Maalehes ilmunud artiklite sarjast, 2004

Tänaseni on metsarahvastel komme lapse sündides talle puu istutada. Seda puud kutsutakse hingepuuks. On maid, kus puu istutatakse kohe peale lapse sündi, aga on ka kohti, kus sellega oodatakse kauem. Meie rahval oli kombeks puu istutada kas hiide või kodutalu maade põhja-ida serva. On arvatud, et kõik tänapäeva säilinud hiied on tegelikult olnud kunagi täis hingepuid ja nii mõnigi hiiepuu kunagi kellegi hingepuu olnud.
… Kraasnas istutati hingepuu varem kui 40 (49) päeva pärast lapse sündi, kui see oli võimalik. Selle juures tehti kõik viljakusriitused sellele inimesele või perele…

…meie peres on lastele hingepuu taig tehtud siis, kui nad on 7 kuu, 7 nädala ja 7 päeva vanuseks saanud – hing on selleks ajaks kinnitunud. Platsenta anti sünnitusmajast kaasa (A. Heintalu)…

Puu valik ja istutamine
Kui peresse sünnib laps, siis tuleb vaadata mitmesuguste taigude läbi, missugune puu lapsele hingepuuks sobib. Vanasti kasutati hingepuu valimisel kiigutamise moodust, samuti valiti tihti nimegi. Ema (isa) istus näoga idasse ja hoidis last pool selili käte peal, nii et laps talle otsa vaatas. Kiigutades last hakati puid nimetama ja kui laps nagu raskemaks muutus (või toimus mingi muu muutus), siis see puu valitigi. Otsustati ka suitsu järgi või mindi lihtsalt metsa ja otsiti sobiv puu. Kui puu leitud, siis enne keskpäeva (soovitavalt noorel või täiskuul) sõlmitakse temaga leping ja antakse and (seotakse mõni pael okstesse või pannakse sööki kooretükikese peal puu jalamile). Puu puhastatakse tossuküünlaga 3 korda vastupäeva ümber puu käies ja palutakse vabandust, et teda tülitatakse. Siis labidaga tehakse idast alates vastupäeva ring ja asetatakse puu mullakamaraga riide peale ning viiakse soovitud kohta. Jälgima peab, et see külg, mis oli enne päikese poole ka hiljem sinna jääks. Puu alla pannakse emakook (platsenta) ja nabanöör seotakse oksa külge. Samuti seotakse puule lapse esimesed riided. Kui puu istutamise ajal selle edenduseks mõni loom ära kutsutakse (kohalesõitnud sugulasi ka ju vaja toita!), siis teinekord riputatakse ohvrilooma (või –linnu) pea ka puu juurde ja jalad pannakse juurte alla. Vastavas suunas. Puu jääb riituslikult seotuks selle lapsega kogu tema tulevaks eluks.

Side hingepuuga
Osa inimesi on kartnud hingepuud istutada – kui puuga juhtub midagi, siis on hirm, et sama juhtub ka lapsega. Tegelikult on nii, et inimene ja tema hingepuu on nagu üks, puu annab lihtsalt märku, kui lapsega midagi on. Kõik toimub samaaegselt.
Hingepuu istutamine on tegelikult ajast aega olnud lapsevanemate leping loodusega: “meie hoiame ja hoolitseme sinu eest, ehk hoolitsed sina meie lapse eest”. Igal suuremal tähtpäeval, olgu see siis sünnipäev, pööripäev või mõni muu kena elujuhtum (kooli lõpetamine, esimesed hambad jne), viiakse hingepuule ka osa rõõmust. Mida rohkem rõõmuga puu alla minna, seda tugevamaks puu rituaalselt muutub. Mida enam puuga tegeletakse, seda suurem on side ja seda väekam ta on. Lõpuks võib juba silmad kinnigi teda mõtluses olles tunda. Puult palutakse abi ainult kõige äärmistel juhtudel.
Kui minnakse kaugele reisile, siis võetakse puult oks talismaniks ehk ohutiseks. Sellist puutükikest mõne loitsumärgiga võib ka varjatult kaelas kanda – ohutis töötab paremini siis, kui võõrad seda ei puudu ega näe.

