Olen võistlusel ja mõtlen – kuidas saan soovida maailma abi oma võiduks, kui selle soovi teine, varjatud külg on, et teistel läheks halvemini kui minul.

Mängin täringuid (või ükskõik milliseid mänge) – ja sama lugu.

Vaatan jalgpalli võistlust või duelli mõnel muul alal ja tajun, et ma ei saa soovida ei ühe ega teise poole võitu, kuna ma ei taha ühe üleolekut soovides teise tegemisi kahjustada.

Mäletan lapsena nägemas komeedi lendu üle taeva – mu pea oli tühi – mida ma oskan soovida? Kust mina tean, mida minu soovid võivad kaasa tuua ülejäänutele?

Kõik on olemas, nii nagu peab ja nii nagu vaja tervikule. Samas ma ei tahtnud soovi võimalust luhta lasta ja nii soovisingi taeva avarust imetledes lihtsalt kõigile/kõigele.

Olen palvusel, hiies, kivi juures, kõnelemas vaikselt jumalate, kõiksusega – mulle tundub kohatu midagi muud sooovida, kui lihtsalt seda sama – kõigile ja kõigele…

Iga maise sooviga lisaksin oma elamisekoormasse raskust juurde, need on nähtamatud kilod, mida igapäevaselt kanda. Milleks?

Olen osa tervikust ja teen asju, lihvin omadusi endas, mida õigeks pean, nii hästi kui oskan. Kui sellest ei piisa, et võita, terveks saada, teistest üle olla vms, siis nii peab olema.

Olen teine, kolmas või viimane, vaene või näljane, haige või surev… aga minus on puhas soovide vaba tunne, nendest soovide kilodest kerge kott.