpetust. Pole küsitud inimeste tundmusi, kujutlusi, pühakohaga seotud hingedega suhtlemise viise.

Meil on andmed, et pühakohtades on käidud ja midagi on seal ka toimunud, kuid ei midagi täpsemat (v.a. mõned erandlikult informatiivsed ülestähendused). Pärimust on kogutud sedavõrd, et seda saab uurida ja analüüsida, kuid mitte niipalju, et seda edasi kanda, selle järgi ka praktikas elada.

Tooksin näitena Ahto Kaasiku poolt kogutud hiite andmebaasis Saaremaa pühakohtade alase teabe. Selles on hetkel kokku 268 pärimuslikku katket erinevate kogujate üleskirjutustest. Kui klassifitseerida need andmed, siis nendest vaid 5 annavad korralikku ja 82 lakoonilist teavet hiies käitumise kommete, 9 pühakoha paiknemise või selles oleva mõne ehitise (hiie ait, kabelimägi, hiieaed jne) paigutuse kohta ja 12 konkreetse reegli kohta – mida võib ja mida ei tohi sellises paigas teha. Ülejäänud on vaid pelgalt märkimised, et selles või teises küla metsatukas on mõni püha puu, allikas, või hiietukk.

Kui pidada võimalikuks, et veel 18.ndal või isegi 19. sajandil inimesed mäletasid hiiekombeid, siis ülalolevad näited on liiga kõnekad, et mitte mõista kui oluline oleks olnud pühakohtade uurija pühendumine ka praktikas vastavale usundile. Kõige sisutihedama teabe antud omakultuurist saanuks osaledes vastavates usulistes toimingutes ja proovides elada samade reeglite järgi mitte ainult neutraalse uurijana vaid ka sisuliselt omausulisena. Kui loodususundiliste andmete koguja pole ise kunagi mõtestatult tegutsenud ühegi uuritava usundi palvuse juures, siis on tal üsna raske asjalikke küsimusi esitada selle pärimuse kandjale.

Kuna uurija tuleb tihti nii teistsuguselt sõnastatud või kirjeldatud maailmast, siis sageli ei oska pärimuse kandjad ka kõikidele küsimustele vastata. Seda enam, et kuni 1930. aastateni elas me rahvas väga tugeva kristliku surve all ja ei julgenud hiietavasid võõrastele ei suuliselt ega kirjalikult avaldada. Praegu on olukord küll vabam, kuid neid inimesi, kes veel midagi mäletavad, jääb iga päevaga vähemaks. Kuidas formuleerida neile oma küsimusi nii, et saaks üleskirjutatud ka praktiliselt kasutatav teave?

Tooksin siinkohal ära mõned küsimused, mille vastused oleksid olnud väga oluliseks pärimuse edasi hoidmisel hetke maailmas.

1. Hiie nimetus? Täpne asukoht?

2. Hiie kuuluvus?

3. Hiie maa-ala kirjeldamine:

  • Kui suur oli hiieala täpselt? Mis loodusvormidega, aladega, kelle maadega piirnes?
  • Kas hiieala piiritleti veel eraldi (aed, kraav, vm. piir) ?
  • Kuidas (kustpoolt) siseneti hiide ja väljuti hiiest?
  • Kuidas ja kas sisenemise ning väljumise kohti märgistati (juhul, kui olid olemas sellised kindlad kohad)?
  • Missugune oli hiies olev kooslus, kas hiis piirnes selle kooslusega?
  • Mismoodi olid jaotatud hiie sees olevad alad – kas olid olemas eraldi pühade või taigude tegemiseks eraldi platsid (nurgad), meeste ja naiste alad?
  • Kuidas kulgesid pühakoha sisesed jalgrajad?
  • Millised ehitised või abivahendid (ait, koda, altar, saun, kabelimägi, matuseplatsid, kultuse kivi, erinevad kujud jne.) hiie alal paiknesid?
  • Mis suundades paiknesid pühad ehitised või abivahendid?
  • Ilmakaarte olulisus pühapaiga valimisel, ehitamisel vms. kontekstis?
  • Hiie seos matmispaigaga?
  • Pühakoha paiknemine seoses vastava küla elanike kodudega?

4.   Hiie heakord ja hooldamine:

  • Kas hiisi hooldati?
  • Kes võis hooldada?
  • Millal hooldati?
  • Hooldamisele eelnenud või järgnenud kombed?
  • Kuidas ja mida koristati peale erinevaid palvusi?