 

Side hingepuuga
Inimene ja tema hingepuu on seotud. See kehtib ka tänapäeval. Pole kauge aeg, kui emad oma poegade meeleolu ja tervist NSVL-i armees jälgisid linnas poja toataimede või maal mõne poja(le) istutatud puu järgi. Ja seda tihti mitte midagi teades oma esivanemate kommetest.

Nii, nagu arstiteadus räägib geenidest, hakkavad etnograafid ja teised eri rahvaid uurivad teadlased üha enam rääkima meemidest – ümbruse, teatud ökoloogilise süsteemi “pärilikkuse” kandjatest. Meem on ökosüsteemi aastatuhandete pikkune mälu, mis lööb tahes-tahtmata välja selles süsteemis elavate inimeste kultuuris.
Mis oleks lihtsam kui side sinu oma ümbruses olevate loomade-lindude ja taimedega? Mis oleks õigem ja kergem, kui austada oma esivanemaid ja nende kombeid? Mitte ükski teine rahvas kuskil teisel maal sellega meie eest ei tegeleks. Looduses kehtib entroopia seadus – kogu elav võtab kõige väiksema energia kulu kuju. Inimene on osa loodusest. Kõige lihtsam on leida tõde endas ja oma ümbruses, kuna seda tuntakse kõige paremini. Selles liigutakse nii, et pole vaja pidevalt mõelda, kuidas on õige või väär, sest sellesse on kasvatud. 

Hingepuust esivanemate hingenukud
Vanasti oli komme, et kui keegi suri, siis tema hingepuust tehti nukk ja pandi selle inimese rõivastest tehtud riided talle selga. Hingenukk tehti inimesega võimalikult sarnane. Selliste nukkude jaoks olid omad vakad – hingevakad. Sellistes hingevakkades võisid olla sadade põlvkondade nukud. Tegemist on kogu perekonna, suguvõsa aga ka rahva elava mäluga, sest nende nukkude järgi seletati oma hõimu ajalugu. Nii nagu tänapäeval teevad inimesed fotoalbumite abil. Veel eelmise vabariigi aegu kui Läänemaa kirikunõukogu arvas, et eestlased oma vakkade pärast kirikus ei käi ja läbiotsimise korraldas, leiti Läänemaalt peidetult üle 30.000 hingevaka ja hävitas need.

Tšuudidel tähistati Päikese tulekut kodu talvisel pööripäeval, siis kutsuti esivanemate hinged ja ka need hinged, kellel enam kutsujaid polnud, külla. Hingenukud pandi nad laua äärde sööma, kus perenaine neile sööke, pere tegemisi, tütarde usinust ning peremees aasta jooksul juurde sündinuid ning lahkunud hingesid tutvustas. Et tegu on esivanemate hingedega, siis peab olema natuke ettevaatlik ka. Neid tuleb nii kohelda, et nad Tollesse Ilma ikka tagasi tahavad minna ja siia kollitama ei jääks.
Koduvaldjat, maja esimese peremehe hingepuust nukku hoitakse kirde nurgas (pühase-nurk) püha räti taga ja ta pannakse lauale ainult oma rahva (pere) juuresolekul enne keskööd.

Radonukk

Radokuu (veebruari) metsatööde alguses tehakse pajust hingenukk – Radonukk: puuokstele tehakse pajukoorest riided selga ning silmad, suu pähe ning pannakse metsa puulangetamise juurde suurima puu (metsa hingepuu) alla. Eks ikka kaitseks metsatöölistele, kes igal hommikul, kui tööle tulid, ikka midagi ka andsid, kasvõi villatuti kasukalt. Kui noorkuu oli enne Küünlapäeva, siis hakati varem tööle, aga vanal kuul võeti ehituspalgid. Kõik hagu läks kütteks, mis koortega kokku seoti ja mis puu andis ehitada, sellest ehitati. Asjata ei puututud ühtki puud.

