Vabaduse unistus on kui kosmiline metroo ühest reaalsusest teise. Selle rütm on lõputu pendeldamine kahe sihtkoha – reaalse ängi ning selle mälestuse vahel. Eestlaste Nõukogude Liidu okupatsiooni aastate aegse vabaduseiha ning 1990ndate vabadusjoovastusega segunenud ajaloolise mälu vahel. Edasi ja tagasi, ilma vahepeatusteta; ainult hetkeks, et vahetada rööpaid.

Inimesed unistavad pidevalt vabadusest, sõltumata sellest, kas ollakse vangistuses või mitte. Vangistuses elades on meie vabaduse usk ja visioon nii selge, siiras ja tugev – päästjateks ainult meie mälestused või unistused helgemast elust ja unenäod. Vabaduses elades aga kanname endaga kaasas ajaloolise ikke südamevalu, kannatusahelate mälupildid ahistavad meid. Mõlemad punktid määramatuses on kui väljapoole nähtamatud ja ebareaalsed kultuuriruumid; mälukohad…. mistõttu meist keegi 100% kohal ei ole.

Vagun, paralleelselt töötavad tugeva sümboolse keelega laulvad visuaalid, ühendades südame ja rongi rütme.