Maalehes ilmunud artiklite sarjast, 2004


Praegu, 2004. aastal, kui kõik poliitikud räägivad, et Eesti ja eestlased kuuluvad Euroopasse, siis väidaksin, et kuulume täpselt ilmakaarte keskele, sest meie kultuuri ja pärimuse juured on ida- ja põhjakaares. Meiega sama vere ja mõtteilma kandjad ning sama keelt kõnelejad, meie oma hõim ja rahvas elab meist peamiselt idas, kagus ja põhjas. Osa meist on tugeva suurvõimu survealused ja elavad pidevas väljasuretamise ohus. Ei tea mitu põlve läheb veel aega, et tšuudi rahvad (läänemere soomlased), aga laiemalt ka näiteks uurali rahvad, see meie oma hõim, taas ühte saab, üheks riigiks? Kas üldse saab? Et oleks õigus omale maale, oma pärimusele, oma keelele ja kõigele, mida õigeks peame. Meid ei olegi nii vähe, kui tundub.

Oleme kui puu oksakesed, kellest kasvavad järgmised oksad. Kuid on oksi, mis on lõigatud või raiutud ja neist on järgi jäänud kuivanud tüükad. Hõimupuu. Tähtis on, et see puu ise veel elab ja nagu iga teinegi puu sirutab oksi valguse poole. Kuid seda on ainult nii kauaks kui juurtel on toitu. Vaenulikud riigikorraldused ei toida meie juuri, nad varjavad päikese meie okstelt. Kui läänepoolne päike polegi ehk nii oluline, siis idapool on murettekitav. Kust leida seda väge, et kestma jääda? Kuidas teha õigeid valikuid rahvana? … Elada maal, kus puud loojuva päikese poole ei kummardu(a)!

Puu ja keel
Sõna puu kuulub meie keele kõige ürgsemate sõnade hulka, olles ühine kogu uurali keelkonnale. See näitab meie rahva päritolu ja seotust metsaga aasta tuhandeid. Mõnevõrra hilisemad, kuid samuti väga vanad on eri puuliikide nimed. Teadlased on püüdnud nende nimedega seotult leida üles meie rahva vanimat asuala, paigutades selle Kirde-Euroopa metsavööndist Lääne-Siberisse. Eesti puude nimetustest on üldsoomeugrilised kuusk, kõiv, pihlakas, toomingas. Kuni volga ja permi keelteni ulatuvad pedajas, kask, lepp, tamm, lõhmus, niinepuu, haab, paju, vaher, õunapuu, kuslapuu, õispuu (lodjapuu). Kas kõigis või osas tšuudi (läänemeresoome) keeltes esinevad saar, pärn, mänd, kadakas, jalakas, künnappuu, remmelgas, sarapuu, paakspuu, näsiniin. Läänemere- soome ühissõnad on ka näiteks pulk, kepp, ritv, malk, nui, halg, laast, laud, peerg.

Puu ja kuu
Meie rahvas on alati kuu faasidega arvestanud, sest kui kogu loodus kuust mõjutatud on, siis miks mitte ka inimesed. Kuu on kord kadunud (loomisel), kord edenev (noor), kord täis ja kord kahanev (vana). Igat kuufaasi on ligilähedalt 7 päeva. Siit ka selle numbri nõiduslik tähendus paljudel loodusrahvastel. Kokku annab üks kuukuu umbes 28 päeva. Arvatakse, et meie hõimudel oli päikese- ja kuukalender üheaegselt kasutusel. See tähendab, et muidu elati kuu järgi, aga pööripäevade n.ö. “ei kellegi päevadega” hoiti aasta õige ja nihketa.
Lähtudes mõttest, et maailmas on kõik nii või teisiti omavahel seotud, tehti siit järeldus – kasvava kuu ajal kasvab ja areneb ka kogu elu maa peal ning kahaneva kuu ajal vananeb, sureb ja kuivab. Õigem oleks öelda, et kuu vastavaid protsesse vastavalt mõjutab. Nii on peetud õigeks noore kuu ajal noori puid istutada, et nad hästi kasvama läheksid, aga ka raiuda lehtpuid kütteks, sest siis ajab rohkesti kännuvõsusid. Kui aga just viimastest lahti tahetakse saada, siis teha seda vanal kuul. Eks selliste taigude juures on oluline ka aastaaeg ja näiteks ilmakaar.

