Kodust

2008.ndal aastal Raamatu “Meie inimesed” loojad palusid vastata küsimusele, mis on minu jaoks kodu…

Tõenäoliselt on see nii nagu lapsepõlve mälestustega emast ja isast – kui hakkad meenutama, siis on meeles vaid tunne, kuid mitte kunagi nende näod. On tunne kuidas olla nende lähedal, kuid mitte midagi konkreetset. Nii on ka kodumaaga – on meeles tunne, mis hilisemas elus kasvas välja teadmiseks, et see on Eesti.

Olen siia sündinud, siin kasvanud, siin lapsed sünnitanud, teisiti ei saagi olla – see on minu kodu. Kodu on sama vajalik ja oluline kui õhk – tema olulisust märkame siis, kui teda ei ole.

Unistuste ekspeditsioon

Kõrgõstan 2007 Foto: Elo Liiv Sul on vedanud. Oled saanud sõiduraha ja stipendiumi, et filmida antropoloogilistel välitöödel ühte „valgete maailma“ vallutussõdade kiuste ellu jäänud hõimu. Piiriületused ja dokumendid, asjaajamiste bürokraatia – kõik on selja taga. Rikas filmikompanii on andnud sulle kaasa assistendi koos maailmatasemel tehnikaga. Abikaasa on rõõmsalt ja ilma virisemata leppinud sinu minemisega ja ei seosta seda teievahelise armastuse kadumise või sinu uue armukesega. Vanavanemad on lubanud teda laste ning koduhoidmise juures aidata, sõbrad rasketel hetkedel seltsiks olla. Kõik nad on rõõmsate pilkudega sulle lehvitanud, loonud mõnusa ja süümekatevaba õhustiku sinu minekuks.

Reis selle hõimu maale oli ohtlik, kuid kogu tehnika ja abijõud on tervelt kohale jõudnud. Sind on võetud kohalike poolt omaks. Sind on lastud mitmete seni valgete ees salaja peetud riitustele, seletatud nende tähendusi. Hõimu vanem on teinud sulle ettepaneku saada lapsendamise teel perekonna liikmeks. Järgmisel täiskuul on oodata suuri tseremooniaid, mida kavatsed täpselt kirjeldada antropoloogina. Tagasihoidliku inimesena ei kujutle sa ette sensatsiooni, mis kasvab ovatsioonideks, kui kavatsed avaldada materjalid mõjukates kultuuritrükistes, kuid sa ei saa kindlasti mööda meeldivast tundest, et just sina oled väljavalitu nende poolt, kes pole kunagi ühtegi välismaalast sallinud.

Sul tekib tunne, et oled maailma õnnelikum visuaalse antropoloogiaga tegelev inimene. Oled armunud nendesse inimestesse ja nende elukorraldustesse, mida filmid. Tunned ennast seotud ja vennastunult nende inimestega, kes su ümber.

Mida rohkem filmid, seda enam märkad selle hõimu elu värviküllust ja saad mõtteid, kuidas kõike veel ja veel paremini teha. Kõik haarab sind ja imeb oma sisse. Paratamatult ühel hetkel tunned ennast nende inimestena – kõike mida filmid, seda oled ka sina ise. See haarab sind enda sisse või õigemini sina neelad kaamera objektiivi kaudu endasse kõike seda, kuhu aga toru suunad. Sinu iseloomu omadused, maailma mõistmine, teadmiste küngas – see määrab sinu märkamise taseme ja kaamera kui selle käepikenduse töö. Muidugi ka hunnik tehnilisi oskusi, teadmisi, kuidas midagi paremini välja tuleb. Kogemus teeb oma töö.

Keset seda õnnelikkust tunned, et jääd järjest kurvemaks. Tühjus tungib hinge. Kõikidest unistuste edust ja sisemisest ühtekuuluvuse tundest hoolimata ei kuulu sa sinna. Sa tahaksid seda. Sa tahaksid olla sündinudki seal, teada iga pisiasja kogu hõimu elust, omada suguvõsa – eellasi enne ja tulevasi peale sind. Tahad tunda põliselaniku tunnet oma kindlalt astuvates jalgades ja uhkelt sirges seljas ning peahoiakus. Tahad tunda sõbralikke ja justkui kogemata tehtud mükse oma hõimlastelt. AGA SA EI SAA!

Sulle ei piisa austusest ja võimalustest. Tahad veelgi enam. Sind hakkab vaevama küsimus, kas jäädagi vaatlejaks või saada filmitava elu päris osaliseks? Rahutus tekib hinge ja tahad visata kaamera kus seda ja teist ning hakata elama nii, et ükskord oled pigem ise filmitav kui filmija/vaatleja. Olla ise osa huvitavast, kaasajal ellu jäänud kultuurist, proovida samu töö võtteid ja rituaale – ka kõige igapäevasemaid. Tahad unustada selle maailma, kust oled tulnud… AGA SA EI SAA!

Peas hakkavad liikuma mõtted, kuidas muuta äralennu kuupäevi hilisemaks, kuidas pikendada stipendiumi, kuidas küsida juurde linte, kuidas põhjendada kauemaks jäämise soovi. Sa ei julge mõelda kaugemale, otsid lihtsalt kodu ja töökoha jaoks loogilisi põhjendusi. Samas hakkavad sind vaevama süümepiinad, et kuidas jätad oma armsad lapsed ja abikaasa ning kõik pisemad ja suuremad kohustused, millega oled seotud olnud seni. Üheaegselt paigale jäämise sooviga kasvab koduigatsus.

Varem või hiljem on lahkumise päev ja sa sõidad ära. Oled seesmiselt lõhenenud, sa ei kujuta ette oma elu seal, kust sa oled pärit ilma kogetuta. Lubad, et esimesel võimalusel tuled tagasi ja võtad oma peregi kaasa. Lubad seda endale rahustuseks ja ka oma uuele perele, kogu hõimule. Mida kaugemale kodu poole liigud, seda tühisemana tundud. Sa ei märka rõõmustada salvestuste ja märkmete kuhjade üle. Lennukist välja astudes näed kuidas sind võtavad vastu rõõmsad lähedased – sa oled eluga tagasi! Sa naeratad, tunned sisemist võõrastust, kuid vanade tuttavate ja lähedaste soojus lükkab kurbuse tahaplaanile. Rääkides oma reisist tunned pidevalt kuidas sõnad ei suuda anda edasi asju, mida oled kogenud.

Aeg kulgeb. Sa pole suutnud asjugi lõpuni lahti pakkida, rääkimata lindistuste vaatamisest. Pikalt ära oldud aeg ja tegemata asjad pressivad peale. Soov olla oma perega neist kõige enam.

Sinu abilised on rääkinud reisist ja kolleegid õnnitlevad edukate võtete üle. Oma seesmises tead, et need pole midagi väärt. Sarnaselt sõnadega – on need vaid tühine osa kogu hõimu elust. On suur kokkuvõtmine, et neist filmi hakata tegema. Lõpuks hakkad otsast neid vaatama ja monteerima, aina uuesti ja uuesti filme vaadates kestab sinu elu hõimus edasi, oled taas kui osa sellest. Unustad aja ja kirjutad, tuhanded sidemed hõljuvad sinu ja selle rahva vahel. Kaugus ei ole enam oluline, oled nendega üks, see on kindel veendumus. Ainult et oma moodi – ilma et lahkuksid oma kodust. Sa tead, et nad teavad.

Ja nii kordub see iga kord.

Paluküla Hiid kohtus

PALUKÜLA HIID KOHTUS: Kas hiiel on õigus oma elule?

10.Urbekuul 10219 aastal

Käimas on viimased kohtuprotsessid ühe meie Maavalla pühama mäe – Paluküla hiiemäe elu üle. Paluküla hiiemägi pole ainuke pühaks peetu, kellel ei lubata elada ja olla nii nagu ta seda ise õigeks peaks. Räägin sellest mäest kui elusolendist, sest meie ja paljude teiste põlisrahvaste pärimuse järgi on elus kogu meie maa, seega kõikide muude Maaema ilmingute seas ka mäed, keda on peetud tema poegadeks, hiidudeks. Sõna hiis ja hiid on erinevate keeleteadlaste andmetel omavahelistes seostes, seega hiiemägi on võinud ja võib olla nii hiid ise kui ka hiiu kodu. Miks mõned hiiud on pühamad kui teised, seda teab vaid ajalugu. Paluküla hiiemägi ongi lisaks oma elususele veel pühaks peetu, temaga ja teiste omasugustega on seotud meie esivanemate vaimu- ja hingevägi, mida sinna on pandud-jäetud tuhandete aastate jooksul.

