Maalehes ilmunud artiklite sari, 2004

Oleme metsarahvas

Meie rahvas on ajast aega olnud metsa- ja veerahvas. Nagu kõik teisedki soome-ugri hõimud, oleme aegade jooksul metsale, puudele ning veele omistanud suurt tähtsust. See kajastub ka meie rahvaste usundis. Hoolimata põlluharimistavade juurdetulekust üle kolme aastatuhande tagasi, 700 aastasest kiriku ja mõisa orjamisest, sovjetlikust ning kapitalistlikust tarbimismaaniast, on metsa pühadus ja puude kummardamine jäänud isegi linnarahva sügavatesse hingesoppidesse. Vaid ahnus ja arusaam, et inimene on jumalast seatud ja teised peaksid nagu jumala poolt pandud inimest teenima – kogu looduse madalamaks pidamine, võib selle muidu sünniga kaasa saadud kaemuse põrmuks teha.

Meie eellastel on olnud kogu Ilm hingestatud. Metsa seejuures ei ole kardetud ega peetud pahaks nagu paljudel lagendiku ja kõrberahvastel. Küll aga on mets olnud paik, kust võib ähvardada oht, kui inimene peaks käituma arutult – mets võib siis eksitada, panna peale needusi ja haigusi ja kui metsa lähed, võidakse sind ära süüa. Nii ka juhtus ja meie esivanemad panid seda tähele.
Puudel on olnud suur tähtsus meie mütoloogias ja on meie hõimude kolmetise maailmapildi sümboliks. Puu latv on kui Ülemine Ilm, tüvi See Ilm ja juured Too Ilm ehk Toonela, viimaste vahele jääb Manala. Ülemises Ilmas elavad jumalused koos oma lastega. Selles Ilmas elame kõik meie koos elava loodusega ja Manalasse jäänud hingedega ning Toonela on paik kuhu suundume, kui Selles Ilmas elust küllalt saab.
Metsaisa ja Marjaema koos oma lastega arvatakse elavat metsa kõige suuremas puus. See on puu, millele metsa minnes alati andi tuleb viia ning mida kunagi inimese käsi raiuda ei tohiks. Igal metsal on aga ka oma valdjad (metsavaimud), kes kaitsevad kõiki puid, põõsaid, lilli, linde ja loomi. Iga pisike putukas on süsteemi liidetud ja täidab kooselus ainult temale pandud kindlat rolli. Kui keegi metsas pahandust teeb, siis võivad metsahaldjad end ilmutada ükskõik millise loomana ja hirmutada pahanduse tegijat. Õige inimene ei lase linde ja loomi, keda otseselt ei sööda ja ei raiu rohkem, kui talle või metsale otseselt vaja. Metsal on silmad.
Mets on seotud meie surnud esivanemate hingedega. Omal ajal oli igal külal oma püha metsatukk – hiis. Seal põletati surnuid ja seal on siiani kalmukünkad, kuhu esivanemate tuhk külvati. Hiies käidi ja käiakse ka praegu kui tahetakse esivanematega suhelda või lihtsalt rõõme-muret jagada. Hiide istutatakse lapse sünnil või tähtsatel juhtudel hingepuid: lepinguks looduse ja inimese, esivanemate ja lapse vahel.
Mets kaitseb ja annab varju kui seda väärt ollakse. Läbi aegade on meie rahvas rööv-vallutajate eest end metsas varjanud. Mõtlema panev on tõik, et kõigile, kes Eestimaad räsinud on, on alati ette jäänud ka meie mets. Teada ju on, et näiteks Peterburg on ehitatud meie hõimude maadelt raiutud tammedele, mis külg-külje kõrval sohu püsti pandi. Samuti ei meeldinud kristluse jüngritele, et meie esivanemad hiites käisid – pühad puud ning metsad hävitati ja hiite kohtadele ehitati kirikud.
Rahvas on hiiekohti tänapäevani pühaks pidanud, kuigi ununema hakkavad kombed, kuidas seal oldi ja käituti. Praegune Eesti riik suhtub hiitesse vägagi ükskõikselt. Riikliku muinsuskaitse all on kõigest 141 põlist hiiekohta ligi 600-st. Riigipoolne panus piirdub seejuures mõningase järelevalvega, mis ei kaitse tihtipeale mitte millegi eest. Samas on kõik ajaloolised kirikuhooned riikliku muinsuskaitse all. Hiitel võiks samuti olla sakraalmaa staatus, sest tegu pole ainult muistisega vaid ka elava traditsiooniga – inimesed kasutavad neid kohti.


