Ettekanne, Rahvusvahelisel seminaril „Holy Groves around the Baltic Sea”k
Tartu, Eesti Kirjandusmuuseum, 04.05.2007
Ainsaks vahelüliks esivanemate hääbuva pärimuse ja kaasaja vahel on sageli etnograafilised ülestähendused. Eestlastena võime uhked olla nende rohkuse üle, kuid proovides meie kaduma hakanud omakultuuri taas kandma, otsides just tegevustega seotud küsimustele vastuseid, jõuame siiski järelduseni, et nad pole piisavalt informatiivsed.
Eesti ja eestlaste ajalugu on täis naabrite või „üleaedsete“ kemplemisi selle maalapi pärast ja vähemal või rohkemal määral on see kõik jätnud jälje meie kultuurilukku, k.a. usundisse. Siiski on üllatav, et see rahvas on säilitanud paljus oma kultuuris sellist, mis on tõenäoliselt olnud omane ka enne viimase 700 aasta vallutusi. Kusjuures iga pisemgi jupp, mis on hävitustööde kiuste inimeste teadvuses alles jäänud paljuneb vaikselt ja omasoodu, kuni teatud väärtused taas paika loksuvad.
Nagu mingi jonnakas rohi, mis suve jooksul mitmeid kordi ära süüakse, ikka ja jälle tõuseb teatud inimestes huvi oma esivanemate traditsioonide kandmiseks ning edasi andmiseks. Kas tõesti on õigus neil teadlastel, kes räägivad geenide kõrval ka meemidest – ümbruse, teatud ökoloogilise situatsioonis oleva kultuuri “pärilikkuse” kandjatest? Meem on ökosüsteemi aastatuhandete pikkune mälu, mis lööb tahes-tahtmata välja selles süsteemis elavate inimeste omakultuuris.
Käesoleval hetkel ei paikne rahva mälu vaid inimeste käes, mida põlvest põlve otsekontaktidega edasi antakse. Mälu paikneb ka erinevates arhiivides, kuhu ikka ja jälle minnakse – lähevad nii uurijad kui ka omakultuuri taastajad, inimesed, kes otsivad oma elule mõtet, mis seotud esivanematega. Kui uurijad võivad lahata kogu meie pärimuse juppideks ja igat juppi eraldi uurima hakata, siis inimeste jaoks on omakultuur kui üks tervik, koos kogu elamise stiili, kommete, laulude-tantsude, käsitöö ja omausu (maarahva usu ehk maausu) ning pühakohtadega.
Lugedes erinevates etnograafilistes kogudes olevaid ülestähendusi pühakohtade kohta, tekib kahtlus, et meie vanemad rahvapärimuse üleskirjutajad olid kas kristliku filosoofiaga nii tihedalt seotud, et nende ülestähendustest võib leida teatavat sorti pealiskaudsust või lausa negatiivset hinnangut meie esivanemate omausuga seonduvale või vastupidi – nii teadlikud kogu hiie pärimusest, et ei pidanud vajalikuks seda täpsemalt üles kirjutada. Pealiskaudsete kirjelduste põhjuseks võib veel olla küsitletud inimeste hirm kiriku ees, teadlik suhtumine –et nendest kohtadest ja kommetest ei kõnelda täpsemalt (siis nad ei toimi) või siis juba aja jooksul unustuse hõlma vajunud teadmised, mida lihtsalt kohapärimusena edasi anti.
Nii on meil üsna üldiselt kirjeldatud vaid omausu pühakohtade kasutamise aega seoses uuemate rahvakalendri pühadega, kuuga, hädaolukorraga või mõne tähtsa päevaga inimese või kogukonna elus, paari napi sõnaga kohtade iseloomu, milleks teda kasutati. Peaaegu üldse pole kirjeldatud pühakohta sisenemise ja väljumise kohti, erilisi toiminguid selleks, pole kirjeldatud liikumise skeemi seal olles, täpset ettevalmistust taigadeks, taiga ennast ja lõpetust. Pole küsitud inimeste tundmusi, kujutlusi, pühakohaga seotud hingedega suhtlemise viise.
Meil on andmed, et pühakohtades on käidud ja midagi on seal ka toimunud, kuid ei midagi täpsemat (v.a. mõned erandlikult informatiivsed ülestähendused). Pärimust on kogutud sedavõrd, et seda saab uurida ja analüüsida, kuid mitte niipalju, et seda edasi kanda, selle järgi ka praktikas elada.
Tooksin näitena Ahto Kaasiku poolt kogutud hiite andmebaasis Saaremaa pühakohtade alase teabe. Selles on hetkel kokku 268 pärimuslikku katket erinevate kogujate üleskirjutustest. Kui klassifitseerida need andmed, siis nendest vaid 5 annavad korralikku ja 82 lakoonilist teavet hiies käitumise kommete, 9 pühakoha paiknemise või selles oleva mõne ehitise (hiie ait, kabelimägi, hiieaed jne) paigutuse kohta ja 12 konkreetse reegli kohta – mida võib ja mida ei tohi sellises paigas teha. Ülejäänud on vaid pelgalt märkimised, et selles või teises küla metsatukas on mõni püha puu, allikas, või hiietukk.
Kui pidada võimalikuks, et veel 18.ndal või isegi 19. sajandil inimesed mäletasid hiiekombeid, siis ülalolevad näited on liiga kõnekad, et mitte mõista kui oluline oleks olnud pühakohtade uurija pühendumine ka praktikas vastavale usundile. Kõige sisutihedama teabe antud omakultuurist saanuks osaledes vastavates usulistes toimingutes ja proovides elada samade reeglite järgi mitte ainult neutraalse uurijana vaid ka sisuliselt omausulisena. Kui loodususundiliste andmete koguja pole ise kunagi mõtestatult tegutsenud ühegi uuritava usundi palvuse juures, siis on tal üsna raske asjalikke küsimusi esitada selle pärimuse kandjale.