Me kõik kasutame oma elukorraldustes maad, millel me elame. Pidades mingit ala oma maaks võiksime ja peaksime arvestama sellega, et tegelikult oleme me sellel maal külalised. Oleme külas hiiul, oleme külas Maaemal jne.

Me rõõmustame oma külaliste üle siis, kui nad on meie kodus toredad ja ei eira meie kodu seadusi. Millised võiksid olla aga hiie või siis laiemalt võttes Maaema kodu seadused? Kahtlemata mitte sellised, mis võõrustajale haiget teeksid.

Eestlased on pikkade põlluharimis- ja karjakasvatamistraditsioonidega rahvas. Sellest hoolimata, et iga maatükk on hinnas olnud juba tuhandeid aastaid, on alati jäetud erinevates kogukondades mõned metsatukad, mäed, allikad, jõekäänud, kaldapealsed sellisteks puutumatuteks aladeks, kus lasti ülejäänud loodusel olla nagu see ise heaks arvab. Jäeti loodushingedele kohad, kus käidi ainult tänamas, külakosti ehk ande viimas ja kostilisega üheskoos söömas – palvusi pidamas. Need olid paigad, kust midagi ära minnes kaasa ei võetud. Need olid paigad, kuhu mindi kainelt, puhta meele ja lahtise südamega, kust alati võis leida kaitset need, kes inimeste maailmas kaitset ei leidnud.


Praegu mööda Eestimaad käies või sõites võid ajalugu tundva inimesena näha tapetud hiidude korjuseid, või nende lõhutud kodusid. Need teevad sama palju valu kui vaadata maakultuuri süstemaatilise hävitamise tagajärjel maha jäetud kodukohti. Tunned valu ja mõtled, et need asjad ongi käsikäes käinud. Mõtled, mis tunne oleks elada, kui need paigad koos oma peremeestega veel elaksid. Võib leppida hävitustööga, mis on tehtud vanasti – ristirüütlite, kirikupreestrite, võõrvallutajate poolt, aga mitte sellega, mis tehtud nüüd ja meie endi kätega. Ka tõesti oleme üle võtnud meie rahvast maa pealt minema pühkida tahtnute filosoofia ja käitumise?

Ma ei tea, mis juhtub, kui Paluküla hiiemäel, Paluküla hiiul ei lubata olla. Arvan, et rohkem muutub midagi meis endis ja see muutus ongi ehk see kõige õudsem. Õudsem kui mingi jumalate viha või needus, mis võib tabada pühakohtade hävitajaid.

 

Nii lihtne on muuta kõik maatükid üheülbaliseks, ühtemoodi luua neist ainult meile vajalikud maalapid. See maa, mida kasutame kasusaamise eesmärgil ei saa kunagi olla see maa, kuhu tuuakse vaid ande, kus ohverdatakse, mida peetakse pühaks ja kust leitakse hingejõudu ning -rahu. Enamus meie hiitest on viimastel sajanditel valesti kasutatud, kaasaarvatud Paluküla hiiemägi. Samas on loota, et hiie hea seisu-kord taastub seal, kus temast hoolitakse. Sinna tuleb elu, mida me ise luua ei suudaks, ükskõik kui palju me prooviks. Peaksime püüdlema selle poole, et püha- ja tarbemaa suhe Eestimaal jääks selliseks, et eluvõimalus oleks kõigil, kellega koos meil elada tuleb.

Kohtus tuleb otsustada, kas mägi saab olla edasi koduks hiiule ja loodushingedele või saab sellest spordi- ja turismikompleks. Neid kahte ei saa kahjuks kuidagi ühendada:

  1. Paluküla hiiemägi on püha ja seda jalamist jalamini. Pühakohtadel on tavaliselt piire, et võõrad mõistaks, millega tegu ja et kariloomad rüüstama ei pääseks. Ka Paluküla hiiemäel on olnud ümber aedik. Oleks ilus kui see vanades piirides taastataks. Samas see segaks ja oleks eluohtlik sportlastele ning kelgutajatele.
  2. Pühades kohtades on tihti mitme eri otstarbega liikumisruume: naiste-, meeste- ja üldplatsid, mis mõeldud eri jumaluste poole pöördumiseks. Marimaal on teada näiteks üks mägi, kus on üheksa eri kohta eri jumaluste poole pöördumiseks. Üldplatsid on tavaliselt kohad kus võivad käia kõik, seal on kiik ja tantsu-kohad. Naisteplatsidel käivad naised, noorikud ja tüdrukud toimetamas, omi palvuseid ja tänamisi tegemas; meesteplatsil mehed. Erinevates paikades esineb muidugi erinevusi, kuid üldine skeem on selline. Tihti on pühakohtades esivanemate säilmed. Ka Paluküla hiiemäel on olnud kiik, hiiesaun, omad lõkkekohad. Hiiemägi pole lõplikult läbi uuritud, tõenäoline on, et praegu toimuvad spordivõistlused osaliselt ka esivanemate luude peal.
Need paigad, kus kogunemistel käib palju osalisi peavad kõik olema piisavalt mugavad kasutada, piisavalt suured, et inimesed ära mahuks. Antud juhul on vähe tõenäoline, et Paluküla hiiemäel on kasutatud ainult selle kõrgemat tippu, sinna poleks rahvas äragi mahtunud. Isegi kui tahta mäe tipul tuld teha, siis poleks see praegu võimalik, sest kohta, kus seista läbib kolm suusa- või rattarada. Suuremaks kokku kogunemise kohaks oleks just Reevimäe osa, kus inimesed teavad, et on tuld tehtud ja kuhu on kokku kogunetud. Minu arvamus on, et mäe kõrgemat tippu, samuti Tõnniauku on kasutatud vaid ohverdamisel või andide viimisel, suuremad kogunemised on ikkagi Reevimäe osas olnud.

  1. Pühakohtadele minnakse ja sealt tullakse teatud kindlatest ilmakaartest. On oluline kust poolt sa mäele tuled ja kuidas lahkud. Paluküla lähedal elavad inimesed mäletavad veel kuidas mäele mindi. Tavaliselt on sissekäikudeks väravapostid ja lokulauad, mis on paigutatud tihti nii madalale, et sissetulija peab kummardama. Hiide sisenemise kommete juurde käib esimese anni andmise taig, kus seotakse või pannakse midagi värava külge. Lokulauale koputatakse nii sisenedes, kui väljudes. Mõneski kohas on kirjeldatud, et väljuma peab selg ees – seega kummardades hiie poole. Võib kujutada, kuidas sportijad seda kõike tegema hakkavad.
  2. Pühakohas peab valitsema rahu, kõik mis hiide toodud on püha ning tabu. On võimatu teha palvust, kui inimesed siblivad ligi igast suunast ja seda ilma igasuguse austuse märgita. Võib-olla ei saada muudmoodi aru, aga kuidas oleks palvetada kirikus, kus sisse ja välja ronitakse akendest ja ustest (lumelaudadel, suuskadel, ratastel, mootorsaanidel jne.) ning kui oled süüdanud küünla ja keegi selle sinu nähes ära kustutab? Aga nii on Paluküla hiiemäel juhtunud – palvuse ajal sõitsid mootorsaanid, lapsed kelgutasid (kuigi vaiksemalt kui tavaliselt), mäe kõrgemal tipul kisti katki sinna äsja seotud lindid.
  3. Suur majutusega seotud ehitised, turismiatraktsioonid, mäetõstuk, mootorsaan, tehislume masin või mistahes muu hiide sobimatu kaadervärk ei sobi loodushingede koju. Loodushingede kodu välimuse otsustagu loodus ise, mitte meie – inimesed.
Lõpetuseks tahan öelda, et mis iganes ka kohtunikud otsustavad, selle otsuse õigsust näitab ainult aeg. Hiidu surmav otsus oleks seejuures lõplik ja tagantjärele tarkus teda enam ellu ei ärata. Spordibaasile ei ütlemine aga ei tapa kedagi, pigem annab õiguse elu mitmekülgsusele ja loodushoidlikkusele. Annab õiguse inimestele, kes teavad iga tükikese pühaks peetava maa olulisust meie rahva kultuurilisele mälule.


Et selle püha maaga ei juhtuks nii nagu õhuga, mille olemasolu tähtsusest saab rumal aru alles siis kui seda enam pole.

Ilmapuu ja talvine päevakäänak

Maalehes ilmunud artiklite sarjast, 2004

22. Talse- ehk Jõulukuul on talvine päevakäänak. Seda aasta suurimat Päikese kummardamise püha, on meil kutsutud mitmeti: jõulud, joulud, talsipühiq, talvistepühiq, talvistepühä, (tal(l)iste-, talsi-, tals(s)e-, talliss(e)-, talss- -pühi) ja vorstipühad.

