Võru instituudi ja Tartu ülikooli korraldatud konverents 
“Piirikultuurid ja –keeled”, Võru 2004 

Elo Liiv
Õie Sarv

Inimesed on läbi aegade pidanud vajalikuks oma keha ümbritseda oluliste kuuluvust näitavate, kaitsvate, edendavate või ka kaunistavate ornamentide ehk kirjadega. Kirjad võivad olla rõivastel, tarbeesemetel, aga ka kehal jäädavate armkaunistuste ja tätoveeringutena ning ajutiste värvimistena.
 
Palju on meie ümber kirju, mida oleme harjunud pidama vaid kaunistusteks, iluvahenditeks, mõtlemata, et algupäraselt on kirjad omanud veel teist, sügavamat tähendust. Helmi Kurrik kirjutab 1938. aastal oma raamatus “Eesti rahvarõivad”: „… algaegadel on olnud mitmed ornamendimotiivid, nagu sõõr (mis kudumisel muutub sageli ruuduks), rist, haakrist, silmusnurkadega ruut, 6- või 8-haruline täht jt. nn. maagilisteks märkideks, millest on usutud, et nad võivad nende kandjatele tuua õnne ja hoida teda õnnetuste eest. Samasugune maagiline ülesanne on olnud ka paljudel ehetel ja isegi ülikonna osadel. Nii on näiteks vööd ürgaegadel peetud mitte üksnes rõivaste kinnitusvahendiks, vaid ta on moodustanud tema kandja ümber ühtlasi kaitsva, nn. maagilise sõõri, mida loodusrahvad tänini kannavad paljal kehal. Need muistsed algpõhjused on enamikus nüüd juba ammu uuenenud ja peegelduvad meie ajal veel vaid üksikuis kommetes, nagu riidemustreid nüüd tehakse ja kantakse ainult nende ilu pärast. Et aga rõivastis vanemail aegadel oli seotud usuliste tõekspidamiste ja sümbolitega, see selgitab meile miks teatud rõivamoed mõnikord uskumatult kaua on muutumatuna püsinud ja nende kandjate “omapäraks” saanud …”


Seto kirjade puhul saame praegu rääkida lähiminevikust. Muuseumidesse hakati esemeid koguma nende valmistamise, kandmise lõpupoole (Eestis esimesed kogujad olid O.Kallas, J.Ilves, E.Allas Õpetatud Eesti Seltsist aastatel 1894-95). Siiski on võimalik panna tähele rõiva muutumist oma elavas keskkonnas.

Setode riided ning nendel olevad kirjad on 19. sajandi algusest tänapäevani läbi teinud mitmeid muudatusi: punaste  geomeetriliste kirjade ja valge põhivärvi asemele on tulnud mittegeomeetriliste kirjadega tumedamad rõivad. Muutunud on punase toon ja rõivaste välimus.

Setode kirjade võrdlemise hõlbustamiseks on vajalik mingi liigitus, mille abil saab ükskõik millise rahva kirju analüüsida.

Tekstiilides ehk kudumites kasutatavate kirjade liigitus:

1. Kasutatavate kujundite järgi:
a)     geomeetrilised ehk joonkujulised,
b)    botaanilised ehk taimkujulised,
c)     zoomorfsed ehk loomkujulised,
d)    antropomorfsed ehk inimkujulised.

2. Esemete järgi:
a)     rõivastega seotud: pealinik (päälinik), särk (hamõh), sukad (kapuda’), peavöö(päävüü), vöö (vüü), pearätt (päärätt), peasiid (helmine), puusarätt, kaal, kindad, põll,
b)    sisustusega seotud: pühaserätt (pühäserätt), käterätt (tiranik), tekk.

3. Eseme omaniku soolise kuuluvuse järgi:
a)     meeste (miihhi),
b)    naiste (naisi).

4. Valmistamise viiside poolest:
a)     sissekootud (koet),
b)    korjatud (kor’at),
c)     tikitud (vällä ummõld),
d)    heegeldatud (pilotõt),
e)     nipeldatud.

5. Kasutatud lõngade poolest:
a)     villane (villanõ),
b)    linane (linanõ),
c)     puuvillane,
d)    sünteetiline.

6. Kasutamise eesmärgi järgi:
a)     töö- ehk pidamisriie (tüürõivas),
b)    igapäeva- ehk käimariie (õgapääväne rõivas),
c)     pidulik ehk seisuriie (pühäpääväne rõivas).