5.   Hiiega seotud kombestik:

  • Kuidas hiis alguse on saanud, kuidas see koht leiti, valiti või tuli?
  • Millal ja miks hiies käidi?
  • Kes hiies võisid käia?
  • Võõra ja oma inimese õigused hiies?
  • Kas ja milles erinesid meeste ja naiste, vanade ja noorte hiiega seotud kombestik?
  • Kas naised ja mehed, noored ja vanad võisid liikuda samadel territooriumitel samaaegselt ja võrde vabadusega?
  • Milliseid toiminguid hiies tehti, millised olid nende toimingute reeglid?
  • Kuidas liiguti pühakohas (päripäeva, vastupäeva, vabalt, teiste reeglite järgi)?
  • Ohverdamiste (vere anni) ja andide toomise, palvuse ja muute taigude kirjeldus?
  • Hiide sisenemise ja väljumise kombestik?
  • Erinevate ohutistaigude (tõrje maagia võtete) vajalikkus?
  • Kuukalendri, aastaaja ja ööpäeva seos hiie toimingutega – millal midagi teha võis?
  • Kes juhtis palvuseid ja andide andmisi, kuidas teda valiti?
  • Hiies nähtud üleloomulike nähtuste ja nendega käitumise võimaluste kirjeldus?
  • Erinevate ennete märkamine, kuidas ennetele reageeriti?
  • Hiie kommete vastu eksinute saatus?
  • Kas värvidel (anniks toodavate lintide, loomade, lindude värvid) oli erinev kasutus või tähendus?
  • Muusika riistade ja rütmide kasutamine palvustel?
  • Erinevate laulude, sõnamiste, palvustekstide, ütlemiste olemasolu ja vajalikkus?
  • Erinevate tantsude, liikumissammude olemasolu?
  • Kas hiiest võis midagi kaasa võtta? Mis tingimustel?
  • Pühakoha seos ravimisega?
  • Pühakohtadesse erinevate kujude, ehitiste ja platside rajamise kirjeldus?
  • Esivanemate hingede, loodusjõudude, hiieperemehe ja pühakoha seos?
  • Kas hiide võis istutada? Mis tingimustel?
  • Kas hiide lasti loomi?
  • Kas pühakohas võis alkoholi tarbida?
  • Pühakohast möödumise kommete kirjeldamine?
Hoolimata sellest, et me paljudele nendele küsimustele seni kogutud pärimusest vastust ei saa, annab pärimustekstide lugemine ometigi tunde, et see maailm, millega järjepidevust otsime oli olemas ja üleskirjutatud arhiivimäluna vähemalt ka nii palju meile kättesaadav, et tänapäevase inimese ja esivanemate käed kusagil veel kokku puutuvad ja teineteisele käe ulatavad anda.

Pühakohtade uurija ja kasutaja ei vastandu tänapäeval enam niipalju, kui ehk varasemal ajal (kiriklik kasvatus ja linlik maailmavaade versus talupoja maalähedane kultuur), sest mõlemad tarbivad ja vajavad teineteiselt saadavat teavet.

Ehk siis pühakohtade uurija ja kasutaja vaimne ja füüsiline ühildamine, mitte vastandumine, uuritava teema praktiline kogemine on need märksõnad, millest ehk oleks abi edasiste andmebaaside koostamisel.

Seto kirä´

Võru instituudi ja Tartu ülikooli korraldatud konverents 
“Piirikultuurid ja –keeled”, Võru 2004 

Elo Liiv
Õie Sarv

Inimesed on läbi aegade pidanud vajalikuks oma keha ümbritseda oluliste kuuluvust näitavate, kaitsvate, edendavate või ka kaunistavate ornamentide ehk kirjadega. Kirjad võivad olla rõivastel, tarbeesemetel, aga ka kehal jäädavate armkaunistuste ja tätoveeringutena ning ajutiste värvimistena.
 