Arvatakse, et sõna jõul on laenatud muinas-skandinaavia keelest tuhatkond aastat tagasi. Kuid samas on väiteid, et tegemist võib olla hoopis meie oma põlise sõnaga, on ju indo-germaanlased siiski üsna hiline nähtus Põhjalas.

Päike on jõudnud oma koju ja käes on aasta kõige pimedam aeg, mis kestab kolm päeva. Jõulud algavadki talvisele pööripäevale eelneva Toomapäevaga (tuuakse sanditades vaestele ja nõrkadele riideid ja sööki) ning lõppevad mõned päevad pärast Ajastaega ehk uue aasta esimest päeva. Vanasti ei olnud uue aasta esimene päev mitte 1. jaanuaril vaid esimesel pikemal päeval pärast pimedat aega. Siis hakkab päev taas kukesammu haaval pikenema. Päikesetõusul tervitatakse päikest lauluga, pannakse küünal ja tükk leiba idapoolsele lävepakule või aknalauale.

Talvisel pööripäeval saavad hinged Toonelast tagasi kodudesse tulla, aga ka vastupidi, sest Ilmapuu ulatub taevasse, kus Toonela Jõgi (Linnutee) just täisööl Kirde suunas voolab.

Paljude maade rahvastel on tuntud mõlemad terminid – nii Ilmapuu kui hingepuu. Viimasest on meil siin eelnevalt juttu olnud, räägime seekord rohkem Ilmapuust. Ilmapuu võib olla kui tingmärk ja sümbol, elus puu, aga ka sau või kepp, millel vastavad märgid peal ja mis täitis nii sümboolse kui reaalse Ilmapuu ülesannet.

Looduslikuks Ilmapuuks loetakse iga metsa suurimat puud (peamiselt tamm, kask, lehis või kuusk), millest võib oksi võtta alt alates, kuid mitte kunagi ei tohtinud latva puudutada. Oksad kasutatakse Ilmapuu loitsudeks, aga ka rännakutele kaasaviimiseks, et oleks koduga kontakt läbi Ilmapuu. Tuleohvriks võetakse mitte Ilmapuult, vaid Ilmapuu all olevast risust. Kõik, mis Ilmapuu all, on püha.

Ilmapuu, mis oli mõne lätte (allika) alguses, on nii püha, et temalt ei tohi isegi oksi, lehti võtta. Maapinda ei tohi sonkida ja istuda võib ainult võra piiril, kuhu harilikult ka uurikivi – koputuskivi pannakse.

Ilmapuule ohverdades pannakse Ilmapuule tihti vöö riietest või kangastest ja nende vahele ohvriloomade liha, toitu ja ande. Kui tehakse Ilmapuu loits puhastuseks, tuleb puu (noor kuusk) teise aasta kasvudeni maasse panna, jättes oksad alt kinni, mille najal puhastav Ilmapuu püsti seisab. Sellist võtet on kasutatud Balti merest Jenisseini välja, kus Ilmapuu on selleks, et pöörduda Teiste Ilmade vägevate poole. Kui juurtega ülespoole, siis surnute hingede, libandite ja libaloomade, kui aga latv üles, siis vaimude (koha peremeeste, haldjate) ja Jumaluste poole.

Kasvavale Ilmapuule võivad olla asendajaks– ilmasambad, kepid, kaikad jne., mille peale on tehtud Ilmapuu joonis. Sellise kultuseseme tegemine võtab mõnikord aastaid, kusjuures šamaani/teadja õpilane peab puu ise kasvatama ja kujundama. Vanasti tegid seda ka karjapoisid, kes mitu suve karjas käisid. See oli erinevate kuufaaside jaoks “nõiakepp”, millele oli sisse lõigatud Ilmapuu sümboolika ja teda sai kasutada kui Ilmasammast, aga kepina kindlasti karja kaitseks. Ülemine Ilm 2 sälku, Sellele Ilmale 3 sälku ning Manalale ja Tollele Ilmale sälgud. Kepp lõppes kas härja, hobuse, kotka, mao või saarma peaga.

 

Hinged, hiied ja pühadus

Maalehes ilmunud artiklite sarjast, 2004

Eestlastel on olnud aastatuhandeid hingestatud maailmapilt. Kuigi kõik on hingestatud, peetakse teatud kohti pühamaks kui teisi. Miks nii? Kust on see saanud alguse? Igal hiiel, allikal, kivil, pühal puul, aga ka järvel ja jõel on tegelikult olnud oma lugu. Niikaua kui elab maal veel inimesi ja neid lugusid mäletatakse, niikaua elab meie kultuur. Nii on jäänud meile – praegusele maavalla rahvale, päranduseks pühad paigad, mida on austatud põlvkonniti. Õnn on, et seda pärandit hoolimata ajaloos toimunud hävitamistele veel niipalju alles on. Tegelikult on see pärand ka kui kohustus hoolitseda selle eest, et see side ei katkeks.

Rändajad
Eestlaste pärimus ei kõnele palju pühakohtade rajamisest, küll aga on teada vastavatest juhtumitest meie hõimurahvastel. Semiootika tudeng Auli Kütt on uurinud aga just meie rahva pärimust hiite tekke kohta ning on üllatunud, et ligi 95% on seletusteks olnud rändamine. Ta kirjutab, et: "Esivanemate jaoks polnud tegemist 'eluta objektidega loodusest', nagu tavatsetakse õpetada lastele tänapäeva koolis. Nad olid vägagi elus ja koguni rändasid paigast paika. Küllalt on lugusid pühadest järvedest, kes on pahandanud selle peale, et keegi rumal naine neis oma lapse lappe pesnud, ning selle peale ära läinud. Paremasse kohta, kus neid austatakse ning sel kombel ei häirita. Samuti on palju jutte rändavatest puudest. Kas ühe või mitme kaupa on nad mööda ilma rännanud ning korraks peatunud. Nad pole tahtnud või saanud oma teekonda jätkata ning on päriseks paigale jäänud. Kohalikud inimesed on aga hakanud puud ja teda ümbritsevat austama ja pühaks pidama"

...Hiiekoht, kuhu taevast üks salk tammesi olla tulnud ja sinna kasvama jäänud... See koht olla ümber ringi rahvale väga püha olnud, kuhu veel hiljemal ajal ohverdamas olla käidud... (Audru)

...Kadi kyla mäel olnud suur 400-aastane tamm, kuhu käidud ohverdamas. Kui see tamm maha saetud, karjunud ta kaks päeva... (Simuna)

Hiis hingepuudest
Paljud tänaseni säilinud hiitel võib olla aga ka teistsugune sünd. Näiteks arvatakse, et hiied sündisid põlvkonna viisilise hingepuude istutamise tagajärjel. Hingepuu istutamise komme on säilinud tänapäeva, kus lapse sünni või mõne muu tähtsa sündmuse puhul puu istutatakse. Need hingepuud on üldiselt oma kodu lähedale pandud, et kergem andi viia või nõu küsida. Sedasi on tegelikult nii mõnigi püha koht küla veeres oma alguse saanud.

Tahab suhelda
Kui inimesed hakkavad mõnes kohas eksima või juhtub nendega midagi, siis arvatakse, et võib-olla tahab hiis (puu, kivi jne.) suhelda ja et temast välja tehakse? Nii on lepituseks neile ande viima hakatud, et rahvas läheduses rahulikult, ilma eksitamata elada saaks.
Pärimuses on juttu olnud ka võimalusest kasutada mõnda ennet või küsida nõu teadjalt, kes aitaks püha koha ära tunda. Isegi kirikuisad on sellise kombe pärisrahvastelt üle võtnud. Nii on kasutatud loomi ja linde – kuhu seisma jääb, seal on õige koht. On jälgitud ka loodust. Näiteks hakatakse tihtipeale puud, kellesse Tulevana (Uku) välguga virutanud on, pühaks pidama ja kummardama. Puu pikkuse ulatuses on maapind püha. Samuti on teada juhtumid, kus mõni puu on inimest aidanud – kas siis hoiatades või nõu andes.Kirjutamata reeglid


Maausu kalendri järgi on veel hingede aeg ja seda ajani, mil Päike taas “meie poole” asub sammuma. Aasta algusest peale on siin lehe veergudel arutatud puude, metsade ja hiite pühadusest meie, kui põlise metsarahva sügavamas hingeelus kui ka välises kombestikus. Meie rahva usuilmas on nii, et pea kõik mida peetakse pühaks, on seotud ka hingede ja hingedeilmaga.
Pühadus kui selline võib väljenduda mitmeti ning on alati ümbritsetud erinevate seaduste ja tabudega. On olemas kirjutamata reeglid, mis on ühised kogu maailmale. Kirjutamata reeglid, millest üle astumist peetakse halvaks ja millel on alatihti ka kurvad tagajärjed, mitte ainult üleastujatele vaid ka kogu ümbrusele – kõigele ja kõigile, kes või mis on selle pühadusega seotud.

