Kõrgõstan 2007 Foto: Elo Liiv Sul on vedanud. Oled saanud sõiduraha ja stipendiumi, et filmida antropoloogilistel välitöödel ühte „valgete maailma“ vallutussõdade kiuste ellu jäänud hõimu. Piiriületused ja dokumendid, asjaajamiste bürokraatia – kõik on selja taga. Rikas filmikompanii on andnud sulle kaasa assistendi koos maailmatasemel tehnikaga. Abikaasa on rõõmsalt ja ilma virisemata leppinud sinu minemisega ja ei seosta seda teievahelise armastuse kadumise või sinu uue armukesega. Vanavanemad on lubanud teda laste ning koduhoidmise juures aidata, sõbrad rasketel hetkedel seltsiks olla. Kõik nad on rõõmsate pilkudega sulle lehvitanud, loonud mõnusa ja süümekatevaba õhustiku sinu minekuks.

Reis selle hõimu maale oli ohtlik, kuid kogu tehnika ja abijõud on tervelt kohale jõudnud. Sind on võetud kohalike poolt omaks. Sind on lastud mitmete seni valgete ees salaja peetud riitustele, seletatud nende tähendusi. Hõimu vanem on teinud sulle ettepaneku saada lapsendamise teel perekonna liikmeks. Järgmisel täiskuul on oodata suuri tseremooniaid, mida kavatsed täpselt kirjeldada antropoloogina. Tagasihoidliku inimesena ei kujutle sa ette sensatsiooni, mis kasvab ovatsioonideks, kui kavatsed avaldada materjalid mõjukates kultuuritrükistes, kuid sa ei saa kindlasti mööda meeldivast tundest, et just sina oled väljavalitu nende poolt, kes pole kunagi ühtegi välismaalast sallinud.

Sul tekib tunne, et oled maailma õnnelikum visuaalse antropoloogiaga tegelev inimene. Oled armunud nendesse inimestesse ja nende elukorraldustesse, mida filmid. Tunned ennast seotud ja vennastunult nende inimestega, kes su ümber.

Mida rohkem filmid, seda enam märkad selle hõimu elu värviküllust ja saad mõtteid, kuidas kõike veel ja veel paremini teha. Kõik haarab sind ja imeb oma sisse. Paratamatult ühel hetkel tunned ennast nende inimestena – kõike mida filmid, seda oled ka sina ise. See haarab sind enda sisse või õigemini sina neelad kaamera objektiivi kaudu endasse kõike seda, kuhu aga toru suunad. Sinu iseloomu omadused, maailma mõistmine, teadmiste küngas – see määrab sinu märkamise taseme ja kaamera kui selle käepikenduse töö. Muidugi ka hunnik tehnilisi oskusi, teadmisi, kuidas midagi paremini välja tuleb. Kogemus teeb oma töö.

Keset seda õnnelikkust tunned, et jääd järjest kurvemaks. Tühjus tungib hinge. Kõikidest unistuste edust ja sisemisest ühtekuuluvuse tundest hoolimata ei kuulu sa sinna. Sa tahaksid seda. Sa tahaksid olla sündinudki seal, teada iga pisiasja kogu hõimu elust, omada suguvõsa – eellasi enne ja tulevasi peale sind. Tahad tunda põliselaniku tunnet oma kindlalt astuvates jalgades ja uhkelt sirges seljas ning peahoiakus. Tahad tunda sõbralikke ja justkui kogemata tehtud mükse oma hõimlastelt. AGA SA EI SAA!

Sulle ei piisa austusest ja võimalustest. Tahad veelgi enam. Sind hakkab vaevama küsimus, kas jäädagi vaatlejaks või saada filmitava elu päris osaliseks? Rahutus tekib hinge ja tahad visata kaamera kus seda ja teist ning hakata elama nii, et ükskord oled pigem ise filmitav kui filmija/vaatleja. Olla ise osa huvitavast, kaasajal ellu jäänud kultuurist, proovida samu töö võtteid ja rituaale – ka kõige igapäevasemaid. Tahad unustada selle maailma, kust oled tulnud… AGA SA EI SAA!

Peas hakkavad liikuma mõtted, kuidas muuta äralennu kuupäevi hilisemaks, kuidas pikendada stipendiumi, kuidas küsida juurde linte, kuidas põhjendada kauemaks jäämise soovi. Sa ei julge mõelda kaugemale, otsid lihtsalt kodu ja töökoha jaoks loogilisi põhjendusi. Samas hakkavad sind vaevama süümepiinad, et kuidas jätad oma armsad lapsed ja abikaasa ning kõik pisemad ja suuremad kohustused, millega oled seotud olnud seni. Üheaegselt paigale jäämise sooviga kasvab koduigatsus.

Varem või hiljem on lahkumise päev ja sa sõidad ära. Oled seesmiselt lõhenenud, sa ei kujuta ette oma elu seal, kust sa oled pärit ilma kogetuta. Lubad, et esimesel võimalusel tuled tagasi ja võtad oma peregi kaasa. Lubad seda endale rahustuseks ja ka oma uuele perele, kogu hõimule. Mida kaugemale kodu poole liigud, seda tühisemana tundud. Sa ei märka rõõmustada salvestuste ja märkmete kuhjade üle. Lennukist välja astudes näed kuidas sind võtavad vastu rõõmsad lähedased – sa oled eluga tagasi! Sa naeratad, tunned sisemist võõrastust, kuid vanade tuttavate ja lähedaste soojus lükkab kurbuse tahaplaanile. Rääkides oma reisist tunned pidevalt kuidas sõnad ei suuda anda edasi asju, mida oled kogenud.

Aeg kulgeb. Sa pole suutnud asjugi lõpuni lahti pakkida, rääkimata lindistuste vaatamisest. Pikalt ära oldud aeg ja tegemata asjad pressivad peale. Soov olla oma perega neist kõige enam.

Sinu abilised on rääkinud reisist ja kolleegid õnnitlevad edukate võtete üle. Oma seesmises tead, et need pole midagi väärt. Sarnaselt sõnadega – on need vaid tühine osa kogu hõimu elust. On suur kokkuvõtmine, et neist filmi hakata tegema. Lõpuks hakkad otsast neid vaatama ja monteerima, aina uuesti ja uuesti filme vaadates kestab sinu elu hõimus edasi, oled taas kui osa sellest. Unustad aja ja kirjutad, tuhanded sidemed hõljuvad sinu ja selle rahva vahel. Kaugus ei ole enam oluline, oled nendega üks, see on kindel veendumus. Ainult et oma moodi – ilma et lahkuksid oma kodust. Sa tead, et nad teavad.

Ja nii kordub see iga kord.