2008.ndal aastal Raamatu “Meie inimesed” loojad palusid vastata küsimusele, mis on minu jaoks kodu…

Tõenäoliselt on see nii nagu lapsepõlve mälestustega emast ja isast – kui hakkad 

meenutama, siis on meeles vaid tunne, kuid mitte kunagi nende näod. On tunne kuidas olla nende lähedal, kuid mitte midagi konkreetset. Nii on ka kodumaaga – on meeles tunne, mis hilisemas elus kasvas välja teadmiseks, et see on Eesti.

Olen siia sündinud, siin kasvanud, siin lapsed sünnitanud, teisiti ei saagi olla – see on minu kodu. Kodu on sama vajalik ja oluline kui õhk – tema olulisust märkame siis, kui teda ei ole.

Linn ei saa minu meelest olla kodu, see on pigem nagu kasvuhoone või tööpõld, kus ollakse mingid hetked elust. Linnas on maa majade ja asfaldi all, ta ei saa hingata. Kuid loodust ei saa lihtsalt olematuks teha – seda näitavad kasvõi lagunevad teed ja pragunevad vundamendi müürid. Olen mõelnud, et nõnda ongi tore. Ainult rahast on kahju – linn võiks olla enam inimese- ehk loodusekeskne, mitte autode jaoks.

Ka linnas on puud, kelle vastu najatuda, kui trolli ootad. Ka linnas on kohti, mis vastavad, kui kõnetada neid. Senikaua kui inimene koosneb looduslikest ainetest, oleme sõltuvad kuust, päikesest, maast ja sellel kasvavast toidust.

Maal saab maa olla rohkem nii nagu ta ise tahab. Pühakohad looduses loovad tsoone, kus maad ja selle peal kasvavat austatakse niivõrd, et seda ei kujundata inimkäe järgi ümber. Arvan, et selliseid kohti on hoitud inimkonna ajaloo algusaegadest peale ning just seal saavad esivanemate ja looduse hinged elada ja rahus olla. Eestlase jaoks on kogu loodus hingestatud – selleks et elada kasutame kõike ja kui sureme, siis kasutatakse meid. Elu on juba selline.

Kuid ka kohtades, mida inimene kasutab ja harib, on võimalik teha koostööd loodusega – niikaua kui sellega arvestada, läheb sinu majapidamisel ka hästi. Arvan, et meie rahvas on just nii tugev kui palju ta suudab loodusega arvestada.

Ma pole vist kunagi Eesti pärast häbi tundnud. Tavaliselt mitte ka inimeste pärast – igaüks vastutab oma tegude eest ise. Küll aga on mul häbi, piinlik ja paha siis kui inimene loodusele või sellega seotud pärimuskultuurile liiga teeb. Eesti valu ongi seotud sellega, mis eestlane või väljastpoolt tulnud inimene meie maaga või piirkonna ja inimese vahelise pärimusliku suhtega teeb. See on kestmajäämise mure.

*******************************************************

Läbi ajaloo on meie rahvale kasuks tulnud aeglane reageerimine uuendustele. Seoses sellega, et elame nii strateegilisel maalapil ja meie maad on ihanud endale mitmed vallutajad, on seadused pidevalt muutunud. Enne kui jõuad ühega kaasa minna, tuleb juba teine, mis eelneva kehtetuks muudab. Nii oleme omasoodu omi asju ajanud ja nii peaksime ka edaspidi ajama.

Mul on tunne, et mu kukil hingavad esivanemad ja ma mõtlen tihti sellepeale, kuidas ehk nemad käituksid… Võib-olla on see illusioon, võib-olla mitte, kuid katsun lähtuda oma valikutes sellest, kuidas neid ja nende kunagist maailma paremini tundma õppida, et seda oma lastele edasi anda.

**********************************************

Minu meelest on nadi eesti keeles tundeid väljendada, kiitus ja palve ei kõla. Võib-olla on isegi tunne, et kõik läheb just vastupidi või ebasoovitavas suunas. Eks see on nii sellepärast, et meie rahval pole olnud kombeks kiita, kiidelda, alandlikult paluda.

Öeldakse või lauldakse asjadest ümber nurga, et mitte rikkuda keelega endale oluliste asjade seisu. Kuid kui vaja siis lajatatakse otse ja hoidku alt, kes selle ütlemise ära on teeninud! Eesti keeles on kõige parem niisama targutada, selleks puhuks on kõik sõnad meil olemas.

****************************************************

Ajalugu on meie maad räsinud, inimesi on pillutatud kodudest eemale ja segatud kui kaarte pakis. Eesti tulevik on põliselanikes – inimestes, kes mingis maanurgas on elanud rohkem kui põlve. Põliselanik mitte kui eestlane üldiselt vaid põliselanik kui võrokene, seto, mulk, harjukas, saarlane, muhulane (suurteski linnades on inimesi, kes elanud selles põlvkondi järjest). Nendesse tuleb panustada. Ainult põliselanik, kohaliku elu tundev inimene oskab teha otsuseid, mis sellele kohale õiged. Ainult põliselanik seisab ihu ja hingega oma kodukoha eest. Tema oskab keelt, mida mõistavad ka selle koha hinged.

Niikaua kui meile tundub, et igal pool mujal on parem elu kui oma kodus või et väljastpoolt tulnute mõtted alati õigemad meie endi omadest, niikaua on meie rahvas ennast hävitaval teel.

Eesti tulevik? Eestlasele pole kombeks tulevikku ennustada, veel olematute asjadega lehvitada. Natuke osatakse näha, mis tuleviku ilm toob, kuid teinekord on loodus ja naabrid nii ettearvamatud, et tasuks olla valmis ka hullemaks. Vanarahval on ikka vilja, puid ja muud rohkemaks kui üheks aastaks varutud. Praegu paljudel rohkemaks jaksu pole kui „peost suhu“ elamiseks. Kui põliselanik on sõltumatu – tal on võimalused vajadusel poodideta, elektrita toime tulla, siis on puhver olemas.

P.S. Põline, põliskultuur ja põliselanik ei tähenda seisvat kinnikasvanud tiiki. Kui kodus oleval perel on valikuvabadus, siis iga külaline oma uute tuulte ja mõtetega on alati teretulnud, kas siis kui tema mõtteid keegi kandma ei hakka. Niisamuti iga laps, kes läheb maad avastama… kui tal on valikuvabadus, siis pole ta kunagi kodu jaoks päriselt kadunud.

Kodu on nagu õhk… midagi, mis on meiega koguaeg kaasas… midagi väga põlist, midagi, mida on hinganud tuhanded põlved ja samas pahmakas värsket ja uute lõhnadega… siin nüüd ja praegu.