Needus ja vägi
Meie rahvapärimuses on pühaduse rüvetamisest tulnud tagajärgedest küllalt näiteid, isegi üsna lähiminevikust. Vast just kogukonna halvakspanu ja õiglusega südamepõhjast öeldud sõnad on läbiaegade olnud need, mida kõige enam on pühaduse rüvetajad kartnud. See on neile kui needus, mis võib kesta läbi mitme põlve ja millest saab üleastuja pahatihti aru alles siis kui juba hilja. Pühadusega kaasneb vägi, mis võib väljuda kontrolli alt, kui pühaks peetav väärtus lõhutakse.

Pühad väärtused
Aeg-ajalt on vandaalid käinud haudu rüüstamas. Ei ole kahtlust, mis hinnangu on nad saanud meie kõigi mõtetes, kes vastavat uudist kuulnud. Sarnase hinnangu saavad üldiselt kõik rüüstajad, olgu siis tegu metsa, kultuuri või kiriku väärtuste lagastajatega. Mida vanemad on need väärtused, seda suuremat halvakspanu väljendame. Meie ümber on väärtusi, mis on inimestele tähtsad ja millega kaasneb eriline austus läbi mitmete põlvkondade.
Nii ongi arusaamatu, kuidas ei mõista tänase Eesti riigivõimu esindajad, et vanale hiiemäele suusapargi rajamine on võrdväärne näiteks Tallinna Metsakalmistule hipodroomi ehitamisega? Võiks ju küsida, et milleks üldse kirikuaiad, kus maetud surnud, keda enam ammu ei mäletata? Võiks teha sinna ju muud “vajalikumat”?

Paluküla hiiemäest
Mäge tuntakse ja kasutatakse juba vanast ajast püha kultuskohana. Seal käib kohalik rahvas ka kaasajal. Paar aastat tagasi asus Kehtna vald ellu viima planeeritud suusakeskuse ehitamist vanale hiiemäele. Praeguseks on Paluküla hiiemägi maausuliste ja kohalike elanike palvel ajutiselt võetud neljaks kuuks muinsuskaitse alla, kuid juhtum on võtnud uue pöörde – ehkki suusamäe planeeringu keskkonnamõjude hindamine alles käib, on alanud hiiepuude langetamine.

Ajalooliste pühakohtade hulk vähenenud
Viimastel aastatel on riiklikult kaitstavate ajalooliste pühakohtade hulk vähenenud. Kaitse tühistamist põhjendatakse tavaliselt sellega, et muinsuskaitseametnikel pole õnnestunud mälestist leida või pole arheoloogilise inventuuri käigus leitud sealt kultuurkihti. Hetkel on riikliku muinsuskaitse all kõigest neljandik teadaolevatest ajaloolistest põlisrahva pühakohtadest. Muinsuskaitse ei peaks hõlmama ainult maa-alust kihti või on tõesti vaja igasse pühasse kohta kirik ehitada, et riigiametnike teadvusesse jõuaks mingi koha pühadus? Kuni Eesti seadusandlus ei tunnista hiisi sakraalmaaks ja ei anna neile kirikutega võrdset statuuti, ei ole loota et meie hingestatuse hävitamine meie endi inimeste käte läbi peatatud saab.

Puu

Maalehes ilmunud artiklite sarjast, 2004


Praegu, 2004. aastal, kui kõik poliitikud räägivad, et Eesti ja eestlased kuuluvad Euroopasse, siis väidaksin, et kuulume täpselt ilmakaarte keskele, sest meie kultuuri ja pärimuse juured on ida- ja põhjakaares. Meiega sama vere ja mõtteilma kandjad ning sama keelt kõnelejad, meie oma hõim ja rahvas elab meist peamiselt idas, kagus ja põhjas. Osa meist on tugeva suurvõimu survealused ja elavad pidevas väljasuretamise ohus. Ei tea mitu põlve läheb veel aega, et tšuudi rahvad (läänemere soomlased), aga laiemalt ka näiteks uurali rahvad, see meie oma hõim, taas ühte saab, üheks riigiks? Kas üldse saab? Et oleks õigus omale maale, oma pärimusele, oma keelele ja kõigele, mida õigeks peame. Meid ei olegi nii vähe, kui tundub.

Oleme kui puu oksakesed, kellest kasvavad järgmised oksad. Kuid on oksi, mis on lõigatud või raiutud ja neist on järgi jäänud kuivanud tüükad. Hõimupuu. Tähtis on, et see puu ise veel elab ja nagu iga teinegi puu sirutab oksi valguse poole. Kuid seda on ainult nii kauaks kui juurtel on toitu. Vaenulikud riigikorraldused ei toida meie juuri, nad varjavad päikese meie okstelt. Kui läänepoolne päike polegi ehk nii oluline, siis idapool on murettekitav. Kust leida seda väge, et kestma jääda? Kuidas teha õigeid valikuid rahvana? … Elada maal, kus puud loojuva päikese poole ei kummardu(a)!

Puu ja keel
Sõna puu kuulub meie keele kõige ürgsemate sõnade hulka, olles ühine kogu uurali keelkonnale. See näitab meie rahva päritolu ja seotust metsaga aasta tuhandeid. Mõnevõrra hilisemad, kuid samuti väga vanad on eri puuliikide nimed. Teadlased on püüdnud nende nimedega seotult leida üles meie rahva vanimat asuala, paigutades selle Kirde-Euroopa metsavööndist Lääne-Siberisse. Eesti puude nimetustest on üldsoomeugrilised kuusk, kõiv, pihlakas, toomingas. Kuni volga ja permi keelteni ulatuvad pedajas, kask, lepp, tamm, lõhmus, niinepuu, haab, paju, vaher, õunapuu, kuslapuu, õispuu (lodjapuu). Kas kõigis või osas tšuudi (läänemeresoome) keeltes esinevad saar, pärn, mänd, kadakas, jalakas, künnappuu, remmelgas, sarapuu, paakspuu, näsiniin. Läänemere- soome ühissõnad on ka näiteks pulk, kepp, ritv, malk, nui, halg, laast, laud, peerg.

Puu ja kuu
Meie rahvas on alati kuu faasidega arvestanud, sest kui kogu loodus kuust mõjutatud on, siis miks mitte ka inimesed. Kuu on kord kadunud (loomisel), kord edenev (noor), kord täis ja kord kahanev (vana). Igat kuufaasi on ligilähedalt 7 päeva. Siit ka selle numbri nõiduslik tähendus paljudel loodusrahvastel. Kokku annab üks kuukuu umbes 28 päeva. Arvatakse, et meie hõimudel oli päikese- ja kuukalender üheaegselt kasutusel. See tähendab, et muidu elati kuu järgi, aga pööripäevade n.ö. “ei kellegi päevadega” hoiti aasta õige ja nihketa.
Lähtudes mõttest, et maailmas on kõik nii või teisiti omavahel seotud, tehti siit järeldus – kasvava kuu ajal kasvab ja areneb ka kogu elu maa peal ning kahaneva kuu ajal vananeb, sureb ja kuivab. Õigem oleks öelda, et kuu vastavaid protsesse vastavalt mõjutab. Nii on peetud õigeks noore kuu ajal noori puid istutada, et nad hästi kasvama läheksid, aga ka raiuda lehtpuid kütteks, sest siis ajab rohkesti kännuvõsusid. Kui aga just viimastest lahti tahetakse saada, siis teha seda vanal kuul. Eks selliste taigude juures on oluline ka aastaaeg ja näiteks ilmakaar.

Tarbimine
Metsa ja puidu tarbimine, kuidas oli sellega omal ajal? Partnerid jäänud samaks, mis tuhandeid aastaid – inimene ja mets, aga edenemist on nähtud eri aegadel erinevalt. Nii riigi majanduse kui ka pere toimetulek sõltus ja sõltub ka edaspidi paljus sellest, kui palju sisseostmise asemel osatakse ise midagi valmistada. Ja kui ökonoomselt ja teadlikult osatakse kogu võetud materjal ära tarbida… Selles suhtes võiks näiteks korilusühiskonda palju paremaks tarbijaks pidada kui praegust ühiskonda, mis tarbib paljus mõttetult ja ühekülgselt. Seda, mida maailmas on vähe, tahetakse palju ja seda, mida on palju raisatakse.