Aino Voolma ja Melanie Kaarma jaotavad eesti rahvarõivad koos kirjadega mitmeks kohalikuks rühmaks: Lõuna-Eesti, Põhja-Eesti, Lääne-Eesti ja saarte. Setode kirjalised rõivad on paigutatud praeguse Lõuna-Eesti rõivasate rühma. Väidetakse, et keelealane jaotus, muu rahvakultuur ja arheoloogiline materjal tõendavad, et need rühmad on väga vanad ja saanud alguse juba muistsetest hõimuerinevustest. Arvatakse, et setode riietel ja ornamentikal on ühisjooni ja mõjutusi eelkõige idaslaavlaste ja balti rahvaste, so. lätlaste ja leedulastega. Samas on tõenäoline, et setod on elanud iseseisva rahvusrühmana ja algselt ühises kultuuriruumis pigem oma kunagiste hõimunaabrite liivlaste ja kraasna maarahva, vesside, isirute, vepsade ja vadjalastega, kuid see oletus.

Meieni säilinud vanemad seto kirjad on geomeetrilised, 19-20 saj. vahetusel mindi pikkamööda üle mõõdult laiemale mittegeomeetrilisele stiilile. Kunstiajaloost on teada, et geomeetriline ja mittegeomeetriline stiil on rahvaste kunstis pidevalt vaheldunud, siis ei saa me väita nagu geomeetriline ornament oleks kindlasti kõige arhailisem. Setode mittegeomeetriline kirjade esinemis sageduselt on kasutatud kõige enam taime, siis looma-linnu motiive. Inimese kujulisi kirju on harva. Arvata võib, et kõikidel kootud kirjadel on olnud oma nimetus, aga praeguseks mäletatakse ainult mõnda (tsirgukiri, hankaga kiri, kuusõkõsõ’, pööräkiri).

Valdav kirjade värv on olnud punane (verrev) ja helepunane (kumak), sisse on kootud ka teisi värve. Mida vanemad on kirjad, seda heledamad nad on (osalt kindlasti ka pleekimise ja kulumise tõttu) ja mida hilisemad, seda tumepunasemad. 18. sajandi lõpust alates hakati kasutama Venemaalt sisse toodud punase puuvillast või linast lõnga – maagelõnga. 19. sajandi lõpust hakati kasutama sügavpunast peenvillast lõnga, mida toodi Riiast (riia lang)ning 20. sajandil aniliinvärvi, millega saadi erksamaid värvitoone.

Setomaalt on vähe üleskirjutusi looduslike ainetega värvimisest, mis aga ei tähenda, et seal seda ei tehtud:

Sinitses värmti rüä seeh kasuvidõ sinitsidõ lilliga’ ja kusõga’.
Kõllatsõst värmti kõo kehti ja koorõga’.
Kõllast tetti ka’ karikakrist.
Tuli vereväst tetti mõtsa seeh kasuvidõ langsõ ninnega’ ja marana juurist.
Rüüdü (paklatsi) värmti rossõ viiga’.
Musta värmi tetti leesiga varsist.

Kiri katab kindlaid keha piirkondi, kindlaid kohti esemetel. Kirjatud on kindlad kohad. Iga kohakiri on oma eripäraga, oma loogikaga. Hammõkirja ei ole võimalik panna pealiniku otsa ja vastupidi.

Täpselt ei teata, miks seto rõivastel kirjad asuvad just nendes kohtades, kus nad asuvad – näiteks on kirjatud või paelaga ääristatud enamik rõivaste avausi. On arvatud, et tegemist on juba vanast ajast tuntud kaitsemaagia võtetega. Ja kui tegemist on kaitsemaagiaga, siis kas vastavate kirjade tegemisel ka midagi selle kirja väekuse ja mõjuvõimu tõstmiseks ette võeti?

Kirjandusmuuseumi kogudest võime lugeda kombest, mis on ühtlaselt levinud üle Eesti, et kanga loomist alustati alati vanal kuul, et kangas kergem tuleks ja kiiremini edeneks.

Praegu elame liiga teise mõtteviisi ja väärtushinnangute maailmas, et tajuda traditsioonilise külaühiskonna soove, tegemisi ja keelde. Täna on tavainimese jaoks seto kiri kui üks kena värviline kujund, mida võib paigutada ükskõik kuhu. Aga kui neis kirjades on kood, sõnum, tähendus sees, siis vales kohas kasutatuna võib ta halvasti mõjuda. Nüüd tuleb kirjadesse, nagu ka oma keelde ja kultuuri üldse, suhtuda teadlikult, sest meid ümbritseb liiga palju võõrmõjusid.

Ketra, voki siide,
vala, vaski langa,
üle tii vaarkohe,
vaarkost söödüle,
söödü kirä’ kihosiva’,
haina ladva’ lahesiva’,
peio ütel pedäjäst,
kasa ütel kadajast.

Kodo, kodo, noori näio,
kotoh ime koolõnõs,
ese hinge heitenes.

Murõh, murõh mul imestä,
murõh,. murõh mul esestä,
eis ma tunnõ toimtsit,
eis ma lasõ langatsit,
meelest mehikuatsit,
keelest kiirdu kirivit,
seolõ maalõ sintsit,
toolõ maalõ toimtsit,
Vinne maalõ verevit.