see igatsuse
tuul
on jalust
rabav
kaaluta
olek
selle
olemasoleva
ja teise
olemasoleva
omavahelise
ühenduse
puudumise
tõttu

pehme
oigav ja ägav
kirjutab
täis
kõik
okstele
kasvavad
lehed

viimse kui ühe

sama äkki kui
tuli
see
jalust rabav –
on ta
läinud

hetkega
kõik lehed
langevad
tasa

neid kanda
enam
ei jõua

raagus
olek
ja
seletamatu
rahu

kuni uue
tuuleni
olemasolu
kinnitava
luuleni