Taiud metsas üle ilma

Hiite ja pühapuudega seotult on ohverdatud ja taiutud pea kõikides maailma maades, kus puud on kasvanud. Tänapäeval tuleks aru saada, et küsimus pole mitte loodusrahva naiivsuses vaid otsestes tabudes, et vältida looduse ja seejuures ka iseeneste hukku. Suhtlemine taimeriigiga võib tunduda tobedana, kuid samas annab inimesele teatud kindlustunde ja mis kõige tähtsam – oskuse avatud silmadega maailmas ringi liikuda. Sellevõrra ju harjutakse tajuma ka teisi inimesi, ohuolukordi jne. Inimesed, kes ei suuda tajuda looduse hingestatust, on enesekesksed ja ei näe oma ümbrust, s.h. ka hädaohte.
Aafrika rahvad vabandavad näiteks enne raie alustamist puude ees ja toovad ohvreid. Niasid Ida-India saartel arvavad, et kui püha puu maha raiuda ja põletada, siis tekivad deemonid, kes hakkavad lastele surma külvama või haigusi tooma. Meilgi on teada juhtumid, kus hävitatud hiiekohtades hakkavad "seletamatud" õnnetused juhtuma.
Indo-euroopa rahvastel, nii nagu ka budistidel ja taoistidel, on lisaks puude kummardamisele jaotatud nad veel sooliselt kaheks ning kohati pannakse pulma riitustel paari ka täiesti eriliigilisi puid. Põhja rahvastel seda ei tehta, kuna puudub ökoloogilisest olukorrast sõltuvalt keeleline ja ka filosoofiline nais-mees alge eristatus.
Taimede, puude ja karja kasvu püüti Euroopas edendada metsa Jumaluste pulmade pidamisega Mai alguses. See oli maagiline loits, koos tantsude ja tulega, et mets kattuks rohelusega, külvid tärkaksid ja lilled puhkeksid. Taimede viljakust ei peetud võimalikuks üheaegselt inimeste askeesiga. Vaatamata sajandeid kestnud kristlikule pärisrahvaste kommete lõhkumisele, on selline puude kummardamine Maipuu istutamise või kevadpühadel kaskede kojutoomise näol siiski jõudnud ka tänapäeva.
Duaalse maailmapildi kandjad on ka amboinid, kes kasvatavad nelgipuid. Nähes, et saak jääb nigelaks, saadetakse mehed öösel alasti istandusse nelgipuudega "sugu" tegema, et viimased paremini kannaksid.

Palju on rahvaid, kes lapse sündi märgivad puu istutamisega. Gabonis, kui sünnivad naisel kaksikud, siis istutatakse pühasse paika kummalegi puu. Ümber puu loitsitakse ja tantsitakse – seal pesitsevad laste hinged. Kui mõni selline puudest hakkab kuivama või sureb, sureb ka see inimene...
Puid kasutati ka siis, kui hingepuule sooviti anda haigusi. Põhja-Euroopas käis see toiming järgmiselt: noor jalakas lõhestati piki südamikku nii, et ülalt ja alt jäi puu ise terveks, paljas inimene, aga ka laps läbis selle augu 3 või 9 korda, peale selle 3 või 9 tiiru vastupäeva. See oli nagu uuesti sünnitamine ja puhtalt, ilma haigusteta. Peale seda määriti lõhe muda ja saviga ning puu seoti tugevasti kinni. Nii kuidas puu haav kinni kasvas, sai haige oma haigusest lahti. Kui puu suri, oli karta ka haige surma virelemise läbi.
Paljudel rahvastel inimese surres tema hingepuu lõigati. Slaavlastel lõigati isegi tüdruku hingepuu, kes abiellus ja mehe pere istutas talle uue puu. Tegemist oleks olnud nagu uuesti sünniga. Soome hõimudel on aga matustel kombeks olnud, et hingepuu jäetakse kasvama, temast võetakse vaid oks ja tehakse hingenukk. Hingenukke hoitakse hingevakkades, kust neid siis talvisel pööripäeval välja võetakse ja kogu perele tutvustatakse. Nii hoitakse perekonna sisest mälu.



Kasutatud Aleksander Heintalu raamatut “Estide (tšuudide) hingestatud Ilm”, Tartu 2002