Tarbepuu
Puust sai ja saab ka nüüdki valmistada pea kõiki eluks vaja minevaid asju. Igaks otstarbeks oli vanasti oma puu ja selle otsimisel peab olema väga hoolas. Et saavutada puust tarbeesemete suuremat tugevust, tuleb eelistada puude looduslikke vorme. Näiteks riidenagi tegemisel ei ole mõtet seda treida ja liimida, kui saaks loodusest tugeva oksakohaga tüvejupi seina külge panna. Mida vähem liitekohti, seda parem. Õõnestamisel kasutatakse pehmemaid puuliike: pärna, haaba, sangleppa ja mändi, kergesti kuluvate esemete valmistamisel aga tugevamaid – kaske ja kadakat. Voolitakse ja õõnestatakse enamasti toorest puud, sest see on kergemini töödeldav. Õõnestamisel tuleb jälgida, mida õõnestada risti puusüüga, mida piki. Viimast tehnikat kasutatakse mitmesuguste ummiknõude tegemisel ja siis on eelistatud hoopiski seest mäda südamikuga puu. Õõnestamisel saab kasutada ka tuliste süte abi.

Õõnestustöö kõige paremaks näiteks olid kerged haavapuust vened (haabjad), mille õhukeseks tahutud seinad külgedelt laiali painutati. Praegu on hulk maausulisi ja pärimusehuvilisi mehi, kes proovivad haabjate tegemise traditsiooni alal hoida. Suveti on haabjaid valmistatud näiteks Soomaal.
Et puud teinekord vajadusel väänata vastavalt oma tahtmisele, on välja kujunenud kindel tehnoloogiline protsess, kus puu valmistatakse ette painutamiseks vees leotamise, keetmise, aurutamise, isegi sõnnikus hautamise abil. Parimateks painutamise-puudeks on tugeva ja painduva puiduga puuliigid nagu saar, tamm, künnappuu ja paju.
Treimine kui selline tuli Eesti külla alles 18.ndal sajandil koos suure vokkide tellimisega. Enne ei olnud see lihtsalt vajalik. Sellel ajal hakkasid rahva seas levima palju teritud esemeid.

Puukunst?
Olles erialalt skulptor pean kahjutundega nentima, et Eestist on pea kadunud rahvuslik puu(nikerdus)kunst. Meil on palju häid skulptoreid, kuid nad ei oska luua näiteks traditsionaalseid puuslikke. Võib-olla peame abi otsivalt vaatama ida poole, kus hõimurahvaste puuskultuur veel elujõuline on. Ma ei räägi venepärastest grotesksetest kujukestest, mida turuväravates müüakse, aga tähendusega ilmasammastest, hingenukkudest, aga ka tarbeesemetest. Põlvkondade viisi on edasi antud kogemused, mis meie ajastul haihtumas. Kui mõelda, et generatsioon on kui üks keti ahel, siis eelmise sajandi lõpus ja selle sajandi alguses elavad inimesed on need, kes katkestavad minevikus loodud keti tulevikus loodava keti vahel. Mis õigusega? 

 



Kasutatud raamatuid:
Aleksander Heintalu “Estide (tšuudide) hingestatud Ilm”, Tartu 2002;
Ants Viirese “Puud ja inimesed”, Tallinn, 1975

Hingepuu

Maalehes ilmunud artiklite sarjast, 2004

Tänaseni on metsarahvastel komme lapse sündides talle puu istutada. Seda puud kutsutakse hingepuuks. On maid, kus puu istutatakse kohe peale lapse sündi, aga on ka kohti, kus sellega oodatakse kauem. Meie rahval oli kombeks puu istutada kas hiide või kodutalu maade põhja-ida serva. On arvatud, et kõik tänapäeva säilinud hiied on tegelikult olnud kunagi täis hingepuid ja nii mõnigi hiiepuu kunagi kellegi hingepuu olnud.
… Kraasnas istutati hingepuu varem kui 40 (49) päeva pärast lapse sündi, kui see oli võimalik. Selle juures tehti kõik viljakusriitused sellele inimesele või perele…

…meie peres on lastele hingepuu taig tehtud siis, kui nad on 7 kuu, 7 nädala ja 7 päeva vanuseks saanud – hing on selleks ajaks kinnitunud. Platsenta anti sünnitusmajast kaasa (A. Heintalu)…

Puu valik ja istutamine
Kui peresse sünnib laps, siis tuleb vaadata mitmesuguste taigude läbi, missugune puu lapsele hingepuuks sobib. Vanasti kasutati hingepuu valimisel kiigutamise moodust, samuti valiti tihti nimegi. Ema (isa) istus näoga idasse ja hoidis last pool selili käte peal, nii et laps talle otsa vaatas. Kiigutades last hakati puid nimetama ja kui laps nagu raskemaks muutus (või toimus mingi muu muutus), siis see puu valitigi. Otsustati ka suitsu järgi või mindi lihtsalt metsa ja otsiti sobiv puu. Kui puu leitud, siis enne keskpäeva (soovitavalt noorel või täiskuul) sõlmitakse temaga leping ja antakse and (seotakse mõni pael okstesse või pannakse sööki kooretükikese peal puu jalamile). Puu puhastatakse tossuküünlaga 3 korda vastupäeva ümber puu käies ja palutakse vabandust, et teda tülitatakse. Siis labidaga tehakse idast alates vastupäeva ring ja asetatakse puu mullakamaraga riide peale ning viiakse soovitud kohta. Jälgima peab, et see külg, mis oli enne päikese poole ka hiljem sinna jääks. Puu alla pannakse emakook (platsenta) ja nabanöör seotakse oksa külge. Samuti seotakse puule lapse esimesed riided. Kui puu istutamise ajal selle edenduseks mõni loom ära kutsutakse (kohalesõitnud sugulasi ka ju vaja toita!), siis teinekord riputatakse ohvrilooma (või –linnu) pea ka puu juurde ja jalad pannakse juurte alla. Vastavas suunas. Puu jääb riituslikult seotuks selle lapsega kogu tema tulevaks eluks.

Side hingepuuga
Osa inimesi on kartnud hingepuud istutada – kui puuga juhtub midagi, siis on hirm, et sama juhtub ka lapsega. Tegelikult on nii, et inimene ja tema hingepuu on nagu üks, puu annab lihtsalt märku, kui lapsega midagi on. Kõik toimub samaaegselt.
Hingepuu istutamine on tegelikult ajast aega olnud lapsevanemate leping loodusega: “meie hoiame ja hoolitseme sinu eest, ehk hoolitsed sina meie lapse eest”. Igal suuremal tähtpäeval, olgu see siis sünnipäev, pööripäev või mõni muu kena elujuhtum (kooli lõpetamine, esimesed hambad jne), viiakse hingepuule ka osa rõõmust. Mida rohkem rõõmuga puu alla minna, seda tugevamaks puu rituaalselt muutub. Mida enam puuga tegeletakse, seda suurem on side ja seda väekam ta on. Lõpuks võib juba silmad kinnigi teda mõtluses olles tunda. Puult palutakse abi ainult kõige äärmistel juhtudel.
Kui minnakse kaugele reisile, siis võetakse puult oks talismaniks ehk ohutiseks. Sellist puutükikest mõne loitsumärgiga võib ka varjatult kaelas kanda – ohutis töötab paremini siis, kui võõrad seda ei puudu ega näe.

 

Side hingepuuga
Inimene ja tema hingepuu on seotud. See kehtib ka tänapäeval. Pole kauge aeg, kui emad oma poegade meeleolu ja tervist NSVL-i armees jälgisid linnas poja toataimede või maal mõne poja(le) istutatud puu järgi. Ja seda tihti mitte midagi teades oma esivanemate kommetest.

Nii, nagu arstiteadus räägib geenidest, hakkavad etnograafid ja teised eri rahvaid uurivad teadlased üha enam rääkima meemidest – ümbruse, teatud ökoloogilise süsteemi “pärilikkuse” kandjatest. Meem on ökosüsteemi aastatuhandete pikkune mälu, mis lööb tahes-tahtmata välja selles süsteemis elavate inimeste kultuuris.
Mis oleks lihtsam kui side sinu oma ümbruses olevate loomade-lindude ja taimedega? Mis oleks õigem ja kergem, kui austada oma esivanemaid ja nende kombeid? Mitte ükski teine rahvas kuskil teisel maal sellega meie eest ei tegeleks. Looduses kehtib entroopia seadus – kogu elav võtab kõige väiksema energia kulu kuju. Inimene on osa loodusest. Kõige lihtsam on leida tõde endas ja oma ümbruses, kuna seda tuntakse kõige paremini. Selles liigutakse nii, et pole vaja pidevalt mõelda, kuidas on õige või väär, sest sellesse on kasvatud. 