Tarbimine
Metsa ja puidu tarbimine, kuidas oli sellega omal ajal? Partnerid jäänud samaks, mis tuhandeid aastaid – inimene ja mets, aga edenemist on nähtud eri aegadel erinevalt. Nii riigi majanduse kui ka pere toimetulek sõltus ja sõltub ka edaspidi paljus sellest, kui palju sisseostmise asemel osatakse ise midagi valmistada. Ja kui ökonoomselt ja teadlikult osatakse kogu võetud materjal ära tarbida… Selles suhtes võiks näiteks korilusühiskonda palju paremaks tarbijaks pidada kui praegust ühiskonda, mis tarbib paljus mõttetult ja ühekülgselt. Seda, mida maailmas on vähe, tahetakse palju ja seda, mida on palju raisatakse.

Tarbepuu
Puust sai ja saab ka nüüdki valmistada pea kõiki eluks vaja minevaid asju. Igaks otstarbeks oli vanasti oma puu ja selle otsimisel peab olema väga hoolas. Et saavutada puust tarbeesemete suuremat tugevust, tuleb eelistada puude looduslikke vorme. Näiteks riidenagi tegemisel ei ole mõtet seda treida ja liimida, kui saaks loodusest tugeva oksakohaga tüvejupi seina külge panna. Mida vähem liitekohti, seda parem. Õõnestamisel kasutatakse pehmemaid puuliike: pärna, haaba, sangleppa ja mändi, kergesti kuluvate esemete valmistamisel aga tugevamaid – kaske ja kadakat. Voolitakse ja õõnestatakse enamasti toorest puud, sest see on kergemini töödeldav. Õõnestamisel tuleb jälgida, mida õõnestada risti puusüüga, mida piki. Viimast tehnikat kasutatakse mitmesuguste ummiknõude tegemisel ja siis on eelistatud hoopiski seest mäda südamikuga puu. Õõnestamisel saab kasutada ka tuliste süte abi.

Õõnestustöö kõige paremaks näiteks olid kerged haavapuust vened (haabjad), mille õhukeseks tahutud seinad külgedelt laiali painutati. Praegu on hulk maausulisi ja pärimusehuvilisi mehi, kes proovivad haabjate tegemise traditsiooni alal hoida. Suveti on haabjaid valmistatud näiteks Soomaal.
Et puud teinekord vajadusel väänata vastavalt oma tahtmisele, on välja kujunenud kindel tehnoloogiline protsess, kus puu valmistatakse ette painutamiseks vees leotamise, keetmise, aurutamise, isegi sõnnikus hautamise abil. Parimateks painutamise-puudeks on tugeva ja painduva puiduga puuliigid nagu saar, tamm, künnappuu ja paju.
Treimine kui selline tuli Eesti külla alles 18.ndal sajandil koos suure vokkide tellimisega. Enne ei olnud see lihtsalt vajalik. Sellel ajal hakkasid rahva seas levima palju teritud esemeid.

Puukunst?
Olles erialalt skulptor pean kahjutundega nentima, et Eestist on pea kadunud rahvuslik puu(nikerdus)kunst. Meil on palju häid skulptoreid, kuid nad ei oska luua näiteks traditsionaalseid puuslikke. Võib-olla peame abi otsivalt vaatama ida poole, kus hõimurahvaste puuskultuur veel elujõuline on. Ma ei räägi venepärastest grotesksetest kujukestest, mida turuväravates müüakse, aga tähendusega ilmasammastest, hingenukkudest, aga ka tarbeesemetest. Põlvkondade viisi on edasi antud kogemused, mis meie ajastul haihtumas. Kui mõelda, et generatsioon on kui üks keti ahel, siis eelmise sajandi lõpus ja selle sajandi alguses elavad inimesed on need, kes katkestavad minevikus loodud keti tulevikus loodava keti vahel. Mis õigusega? 

 



Kasutatud raamatuid:
Aleksander Heintalu “Estide (tšuudide) hingestatud Ilm”, Tartu 2002;
Ants Viirese “Puud ja inimesed”, Tallinn, 1975