Hingedepäevad
Folkloristidel on meie esivanemate hingedepäeva ja -aja tähistamisest mitmeid seisukohti. Räägitakse lühikesest ja pikast hingede ajast. Esimene tähistab nädalat enne Marrusepäeva (kristliku nimetusega Martin Lutheri järgi Mardipäev). Tänasesse ametlikku kalendrisse on jõudnud vaid 1. november. Seda, et omal ajal hakati hingedeaega tähistama pea kohe pärast sügist pööripäeva ja seda kuni talvise pööripäevani ning jõulude ajani välja – seda teavad vähesed inimesed. Öeldakse küll, et Marrusepäev nagu lõpetaks hingedeaja, samas aga hingedega tegeldakse ju ka Karjaema päeva (kristlikult püha Katarina järgi Kadripäev) tähistades ning samuti ka jõuludel. Nii nagu vanasti, nii ka maausulistel tänapäeval, on nõnda, et kui hakkab uus aasta – see on peale talvist pööripäeva neljandal päeval, siis eelnevalt saadetakse kõik esivanemate hingekesed taas ära Tollesse Ilma ja öeldakse kindlasti: “Head teed, tulge siis jälle, kui teid kutsutakse!” Tegelikult selle lausega lõpetataksegi hingedeaeg ja päev hakkab jälle pikemaks minema, Päike meie poole vantsima.

Kogu selle pika aja jooksul tähistatakse just kuufaaside neljandaid päevi. Kusjuures mitte tänapäevase nädala neljapäevi, sest kuud jälgiti igas toimetuese.! Esimene Hingedepäev on nagu lõikuspidu, kus esivanemaid tänatakse aasta töö eest ja peetakse pidu kõikidele esivanematele. Siis on üldine hingede mälestus, kus minnakse kalmudele, hiide ning kaetakse laud ja tehakse väike tuli või süüdatakse küünal. Sinna võidakse panna ka tagurpidi Ilmapuu (väike kuusk) juured ülespoole ja teha puhastusriitus, nii põletatakse mõttes koos puuga ära kõik paha, mis surnuga seotud. Kõikidele toitudele ja jookidele, mis kalmule tuuakse, on (hinge)puu okstest või näpuga rist (X) peale tehtud ja need “söödakse-joodakse” koos kalmulistega ära, kahja valatakse jalutsisse.
Teised hingedepäevad on seotud erinevalt surma saanud inimeste mälestustega – kas vette, sõtta, naised või mehed või lapsed jne. Eri Eesti paikades on neid päevi tähistatud ka erinevalt.

Marruse pulmad
Hingepuu kasutuse näitena võiks veel tuua Marrusepäeva kombest Marruse pulmi pidada. See on väga vana komme ja seda tehti majades, kus surnud esivanemate seas võis olla vanatüdrukuid või ka lapseeas surma saanuid. Neile tehti Marruspäeval pulm, kus üheks peigmeheks või pruudiks pandi põhunukk, aga ka hingepuust nukk ning täideti rangelt pulmakombestikku 2-3 päeva ulatuses, kus ka pruudi-peigmehe tõmbamine oli sees. Sellele järgnesid peied ja matused, kusjuures maeti (väikese) kirstuga peigmees-pruut oma abikaasa kõrvale. Või tuhastati.
Huvitav on siinkohal veel see, et kui meestele võeti naine Marrusepäeval, mis on põlluõnne hingedepäev, siis Karjaõnne hingepäeval tehti naistele pulmad. See oli noorte tõsine pulmapidu, sest keegi ei tahtnud Siia Ilma kinni jääda ainult sellepärast, et ei saanud mehele või naisele, seda enam kui surm saabus liig noorelt.
Hõimurahvastel on arvatud, et samal ajal, kui tehakse sugu, tulevad tegijate ümber hinged, kes ootavad hingepuudel ja on valmis Siia Ilma tulema. Hing minevat peale surma ja kontide hävimist hiietulest tuhana Toonela jõge (ka Linnuteed) mööda Toonelasse, siis sealt vikerkaart mööda Virmaliste riiki ja sealt enne maale tulekut vikerkaart ja Toonela jõge mööda hingepuusse (ka hiiepuusse). Sellepärast tšuudid inimese surres tema hingepuid ei hävita.