Palju on meie ümber kirju, mida oleme harjunud pidama vaid kaunistusteks, iluvahenditeks, mõtlemata, et algupäraselt on kirjad omanud veel teist, sügavamat tähendust. Helmi Kurrik kirjutab 1938. aastal oma raamatus “Eesti rahvarõivad”: „… algaegadel on olnud mitmed ornamendimotiivid, nagu sõõr (mis kudumisel muutub sageli ruuduks), rist, haakrist, silmusnurkadega ruut, 6- või 8-haruline täht jt. nn. maagilisteks märkideks, millest on usutud, et nad võivad nende kandjatele tuua õnne ja hoida teda õnnetuste eest. Samasugune maagiline ülesanne on olnud ka paljudel ehetel ja isegi ülikonna osadel. Nii on näiteks vööd ürgaegadel peetud mitte üksnes rõivaste kinnitusvahendiks, vaid ta on moodustanud tema kandja ümber ühtlasi kaitsva, nn. maagilise sõõri, mida loodusrahvad tänini kannavad paljal kehal. Need muistsed algpõhjused on enamikus nüüd juba ammu uuenenud ja peegelduvad meie ajal veel vaid üksikuis kommetes, nagu riidemustreid nüüd tehakse ja kantakse ainult nende ilu pärast. Et aga rõivastis vanemail aegadel oli seotud usuliste tõekspidamiste ja sümbolitega, see selgitab meile miks teatud rõivamoed mõnikord uskumatult kaua on muutumatuna püsinud ja nende kandjate “omapäraks” saanud …”


Seto kirjade puhul saame praegu rääkida lähiminevikust. Muuseumidesse hakati esemeid koguma nende valmistamise, kandmise lõpupoole (Eestis esimesed kogujad olid O.Kallas, J.Ilves, E.Allas Õpetatud Eesti Seltsist aastatel 1894-95). Siiski on võimalik panna tähele rõiva muutumist oma elavas keskkonnas.

Setode riided ning nendel olevad kirjad on 19. sajandi algusest tänapäevani läbi teinud mitmeid muudatusi: punaste  geomeetriliste kirjade ja valge põhivärvi asemele on tulnud mittegeomeetriliste kirjadega tumedamad rõivad. Muutunud on punase toon ja rõivaste välimus.

Setode kirjade võrdlemise hõlbustamiseks on vajalik mingi liigitus, mille abil saab ükskõik millise rahva kirju analüüsida.

Tekstiilides ehk kudumites kasutatavate kirjade liigitus:

1. Kasutatavate kujundite järgi:
a)     geomeetrilised ehk joonkujulised,
b)    botaanilised ehk taimkujulised,
c)     zoomorfsed ehk loomkujulised,
d)    antropomorfsed ehk inimkujulised.

2. Esemete järgi:
a)     rõivastega seotud: pealinik (päälinik), särk (hamõh), sukad (kapuda’), peavöö(päävüü), vöö (vüü), pearätt (päärätt), peasiid (helmine), puusarätt, kaal, kindad, põll,
b)    sisustusega seotud: pühaserätt (pühäserätt), käterätt (tiranik), tekk.

3. Eseme omaniku soolise kuuluvuse järgi:
a)     meeste (miihhi),
b)    naiste (naisi).

4. Valmistamise viiside poolest:
a)     sissekootud (koet),
b)    korjatud (kor’at),
c)     tikitud (vällä ummõld),
d)    heegeldatud (pilotõt),
e)     nipeldatud.

5. Kasutatud lõngade poolest:
a)     villane (villanõ),
b)    linane (linanõ),
c)     puuvillane,
d)    sünteetiline.

6. Kasutamise eesmärgi järgi:
a)     töö- ehk pidamisriie (tüürõivas),
b)    igapäeva- ehk käimariie (õgapääväne rõivas),
c)     pidulik ehk seisuriie (pühäpääväne rõivas).

Aino Voolma ja Melanie Kaarma jaotavad eesti rahvarõivad koos kirjadega mitmeks kohalikuks rühmaks: Lõuna-Eesti, Põhja-Eesti, Lääne-Eesti ja saarte. Setode kirjalised rõivad on paigutatud praeguse Lõuna-Eesti rõivasate rühma. Väidetakse, et keelealane jaotus, muu rahvakultuur ja arheoloogiline materjal tõendavad, et need rühmad on väga vanad ja saanud alguse juba muistsetest hõimuerinevustest. Arvatakse, et setode riietel ja ornamentikal on ühisjooni ja mõjutusi eelkõige idaslaavlaste ja balti rahvaste, so. lätlaste ja leedulastega. Samas on tõenäoline, et setod on elanud iseseisva rahvusrühmana ja algselt ühises kultuuriruumis pigem oma kunagiste hõimunaabrite liivlaste ja kraasna maarahva, vesside, isirute, vepsade ja vadjalastega, kuid see oletus.