Hingepuust esivanemate hingenukud
Vanasti oli komme, et kui keegi suri, siis tema hingepuust tehti nukk ja pandi selle inimese rõivastest tehtud riided talle selga. Hingenukk tehti inimesega võimalikult sarnane. Selliste nukkude jaoks olid omad vakad – hingevakad. Sellistes hingevakkades võisid olla sadade põlvkondade nukud. Tegemist on kogu perekonna, suguvõsa aga ka rahva elava mäluga, sest nende nukkude järgi seletati oma hõimu ajalugu. Nii nagu tänapäeval teevad inimesed fotoalbumite abil. Veel eelmise vabariigi aegu kui Läänemaa kirikunõukogu arvas, et eestlased oma vakkade pärast kirikus ei käi ja läbiotsimise korraldas, leiti Läänemaalt peidetult üle 30.000 hingevaka ja hävitas need.

Tšuudidel tähistati Päikese tulekut kodu talvisel pööripäeval, siis kutsuti esivanemate hinged ja ka need hinged, kellel enam kutsujaid polnud, külla. Hingenukud pandi nad laua äärde sööma, kus perenaine neile sööke, pere tegemisi, tütarde usinust ning peremees aasta jooksul juurde sündinuid ning lahkunud hingesid tutvustas. Et tegu on esivanemate hingedega, siis peab olema natuke ettevaatlik ka. Neid tuleb nii kohelda, et nad Tollesse Ilma ikka tagasi tahavad minna ja siia kollitama ei jääks.
Koduvaldjat, maja esimese peremehe hingepuust nukku hoitakse kirde nurgas (pühase-nurk) püha räti taga ja ta pannakse lauale ainult oma rahva (pere) juuresolekul enne keskööd.

Radonukk

Radokuu (veebruari) metsatööde alguses tehakse pajust hingenukk – Radonukk: puuokstele tehakse pajukoorest riided selga ning silmad, suu pähe ning pannakse metsa puulangetamise juurde suurima puu (metsa hingepuu) alla. Eks ikka kaitseks metsatöölistele, kes igal hommikul, kui tööle tulid, ikka midagi ka andsid, kasvõi villatuti kasukalt. Kui noorkuu oli enne Küünlapäeva, siis hakati varem tööle, aga vanal kuul võeti ehituspalgid. Kõik hagu läks kütteks, mis koortega kokku seoti ja mis puu andis ehitada, sellest ehitati. Asjata ei puututud ühtki puud.

Hingedepäevad
Folkloristidel on meie esivanemate hingedepäeva ja -aja tähistamisest mitmeid seisukohti. Räägitakse lühikesest ja pikast hingede ajast. Esimene tähistab nädalat enne Marrusepäeva (kristliku nimetusega Martin Lutheri järgi Mardipäev). Tänasesse ametlikku kalendrisse on jõudnud vaid 1. november. Seda, et omal ajal hakati hingedeaega tähistama pea kohe pärast sügist pööripäeva ja seda kuni talvise pööripäevani ning jõulude ajani välja – seda teavad vähesed inimesed. Öeldakse küll, et Marrusepäev nagu lõpetaks hingedeaja, samas aga hingedega tegeldakse ju ka Karjaema päeva (kristlikult püha Katarina järgi Kadripäev) tähistades ning samuti ka jõuludel. Nii nagu vanasti, nii ka maausulistel tänapäeval, on nõnda, et kui hakkab uus aasta – see on peale talvist pööripäeva neljandal päeval, siis eelnevalt saadetakse kõik esivanemate hingekesed taas ära Tollesse Ilma ja öeldakse kindlasti: “Head teed, tulge siis jälle, kui teid kutsutakse!” Tegelikult selle lausega lõpetataksegi hingedeaeg ja päev hakkab jälle pikemaks minema, Päike meie poole vantsima.

Kogu selle pika aja jooksul tähistatakse just kuufaaside neljandaid päevi. Kusjuures mitte tänapäevase nädala neljapäevi, sest kuud jälgiti igas toimetuese.! Esimene Hingedepäev on nagu lõikuspidu, kus esivanemaid tänatakse aasta töö eest ja peetakse pidu kõikidele esivanematele. Siis on üldine hingede mälestus, kus minnakse kalmudele, hiide ning kaetakse laud ja tehakse väike tuli või süüdatakse küünal. Sinna võidakse panna ka tagurpidi Ilmapuu (väike kuusk) juured ülespoole ja teha puhastusriitus, nii põletatakse mõttes koos puuga ära kõik paha, mis surnuga seotud. Kõikidele toitudele ja jookidele, mis kalmule tuuakse, on (hinge)puu okstest või näpuga rist (X) peale tehtud ja need “söödakse-joodakse” koos kalmulistega ära, kahja valatakse jalutsisse.
Teised hingedepäevad on seotud erinevalt surma saanud inimeste mälestustega – kas vette, sõtta, naised või mehed või lapsed jne. Eri Eesti paikades on neid päevi tähistatud ka erinevalt.

Marruse pulmad
Hingepuu kasutuse näitena võiks veel tuua Marrusepäeva kombest Marruse pulmi pidada. See on väga vana komme ja seda tehti majades, kus surnud esivanemate seas võis olla vanatüdrukuid või ka lapseeas surma saanuid. Neile tehti Marruspäeval pulm, kus üheks peigmeheks või pruudiks pandi põhunukk, aga ka hingepuust nukk ning täideti rangelt pulmakombestikku 2-3 päeva ulatuses, kus ka pruudi-peigmehe tõmbamine oli sees. Sellele järgnesid peied ja matused, kusjuures maeti (väikese) kirstuga peigmees-pruut oma abikaasa kõrvale. Või tuhastati.
Huvitav on siinkohal veel see, et kui meestele võeti naine Marrusepäeval, mis on põlluõnne hingedepäev, siis Karjaõnne hingepäeval tehti naistele pulmad. See oli noorte tõsine pulmapidu, sest keegi ei tahtnud Siia Ilma kinni jääda ainult sellepärast, et ei saanud mehele või naisele, seda enam kui surm saabus liig noorelt.
Hõimurahvastel on arvatud, et samal ajal, kui tehakse sugu, tulevad tegijate ümber hinged, kes ootavad hingepuudel ja on valmis Siia Ilma tulema. Hing minevat peale surma ja kontide hävimist hiietulest tuhana Toonela jõge (ka Linnuteed) mööda Toonelasse, siis sealt vikerkaart mööda Virmaliste riiki ja sealt enne maale tulekut vikerkaart ja Toonela jõge mööda hingepuusse (ka hiiepuusse). Sellepärast tšuudid inimese surres tema hingepuid ei hävita.

Raha, laste võim ja omakultuur

Vestlusring Elo Liivi ja Õie Sarvega
Avaldatud Maalehes

Õie: Aastaringiga oleme jõudnud taas sisemise ärevuse aega, uue rohelise maailma tekkimisse. Igal rohuliblel on nii tugev jõud ja tahe ennast sirutada päikse poole, et isegi asfalt ei ole takistuseks. Kuna linnas jäävad puud majadele alla, majade ja inimeste võim on tugevam, siis maapiirkondades on seis praegu veel teistpidi. Aga ka kõige kaugematesse paikadesse jõuab inimene läbi raha. Käib eetiline sõda: kas hoiame metsa ja rohelust ka tulevikuks või teeme kõik rahaks. Metsalangetajad koguvad paberitele allkirju nagu üliõpilased koolis ja iga allkirjaandja südametunnistusele jääb hektarite viisi tulevaste põlvkondade metsa. Vaidlused on tihtipeale mõttetud, sest kes paremini räägib, valjemini karjub või kel rohkem raha, sellel on õigus. Aga mis on õigus? Kelle õigus see on?

Viimane ajakirjanduses teada antud 50 hektariline lageraie on plaanis teha Setomaal Obinitsas, kus mändide all on meie esivanemate kääpad. See on järjekordne selge eetilisuse puudumise näide. Niisuguse teo puhul ei ole olemas vabandusi, ega õigustusi.

Elo: Vahel tundub, et me käsitleme oma maad ja rahvakultuuri kui surnud maad ja rahvakultuuri ning mis veelgi hullem, teinekord ka lausa kui surnud rahva maad ja kultuuri. Oleksime nagu surnud oma juurtelt ja kasvudelt, me ei mäleta olnut ja samas pole rahul oma lastega. Nii oleme kui metsa kuiv puu, mis ei saa toitu ei juurte ega võrsete kaudu.

Me mitte ainult ei mäleta vaid ka hävitame oma esivanemate haudu ja pühakohti ning samas juhime maailmas Unicefi andmetel edetabelit rahva juurdekasvu negatiivse näitajaga. Me väheneme aastas 1,4 % võrra, seega 30 aastaga on meid ligi poole vähem. Me hävime vaimult, kultuurilt ja rahvaarvult. Kaua selline rahvas püsib?

