Vestlusring Elo Liivi ja Õie Sarvega
Avaldatud Maalehes

Õie: Aastaringiga oleme jõudnud taas sisemise ärevuse aega, uue rohelise maailma tekkimisse. Igal rohuliblel on nii tugev jõud ja tahe ennast sirutada päikse poole, et isegi asfalt ei ole takistuseks. Kuna linnas jäävad puud majadele alla, majade ja inimeste võim on tugevam, siis maapiirkondades on seis praegu veel teistpidi. Aga ka kõige kaugematesse paikadesse jõuab inimene läbi raha. Käib eetiline sõda: kas hoiame metsa ja rohelust ka tulevikuks või teeme kõik rahaks. Metsalangetajad koguvad paberitele allkirju nagu üliõpilased koolis ja iga allkirjaandja südametunnistusele jääb hektarite viisi tulevaste põlvkondade metsa. Vaidlused on tihtipeale mõttetud, sest kes paremini räägib, valjemini karjub või kel rohkem raha, sellel on õigus. Aga mis on õigus? Kelle õigus see on?

Viimane ajakirjanduses teada antud 50 hektariline lageraie on plaanis teha Setomaal Obinitsas, kus mändide all on meie esivanemate kääpad. See on järjekordne selge eetilisuse puudumise näide. Niisuguse teo puhul ei ole olemas vabandusi, ega õigustusi.

Elo: Vahel tundub, et me käsitleme oma maad ja rahvakultuuri kui surnud maad ja rahvakultuuri ning mis veelgi hullem, teinekord ka lausa kui surnud rahva maad ja kultuuri. Oleksime nagu surnud oma juurtelt ja kasvudelt, me ei mäleta olnut ja samas pole rahul oma lastega. Nii oleme kui metsa kuiv puu, mis ei saa toitu ei juurte ega võrsete kaudu.

Me mitte ainult ei mäleta vaid ka hävitame oma esivanemate haudu ja pühakohti ning samas juhime maailmas Unicefi andmetel edetabelit rahva juurdekasvu negatiivse näitajaga. Me väheneme aastas 1,4 % võrra, seega 30 aastaga on meid ligi poole vähem. Me hävime vaimult, kultuurilt ja rahvaarvult. Kaua selline rahvas püsib?

Õie: Praeguseks on kasvanud põlvkond inimesi, kes ei austa olnut. Ja siit edasi mõeldes, et kas meie oskame, suudame, tahame kasvatada, õpetada uut põlvkonda, kellel oleks austus oma juurte, esivanemate, oma kultuuri vastu. Või vahetavad nemadki meid peenrahaks? Siis ei ole meil vanaduses midagi nuriseda, kui meid pannakse vanadekodusse perest eemale, sest me pole suutnud neid kasvatada austama endast kauem olnud ümbruskonda, kuhu ka meie kuulume.

Elo: Vastuoluline on, et nüüd, kus me elame omas iseseisvas riigis, ei austa me oma ajalugu ja omakultuuri, vaid vastupidi, seda püütakse näidata väheväärtusliku, mannetu ja naeruväärsena ning liialt lihtsustatuna. Näiteks on Eesti ametliku hariduse 5 klassi ajalooõpik, kus räägitakse talupojakultuurist keskaegses Eestis, võhiklik ning oma rahva vanu oskusi ja tõekspidamisi halvustav. Kelle huvides seda tehakse?

Kui täiskasvanud, õpetajad, õpikute kirjutajad ei pea oma esivanemate kultuuri ja elu üllastena, elamist ja olemist väärivatena, siis ei saa seda teha ka järgnevad põlvkonnad.

Eesti n.ö. kõrgkultuuris on vaid loetud sõrmedel inimesi, kes tegelevad pärimuskultuuriga. Kui meil puudub iseolemise uhkus, siis ei kasvagi lapsed kunagi oma rahva patriootideks. Kuigi oleme seadnud laste n.ö. heaolu ning väärtushinnangud kõrgemale kui pärimuse ja elukogemuse, ei pälvi me austust laste poolt.

Esivanemad, meie ja lapsed – me peaks olema üks tervik. Praeguses elustiilis oleme me kõik kildudena tohutus tahtmiste maailmas laiali. Eraldi näppude tükid ei anna veel kokku ühte funktsioneerivat kätt, eraldi olevad mõtted ühte filosoofiat.

Õie: Aga kuidas siis lapsi kasvatada, tegelikult on õigem öelda, et mida me lastele ette näitame, millise keskkonna me neile kasvamiseks, arenemiseks loome, selliseks nad paljuski muutuvad, selliseid väärtusi hindavad. Praegu paneb juba mõtlema, et kas tulevane põlvkond väärtustabki enam meie maad.

Olen ikka imestanud väljamaalaste suutlikkust elada täna siin, homme seal ja nimetada, tunda neid kõiki kohti oma kodudena. Nende jaoks on nagu võõras soov elada paikselt, tahta jõuda ja olla sünnikohas. Meie inimestele on isegi naaberkülla elama minemine olnud suureks katsumuseks, raskeks kohanemiseks. Aga praegu tundub, et selliseks muutub ka meie inimeste elustiil. Kuidas see selliseks muutub? Miks sünnikodu tähtsus kaob? Miks kaob OMA tunnetus? Ehk enam ei teata, ei tunnetata, mis on OMA, oma ainult minule, ainult meile, ainult minu perekonnale ning tähtis, armas, vajalik, ilma milleta ei saa elada, ilma milleta tekib tühjus, kurbus, ebakindlus. Toimub võõrandumine perekonnast ja siis kodukohast ning kodumaast.