Meieni säilinud vanemad seto kirjad on geomeetrilised, 19-20 saj. vahetusel mindi pikkamööda üle mõõdult laiemale mittegeomeetrilisele stiilile. Kunstiajaloost on teada, et geomeetriline ja mittegeomeetriline stiil on rahvaste kunstis pidevalt vaheldunud, siis ei saa me väita nagu geomeetriline ornament oleks kindlasti kõige arhailisem. Setode mittegeomeetriline kirjade esinemis sageduselt on kasutatud kõige enam taime, siis looma-linnu motiive. Inimese kujulisi kirju on harva. Arvata võib, et kõikidel kootud kirjadel on olnud oma nimetus, aga praeguseks mäletatakse ainult mõnda (tsirgukiri, hankaga kiri, kuusõkõsõ’, pööräkiri).

Valdav kirjade värv on olnud punane (verrev) ja helepunane (kumak), sisse on kootud ka teisi värve. Mida vanemad on kirjad, seda heledamad nad on (osalt kindlasti ka pleekimise ja kulumise tõttu) ja mida hilisemad, seda tumepunasemad. 18. sajandi lõpust alates hakati kasutama Venemaalt sisse toodud punase puuvillast või linast lõnga – maagelõnga. 19. sajandi lõpust hakati kasutama sügavpunast peenvillast lõnga, mida toodi Riiast (riia lang)ning 20. sajandil aniliinvärvi, millega saadi erksamaid värvitoone.

Setomaalt on vähe üleskirjutusi looduslike ainetega värvimisest, mis aga ei tähenda, et seal seda ei tehtud:

Sinitses värmti rüä seeh kasuvidõ sinitsidõ lilliga’ ja kusõga’.
Kõllatsõst värmti kõo kehti ja koorõga’.
Kõllast tetti ka’ karikakrist.
Tuli vereväst tetti mõtsa seeh kasuvidõ langsõ ninnega’ ja marana juurist.
Rüüdü (paklatsi) värmti rossõ viiga’.
Musta värmi tetti leesiga varsist.

Kiri katab kindlaid keha piirkondi, kindlaid kohti esemetel. Kirjatud on kindlad kohad. Iga kohakiri on oma eripäraga, oma loogikaga. Hammõkirja ei ole võimalik panna pealiniku otsa ja vastupidi.

Täpselt ei teata, miks seto rõivastel kirjad asuvad just nendes kohtades, kus nad asuvad – näiteks on kirjatud või paelaga ääristatud enamik rõivaste avausi. On arvatud, et tegemist on juba vanast ajast tuntud kaitsemaagia võtetega. Ja kui tegemist on kaitsemaagiaga, siis kas vastavate kirjade tegemisel ka midagi selle kirja väekuse ja mõjuvõimu tõstmiseks ette võeti?

Kirjandusmuuseumi kogudest võime lugeda kombest, mis on ühtlaselt levinud üle Eesti, et kanga loomist alustati alati vanal kuul, et kangas kergem tuleks ja kiiremini edeneks.

Praegu elame liiga teise mõtteviisi ja väärtushinnangute maailmas, et tajuda traditsioonilise külaühiskonna soove, tegemisi ja keelde. Täna on tavainimese jaoks seto kiri kui üks kena värviline kujund, mida võib paigutada ükskõik kuhu. Aga kui neis kirjades on kood, sõnum, tähendus sees, siis vales kohas kasutatuna võib ta halvasti mõjuda. Nüüd tuleb kirjadesse, nagu ka oma keelde ja kultuuri üldse, suhtuda teadlikult, sest meid ümbritseb liiga palju võõrmõjusid.

Ketra, voki siide,
vala, vaski langa,
üle tii vaarkohe,
vaarkost söödüle,
söödü kirä’ kihosiva’,
haina ladva’ lahesiva’,
peio ütel pedäjäst,
kasa ütel kadajast.

Kodo, kodo, noori näio,
kotoh ime koolõnõs,
ese hinge heitenes.

Murõh, murõh mul imestä,
murõh,. murõh mul esestä,
eis ma tunnõ toimtsit,
eis ma lasõ langatsit,
meelest mehikuatsit,
keelest kiirdu kirivit,
seolõ maalõ sintsit,
toolõ maalõ toimtsit,
Vinne maalõ verevit.