Õie: Praeguseks on kasvanud põlvkond inimesi, kes ei austa olnut. Ja siit edasi mõeldes, et kas meie oskame, suudame, tahame kasvatada, õpetada uut põlvkonda, kellel oleks austus oma juurte, esivanemate, oma kultuuri vastu. Või vahetavad nemadki meid peenrahaks? Siis ei ole meil vanaduses midagi nuriseda, kui meid pannakse vanadekodusse perest eemale, sest me pole suutnud neid kasvatada austama endast kauem olnud ümbruskonda, kuhu ka meie kuulume.

Elo: Vastuoluline on, et nüüd, kus me elame omas iseseisvas riigis, ei austa me oma ajalugu ja omakultuuri, vaid vastupidi, seda püütakse näidata väheväärtusliku, mannetu ja naeruväärsena ning liialt lihtsustatuna. Näiteks on Eesti ametliku hariduse 5 klassi ajalooõpik, kus räägitakse talupojakultuurist keskaegses Eestis, võhiklik ning oma rahva vanu oskusi ja tõekspidamisi halvustav. Kelle huvides seda tehakse?

Kui täiskasvanud, õpetajad, õpikute kirjutajad ei pea oma esivanemate kultuuri ja elu üllastena, elamist ja olemist väärivatena, siis ei saa seda teha ka järgnevad põlvkonnad.

Eesti n.ö. kõrgkultuuris on vaid loetud sõrmedel inimesi, kes tegelevad pärimuskultuuriga. Kui meil puudub iseolemise uhkus, siis ei kasvagi lapsed kunagi oma rahva patriootideks. Kuigi oleme seadnud laste n.ö. heaolu ning väärtushinnangud kõrgemale kui pärimuse ja elukogemuse, ei pälvi me austust laste poolt.

Esivanemad, meie ja lapsed – me peaks olema üks tervik. Praeguses elustiilis oleme me kõik kildudena tohutus tahtmiste maailmas laiali. Eraldi näppude tükid ei anna veel kokku ühte funktsioneerivat kätt, eraldi olevad mõtted ühte filosoofiat.

Õie: Aga kuidas siis lapsi kasvatada, tegelikult on õigem öelda, et mida me lastele ette näitame, millise keskkonna me neile kasvamiseks, arenemiseks loome, selliseks nad paljuski muutuvad, selliseid väärtusi hindavad. Praegu paneb juba mõtlema, et kas tulevane põlvkond väärtustabki enam meie maad.

Olen ikka imestanud väljamaalaste suutlikkust elada täna siin, homme seal ja nimetada, tunda neid kõiki kohti oma kodudena. Nende jaoks on nagu võõras soov elada paikselt, tahta jõuda ja olla sünnikohas. Meie inimestele on isegi naaberkülla elama minemine olnud suureks katsumuseks, raskeks kohanemiseks. Aga praegu tundub, et selliseks muutub ka meie inimeste elustiil. Kuidas see selliseks muutub? Miks sünnikodu tähtsus kaob? Miks kaob OMA tunnetus? Ehk enam ei teata, ei tunnetata, mis on OMA, oma ainult minule, ainult meile, ainult minu perekonnale ning tähtis, armas, vajalik, ilma milleta ei saa elada, ilma milleta tekib tühjus, kurbus, ebakindlus. Toimub võõrandumine perekonnast ja siis kodukohast ning kodumaast.

Elo: Arvatakse, et kiire elukorralduse juures meie vanavanemad ei taipa tänapäevast midagi ning arvuti laps ei hinda vanaema pajatusi. Tegelikult hindab. Pärimuskultuur ei sega arvuteid, ei ahista ei vormiliselt ega sisuliselt. Omakultuur annab edasi mõtte ja tundeelu koodi, käitumismalli, teadmise oma paigast siin maailmas. Ükskõik kui palju inimeste ümbrus ka muutuks, oleme me ikka luust ja lihast ning meil on ajast aega samad valud ja rõõmud. Inimesed võivad elada katseklaasis või sellest väljas, nad on ümbrusega seotud sama palju kui iga teine elajas siin Ilmas.

Õie: Omakultuur on kindlasti üks alustalasid eluks, et laias maailmas jääda iseendaks. Muidugi, kui tahetakse jääda iseendaks. Ehk tahetakse või lausa suunatakse, mõjutatakse, et inimene muutuks kellekski teiseks. Mis on selle eesmärk? Kas kardetakse juurtega ja omakultuuri kandvaid inimesi sama palju kui rohelist loodust, laiu laasi, lõputuid soid ja rabasid ning looduse vaikust. Ebakindlus ja argus paneb ju inimesed kõvasti rääkima ja sehkendama, et peletada endast hirmu. Vaikust on raske kanda.

Elo: Oleme paratamatult seotud kogu maailma eri rahvastega, kuid kuni meie lapsed kasvavad üles pidevas omakultuuri madalseisus, siis see tekitabki olukorra, et tahame olla üha rohkem ja rohkem keegi teine. Nii jahib Eesti kõrgklass või sinna püüdleja kõrgkultuuri ja läheb kaasa suure karja suunaga isegi siis, kui viimane tallab maha kõigi põlised väärtused.

Tegelikult ei ole olemas kõrgemaid ja madalamaid kultuure, kõik on lihtsalt sõltuvuses rahva arvust, kes mingit kultuuri kannab. Kui eestlasi oleks olnud 2 tuhat aastat tagasi 10 miljonit, siis oleks meie hõimu pärimus maailma n.ö. kõrgkultuur ja enamik võõraid hõime paneks oma lastele näiteks meie keelseid nimesid. Nad imetleks ja õpiks meie pärandit ning meie lapsed kasvaksid üles sisemise sirgeselgsusega.

Kogu meie rahva ajalugu on täis võitlust vabaduse ja endaks jäämise nimel. Tavatsetakse öelda: „Aga näete, oleme ju ikka veel olemas!“ Kas tõesti oleme? Millistena oleme? Ise enda kätega teeme praegu seda, mida pole lubanud oma maa ja rahvaga ühelgi võõrrežiimil teha.

Me võiks müüa iseennast, oma teadmisi, oma oskusi, mitte aga oma metsi, lapsi, maad ja hinge.

Õie: Julgus austada kultuuride, keelte paljusust näitab tugevust. Praegu käib vaidlus keele ja murde piiri olemasolu ümber, et kas eesti keele kõrval tohib mõelda, tohib öelda, tohib olla ka seto, võro, mulgi keel või peavad nad kindlasti olema allutatud eesti keelele, see tähendab, et nad tohivad olla ainult murded, mida võib koduses ringis harrastada.

Loodan, et suhtumist maailma ja ümbrusesse on võimalik muuta, kui seda proovida mõista teise nurga alt. Ehk paljuski tehakse või jäetakse tegemata teadmatusest, mitte pahatahtlikkusest, kiuslikkusest. Praegu on noorte poolt ka päris suur teada tahtmise ja omakultuuri omandamise soov. Ehk keerulisem ongi, et kuidas neist killukestest panna elumosaiik kokku nii, et see saaks terviklik ja aitaks vaimselt ning hingeliselt elus olla, toime tulla ja elu edasi viia.

Elo: Koolides on eiratud või unustatud ära oma kohalik murde ja keele ning kohapärimuse õpetamise vajadus. Samas räägitakse meie ühiskonna n.ö. vaimsest vaakumist, mille peaks täitma kristliku religiooniõpetusega.

Rahvatantsude ja -laulude õpetamine ei ole piisav, kui see ei käi koos omakultuuri tundmisega. Rahvakultuuri peaks käsitlema ja õpetama tervikuna – kuhu kuuluvad nii usund, kombed, keel või murre, laul, tants, käsitöö kui ka suhtumine loodusesse. Tegemist on ühe looga, meie esivanemate looga, mis on omane ka teistele rahvastele, kes elavad praegugi veel loodusega kooskõlas.

Selle kohta on hästi öeldud äsja eesti keelde tõlgitud Daniel Quinni raamatus „Ishmael, mõtte ja meele rännak“: „Inimestega ei ole mitte midagi kapitaalselt valesti. Kui neile anda etendamiseks lugu, mis neid maailmaga kooskõlla viib, siis nad elavadki maailmaga kooskõlas. Aga kui neile anda etendamiseks lugu, mis neid maailmaga tülli ajab, nagu teie oma, siis nad elavadki maailmaga tülis. Kui neile anda etendamiseks lugu, kus nad on maailmavalitsejad, siis nad mängivadki maailmavalitsejaid. Ning kui neile anda etendamiseks lugu, kus maailm on vaenlane, kes tuleb vallutada, siis nad selle kui vaenlase ka vallutavad ning ühel päeval lamab vaenlane paratamatult üleni verisena nende jalge ees – nagu maailm praegu.