Elo: Arvatakse, et kiire elukorralduse juures meie vanavanemad ei taipa tänapäevast midagi ning arvuti laps ei hinda vanaema pajatusi. Tegelikult hindab. Pärimuskultuur ei sega arvuteid, ei ahista ei vormiliselt ega sisuliselt. Omakultuur annab edasi mõtte ja tundeelu koodi, käitumismalli, teadmise oma paigast siin maailmas. Ükskõik kui palju inimeste ümbrus ka muutuks, oleme me ikka luust ja lihast ning meil on ajast aega samad valud ja rõõmud. Inimesed võivad elada katseklaasis või sellest väljas, nad on ümbrusega seotud sama palju kui iga teine elajas siin Ilmas.

Õie: Omakultuur on kindlasti üks alustalasid eluks, et laias maailmas jääda iseendaks. Muidugi, kui tahetakse jääda iseendaks. Ehk tahetakse või lausa suunatakse, mõjutatakse, et inimene muutuks kellekski teiseks. Mis on selle eesmärk? Kas kardetakse juurtega ja omakultuuri kandvaid inimesi sama palju kui rohelist loodust, laiu laasi, lõputuid soid ja rabasid ning looduse vaikust. Ebakindlus ja argus paneb ju inimesed kõvasti rääkima ja sehkendama, et peletada endast hirmu. Vaikust on raske kanda.

Elo: Oleme paratamatult seotud kogu maailma eri rahvastega, kuid kuni meie lapsed kasvavad üles pidevas omakultuuri madalseisus, siis see tekitabki olukorra, et tahame olla üha rohkem ja rohkem keegi teine. Nii jahib Eesti kõrgklass või sinna püüdleja kõrgkultuuri ja läheb kaasa suure karja suunaga isegi siis, kui viimane tallab maha kõigi põlised väärtused.

Tegelikult ei ole olemas kõrgemaid ja madalamaid kultuure, kõik on lihtsalt sõltuvuses rahva arvust, kes mingit kultuuri kannab. Kui eestlasi oleks olnud 2 tuhat aastat tagasi 10 miljonit, siis oleks meie hõimu pärimus maailma n.ö. kõrgkultuur ja enamik võõraid hõime paneks oma lastele näiteks meie keelseid nimesid. Nad imetleks ja õpiks meie pärandit ning meie lapsed kasvaksid üles sisemise sirgeselgsusega.

Kogu meie rahva ajalugu on täis võitlust vabaduse ja endaks jäämise nimel. Tavatsetakse öelda: „Aga näete, oleme ju ikka veel olemas!“ Kas tõesti oleme? Millistena oleme? Ise enda kätega teeme praegu seda, mida pole lubanud oma maa ja rahvaga ühelgi võõrrežiimil teha.

Me võiks müüa iseennast, oma teadmisi, oma oskusi, mitte aga oma metsi, lapsi, maad ja hinge.

Õie: Julgus austada kultuuride, keelte paljusust näitab tugevust. Praegu käib vaidlus keele ja murde piiri olemasolu ümber, et kas eesti keele kõrval tohib mõelda, tohib öelda, tohib olla ka seto, võro, mulgi keel või peavad nad kindlasti olema allutatud eesti keelele, see tähendab, et nad tohivad olla ainult murded, mida võib koduses ringis harrastada.

Loodan, et suhtumist maailma ja ümbrusesse on võimalik muuta, kui seda proovida mõista teise nurga alt. Ehk paljuski tehakse või jäetakse tegemata teadmatusest, mitte pahatahtlikkusest, kiuslikkusest. Praegu on noorte poolt ka päris suur teada tahtmise ja omakultuuri omandamise soov. Ehk keerulisem ongi, et kuidas neist killukestest panna elumosaiik kokku nii, et see saaks terviklik ja aitaks vaimselt ning hingeliselt elus olla, toime tulla ja elu edasi viia.

Elo: Koolides on eiratud või unustatud ära oma kohalik murde ja keele ning kohapärimuse õpetamise vajadus. Samas räägitakse meie ühiskonna n.ö. vaimsest vaakumist, mille peaks täitma kristliku religiooniõpetusega.

Rahvatantsude ja -laulude õpetamine ei ole piisav, kui see ei käi koos omakultuuri tundmisega. Rahvakultuuri peaks käsitlema ja õpetama tervikuna – kuhu kuuluvad nii usund, kombed, keel või murre, laul, tants, käsitöö kui ka suhtumine loodusesse. Tegemist on ühe looga, meie esivanemate looga, mis on omane ka teistele rahvastele, kes elavad praegugi veel loodusega kooskõlas.

Selle kohta on hästi öeldud äsja eesti keelde tõlgitud Daniel Quinni raamatus „Ishmael, mõtte ja meele rännak“: „Inimestega ei ole mitte midagi kapitaalselt valesti. Kui neile anda etendamiseks lugu, mis neid maailmaga kooskõlla viib, siis nad elavadki maailmaga kooskõlas. Aga kui neile anda etendamiseks lugu, mis neid maailmaga tülli ajab, nagu teie oma, siis nad elavadki maailmaga tülis. Kui neile anda etendamiseks lugu, kus nad on maailmavalitsejad, siis nad mängivadki maailmavalitsejaid. Ning kui neile anda etendamiseks lugu, kus maailm on vaenlane, kes tuleb vallutada, siis nad selle kui vaenlase ka vallutavad ning ühel päeval lamab vaenlane paratamatult üleni verisena nende jalge ees – nagu maailm praegu.“