Hinged, hiied ja pühadus

Maalehes ilmunud artiklite sarjast, 2004

Eestlastel on olnud aastatuhandeid hingestatud maailmapilt. Kuigi kõik on hingestatud, peetakse teatud kohti pühamaks kui teisi. Miks nii? Kust on see saanud alguse? Igal hiiel, allikal, kivil, pühal puul, aga ka järvel ja jõel on tegelikult olnud oma lugu. Niikaua kui elab maal veel inimesi ja neid lugusid mäletatakse, niikaua elab meie kultuur. Nii on jäänud meile – praegusele maavalla rahvale, päranduseks pühad paigad, mida on austatud põlvkonniti. Õnn on, et seda pärandit hoolimata ajaloos toimunud hävitamistele veel niipalju alles on. Tegelikult on see pärand ka kui kohustus hoolitseda selle eest, et see side ei katkeks.

Rändajad
Eestlaste pärimus ei kõnele palju pühakohtade rajamisest, küll aga on teada vastavatest juhtumitest meie hõimurahvastel. Semiootika tudeng Auli Kütt on uurinud aga just meie rahva pärimust hiite tekke kohta ning on üllatunud, et ligi 95% on seletusteks olnud rändamine. Ta kirjutab, et: “Esivanemate jaoks polnud tegemist ‘eluta objektidega loodusest’, nagu tavatsetakse õpetada lastele tänapäeva koolis. Nad olid vägagi elus ja koguni rändasid paigast paika. Küllalt on lugusid pühadest järvedest, kes on pahandanud selle peale, et keegi rumal naine neis oma lapse lappe pesnud, ning selle peale ära läinud. Paremasse kohta, kus neid austatakse ning sel kombel ei häirita. Samuti on palju jutte rändavatest puudest. Kas ühe või mitme kaupa on nad mööda ilma rännanud ning korraks peatunud. Nad pole tahtnud või saanud oma teekonda jätkata ning on päriseks paigale jäänud. Kohalikud inimesed on aga hakanud puud ja teda ümbritsevat austama ja pühaks pidama”

…Hiiekoht, kuhu taevast üks salk tammesi olla tulnud ja sinna kasvama jäänud… See koht olla ümber ringi rahvale väga püha olnud, kuhu veel hiljemal ajal ohverdamas olla käidud… (Audru)

…Kadi kyla mäel olnud suur 400-aastane tamm, kuhu käidud ohverdamas. Kui see tamm maha saetud, karjunud ta kaks päeva… (Simuna)

Hiis hingepuudest
Paljud tänaseni säilinud hiitel võib olla aga ka teistsugune sünd. Näiteks arvatakse, et hiied sündisid põlvkonna viisilise hingepuude istutamise tagajärjel. Hingepuu istutamise komme on säilinud tänapäeva, kus lapse sünni või mõne muu tähtsa sündmuse puhul puu istutatakse. Need hingepuud on üldiselt oma kodu lähedale pandud, et kergem andi viia või nõu küsida. Sedasi on tegelikult nii mõnigi püha koht küla veeres oma alguse saanud.

Tahab suhelda
Kui inimesed hakkavad mõnes kohas eksima või juhtub nendega midagi, siis arvatakse, et võib-olla tahab hiis (puu, kivi jne.) suhelda ja et temast välja tehakse? Nii on lepituseks neile ande viima hakatud, et rahvas läheduses rahulikult, ilma eksitamata elada saaks.
Pärimuses on juttu olnud ka võimalusest kasutada mõnda ennet või küsida nõu teadjalt, kes aitaks püha koha ära tunda. Isegi kirikuisad on sellise kombe pärisrahvastelt üle võtnud. Nii on kasutatud loomi ja linde – kuhu seisma jääb, seal on õige koht. On jälgitud ka loodust. Näiteks hakatakse tihtipeale puud, kellesse Tulevana (Uku) välguga virutanud on, pühaks pidama ja kummardama. Puu pikkuse ulatuses on maapind püha. Samuti on teada juhtumid, kus mõni puu on inimest aidanud – kas siis hoiatades või nõu andes.Kirjutamata reeglid

Maausu kalendri järgi on veel hingede aeg ja seda ajani, mil Päike taas “meie poole” asub sammuma. Aasta algusest peale on siin lehe veergudel arutatud puude, metsade ja hiite pühadusest meie, kui põlise metsarahva sügavamas hingeelus kui ka välises kombestikus. Meie rahva usuilmas on nii, et pea kõik mida peetakse pühaks, on seotud ka hingede ja hingedeilmaga.
Pühadus kui selline võib väljenduda mitmeti ning on alati ümbritsetud erinevate seaduste ja tabudega. On olemas kirjutamata reeglid, mis on ühised kogu maailmale. Kirjutamata reeglid, millest üle astumist peetakse halvaks ja millel on alatihti ka kurvad tagajärjed, mitte ainult üleastujatele vaid ka kogu ümbrusele – kõigele ja kõigile, kes või mis on selle pühadusega seotud.

Needus ja vägi
Meie rahvapärimuses on pühaduse rüvetamisest tulnud tagajärgedest küllalt näiteid, isegi üsna lähiminevikust. Vast just kogukonna halvakspanu ja õiglusega südamepõhjast öeldud sõnad on läbiaegade olnud need, mida kõige enam on pühaduse rüvetajad kartnud. See on neile kui needus, mis võib kesta läbi mitme põlve ja millest saab üleastuja pahatihti aru alles siis kui juba hilja. Pühadusega kaasneb vägi, mis võib väljuda kontrolli alt, kui pühaks peetav väärtus lõhutakse.

Pühad väärtused
Aeg-ajalt on vandaalid käinud haudu rüüstamas. Ei ole kahtlust, mis hinnangu on nad saanud meie kõigi mõtetes, kes vastavat uudist kuulnud. Sarnase hinnangu saavad üldiselt kõik rüüstajad, olgu siis tegu metsa, kultuuri või kiriku väärtuste lagastajatega. Mida vanemad on need väärtused, seda suuremat halvakspanu väljendame. Meie ümber on väärtusi, mis on inimestele tähtsad ja millega kaasneb eriline austus läbi mitmete põlvkondade.
Nii ongi arusaamatu, kuidas ei mõista tänase Eesti riigivõimu esindajad, et vanale hiiemäele suusapargi rajamine on võrdväärne näiteks Tallinna Metsakalmistule hipodroomi ehitamisega? Võiks ju küsida, et milleks üldse kirikuaiad, kus maetud surnud, keda enam ammu ei mäletata? Võiks teha sinna ju muud “vajalikumat”?

Paluküla hiiemäest
Mäge tuntakse ja kasutatakse juba vanast ajast püha kultuskohana. Seal käib kohalik rahvas ka kaasajal. Paar aastat tagasi asus Kehtna vald ellu viima planeeritud suusakeskuse ehitamist vanale hiiemäele. Praeguseks on Paluküla hiiemägi maausuliste ja kohalike elanike palvel ajutiselt võetud neljaks kuuks muinsuskaitse alla, kuid juhtum on võtnud uue pöörde – ehkki suusamäe planeeringu keskkonnamõjude hindamine alles käib, on alanud hiiepuude langetamine.