Oleme metsarahvas

Maalehes ilmunud artiklite sari, 2004

Oleme metsarahvas

Meie rahvas on ajast aega olnud metsa- ja veerahvas. Nagu kõik teisedki soome-ugri hõimud, oleme aegade jooksul metsale, puudele ning veele omistanud suurt tähtsust. See kajastub ka meie rahvaste usundis. Hoolimata põlluharimistavade juurdetulekust üle kolme aastatuhande tagasi, 700 aastasest kiriku ja mõisa orjamisest, sovjetlikust ning kapitalistlikust tarbimismaaniast, on metsa pühadus ja puude kummardamine jäänud isegi linnarahva sügavatesse hingesoppidesse. Vaid ahnus ja arusaam, et inimene on jumalast seatud ja teised peaksid nagu jumala poolt pandud inimest teenima – kogu looduse madalamaks pidamine, võib selle muidu sünniga kaasa saadud kaemuse põrmuks teha.

Meie eellastel on olnud kogu Ilm hingestatud. Metsa seejuures ei ole kardetud ega peetud pahaks nagu paljudel lagendiku ja kõrberahvastel. Küll aga on mets olnud paik, kust võib ähvardada oht, kui inimene peaks käituma arutult – mets võib siis eksitada, panna peale needusi ja haigusi ja kui metsa lähed, võidakse sind ära süüa. Nii ka juhtus ja meie esivanemad panid seda tähele.
Puudel on olnud suur tähtsus meie mütoloogias ja on meie hõimude kolmetise maailmapildi sümboliks. Puu latv on kui Ülemine Ilm, tüvi See Ilm ja juured Too Ilm ehk Toonela, viimaste vahele jääb Manala. Ülemises Ilmas elavad jumalused koos oma lastega. Selles Ilmas elame kõik meie koos elava loodusega ja Manalasse jäänud hingedega ning Toonela on paik kuhu suundume, kui Selles Ilmas elust küllalt saab.
Metsaisa ja Marjaema koos oma lastega arvatakse elavat metsa kõige suuremas puus. See on puu, millele metsa minnes alati andi tuleb viia ning mida kunagi inimese käsi raiuda ei tohiks. Igal metsal on aga ka oma valdjad (metsavaimud), kes kaitsevad kõiki puid, põõsaid, lilli, linde ja loomi. Iga pisike putukas on süsteemi liidetud ja täidab kooselus ainult temale pandud kindlat rolli. Kui keegi metsas pahandust teeb, siis võivad metsahaldjad end ilmutada ükskõik millise loomana ja hirmutada pahanduse tegijat. Õige inimene ei lase linde ja loomi, keda otseselt ei sööda ja ei raiu rohkem, kui talle või metsale otseselt vaja. Metsal on silmad.
Mets on seotud meie surnud esivanemate hingedega. Omal ajal oli igal külal oma püha metsatukk – hiis. Seal põletati surnuid ja seal on siiani kalmukünkad, kuhu esivanemate tuhk külvati. Hiies käidi ja käiakse ka praegu kui tahetakse esivanematega suhelda või lihtsalt rõõme-muret jagada. Hiide istutatakse lapse sünnil või tähtsatel juhtudel hingepuid: lepinguks looduse ja inimese, esivanemate ja lapse vahel.
Mets kaitseb ja annab varju kui seda väärt ollakse. Läbi aegade on meie rahvas rööv-vallutajate eest end metsas varjanud. Mõtlema panev on tõik, et kõigile, kes Eestimaad räsinud on, on alati ette jäänud ka meie mets. Teada ju on, et näiteks Peterburg on ehitatud meie hõimude maadelt raiutud tammedele, mis külg-külje kõrval sohu püsti pandi. Samuti ei meeldinud kristluse jüngritele, et meie esivanemad hiites käisid – pühad puud ning metsad hävitati ja hiite kohtadele ehitati kirikud.
Rahvas on hiiekohti tänapäevani pühaks pidanud, kuigi ununema hakkavad kombed, kuidas seal oldi ja käituti. Praegune Eesti riik suhtub hiitesse vägagi ükskõikselt. Riikliku muinsuskaitse all on kõigest 141 põlist hiiekohta ligi 600-st. Riigipoolne panus piirdub seejuures mõningase järelevalvega, mis ei kaitse tihtipeale mitte millegi eest. Samas on kõik ajaloolised kirikuhooned riikliku muinsuskaitse all. Hiitel võiks samuti olla sakraalmaa staatus, sest tegu pole ainult muistisega vaid ka elava traditsiooniga – inimesed kasutavad neid kohti.


Taiud metsas üle ilma

Hiite ja pühapuudega seotult on ohverdatud ja taiutud pea kõikides maailma maades, kus puud on kasvanud. Tänapäeval tuleks aru saada, et küsimus pole mitte loodusrahva naiivsuses vaid otsestes tabudes, et vältida looduse ja seejuures ka iseeneste hukku. Suhtlemine taimeriigiga võib tunduda tobedana, kuid samas annab inimesele teatud kindlustunde ja mis kõige tähtsam – oskuse avatud silmadega maailmas ringi liikuda. Sellevõrra ju harjutakse tajuma ka teisi inimesi, ohuolukordi jne. Inimesed, kes ei suuda tajuda looduse hingestatust, on enesekesksed ja ei näe oma ümbrust, s.h. ka hädaohte.
Aafrika rahvad vabandavad näiteks enne raie alustamist puude ees ja toovad ohvreid. Niasid Ida-India saartel arvavad, et kui püha puu maha raiuda ja põletada, siis tekivad deemonid, kes hakkavad lastele surma külvama või haigusi tooma. Meilgi on teada juhtumid, kus hävitatud hiiekohtades hakkavad "seletamatud" õnnetused juhtuma.
Indo-euroopa rahvastel, nii nagu ka budistidel ja taoistidel, on lisaks puude kummardamisele jaotatud nad veel sooliselt kaheks ning kohati pannakse pulma riitustel paari ka täiesti eriliigilisi puid. Põhja rahvastel seda ei tehta, kuna puudub ökoloogilisest olukorrast sõltuvalt keeleline ja ka filosoofiline nais-mees alge eristatus.
Taimede, puude ja karja kasvu püüti Euroopas edendada metsa Jumaluste pulmade pidamisega Mai alguses. See oli maagiline loits, koos tantsude ja tulega, et mets kattuks rohelusega, külvid tärkaksid ja lilled puhkeksid. Taimede viljakust ei peetud võimalikuks üheaegselt inimeste askeesiga. Vaatamata sajandeid kestnud kristlikule pärisrahvaste kommete lõhkumisele, on selline puude kummardamine Maipuu istutamise või kevadpühadel kaskede kojutoomise näol siiski jõudnud ka tänapäeva.
Duaalse maailmapildi kandjad on ka amboinid, kes kasvatavad nelgipuid. Nähes, et saak jääb nigelaks, saadetakse mehed öösel alasti istandusse nelgipuudega "sugu" tegema, et viimased paremini kannaksid.

Palju on rahvaid, kes lapse sündi märgivad puu istutamisega. Gabonis, kui sünnivad naisel kaksikud, siis istutatakse pühasse paika kummalegi puu. Ümber puu loitsitakse ja tantsitakse – seal pesitsevad laste hinged. Kui mõni selline puudest hakkab kuivama või sureb, sureb ka see inimene...
Puid kasutati ka siis, kui hingepuule sooviti anda haigusi. Põhja-Euroopas käis see toiming järgmiselt: noor jalakas lõhestati piki südamikku nii, et ülalt ja alt jäi puu ise terveks, paljas inimene, aga ka laps läbis selle augu 3 või 9 korda, peale selle 3 või 9 tiiru vastupäeva. See oli nagu uuesti sünnitamine ja puhtalt, ilma haigusteta. Peale seda määriti lõhe muda ja saviga ning puu seoti tugevasti kinni. Nii kuidas puu haav kinni kasvas, sai haige oma haigusest lahti. Kui puu suri, oli karta ka haige surma virelemise läbi.
Paljudel rahvastel inimese surres tema hingepuu lõigati. Slaavlastel lõigati isegi tüdruku hingepuu, kes abiellus ja mehe pere istutas talle uue puu. Tegemist oleks olnud nagu uuesti sünniga. Soome hõimudel on aga matustel kombeks olnud, et hingepuu jäetakse kasvama, temast võetakse vaid oks ja tehakse hingenukk. Hingenukke hoitakse hingevakkades, kust neid siis talvisel pööripäeval välja võetakse ja kogu perele tutvustatakse. Nii hoitakse perekonna sisest mälu.



Kasutatud Aleksander Heintalu raamatut “Estide (tšuudide) hingestatud Ilm”, Tartu 2002