Kuna uurija tuleb tihti nii teistsuguselt sõnastatud või kirjeldatud maailmast, siis sageli ei oska pärimuse kandjad ka kõikidele küsimustele vastata. Seda enam, et kuni 1930. aastateni elas me rahvas väga tugeva kristliku surve all ja ei julgenud hiietavasid võõrastele ei suuliselt ega kirjalikult avaldada. Praegu on olukord küll vabam, kuid neid inimesi, kes veel midagi mäletavad, jääb iga päevaga vähemaks. Kuidas formuleerida neile oma küsimusi nii, et saaks üleskirjutatud ka praktiliselt kasutatav teave?
Tooksin siinkohal ära mõned küsimused, mille vastused oleksid olnud väga oluliseks pärimuse edasi hoidmisel hetke maailmas.
1. Hiie nimetus? Täpne asukoht?
2. Hiie kuuluvus?
3. Hiie maa-ala kirjeldamine:
- Kui suur oli hiieala täpselt? Mis loodusvormidega, aladega, kelle maadega piirnes?
- Kas hiieala piiritleti veel eraldi (aed, kraav, vm. piir) ?
- Kuidas (kustpoolt) siseneti hiide ja väljuti hiiest?
- Kuidas ja kas sisenemise ning väljumise kohti märgistati (juhul, kui olid olemas sellised kindlad kohad)?
- Missugune oli hiies olev kooslus, kas hiis piirnes selle kooslusega?
- Mismoodi olid jaotatud hiie sees olevad alad – kas olid olemas eraldi pühade või taigude tegemiseks eraldi platsid (nurgad), meeste ja naiste alad?
- Kuidas kulgesid pühakoha sisesed jalgrajad?
- Millised ehitised või abivahendid (ait, koda, altar, saun, kabelimägi, matuseplatsid, kultuse kivi, erinevad kujud jne.) hiie alal paiknesid?
- Mis suundades paiknesid pühad ehitised või abivahendid?
- Ilmakaarte olulisus pühapaiga valimisel, ehitamisel vms. kontekstis?
- Hiie seos matmispaigaga?
- Pühakoha paiknemine seoses vastava küla elanike kodudega?
4. Hiie heakord ja hooldamine:
- Kas hiisi hooldati?
- Kes võis hooldada?
- Millal hooldati?
- Hooldamisele eelnenud või järgnenud kombed?
- Kuidas ja mida koristati peale erinevaid palvusi?
5. Hiiega seotud kombestik:
- Kuidas hiis alguse on saanud, kuidas see koht leiti, valiti või tuli?
- Millal ja miks hiies käidi?
- Kes hiies võisid käia?
- Võõra ja oma inimese õigused hiies?
- Kas ja milles erinesid meeste ja naiste, vanade ja noorte hiiega seotud kombestik?
- Kas naised ja mehed, noored ja vanad võisid liikuda samadel territooriumitel samaaegselt ja võrde vabadusega?
- Milliseid toiminguid hiies tehti, millised olid nende toimingute reeglid?
- Kuidas liiguti pühakohas (päripäeva, vastupäeva, vabalt, teiste reeglite järgi)?
- Ohverdamiste (vere anni) ja andide toomise, palvuse ja muute taigude kirjeldus?
- Hiide sisenemise ja väljumise kombestik?
- Erinevate ohutistaigude (tõrje maagia võtete) vajalikkus?
- Kuukalendri, aastaaja ja ööpäeva seos hiie toimingutega – millal midagi teha võis?
- Kes juhtis palvuseid ja andide andmisi, kuidas teda valiti?
- Hiies nähtud üleloomulike nähtuste ja nendega käitumise võimaluste kirjeldus?
- Erinevate ennete märkamine, kuidas ennetele reageeriti?
- Hiie kommete vastu eksinute saatus?
- Kas värvidel (anniks toodavate lintide, loomade, lindude värvid) oli erinev kasutus või tähendus?
- Muusika riistade ja rütmide kasutamine palvustel?
- Erinevate laulude, sõnamiste, palvustekstide, ütlemiste olemasolu ja vajalikkus?
- Erinevate tantsude, liikumissammude olemasolu?
- Kas hiiest võis midagi kaasa võtta? Mis tingimustel?
- Pühakoha seos ravimisega?
- Pühakohtadesse erinevate kujude, ehitiste ja platside rajamise kirjeldus?
- Esivanemate hingede, loodusjõudude, hiieperemehe ja pühakoha seos?
- Kas hiide võis istutada? Mis tingimustel?
- Kas hiide lasti loomi?
- Kas pühakohas võis alkoholi tarbida?
- Pühakohast möödumise kommete kirjeldamine?
Hoolimata sellest, et me paljudele nendele küsimustele seni kogutud pärimusest vastust ei saa, annab pärimustekstide lugemine ometigi tunde, et see maailm, millega järjepidevust otsime oli olemas ja üleskirjutatud arhiivimäluna vähemalt ka nii palju meile kättesaadav, et tänapäevase inimese ja esivanemate käed kusagil veel kokku puutuvad ja teineteisele käe ulatavad anda.
Pühakohtade uurija ja kasutaja ei vastandu tänapäeval enam niipalju, kui ehk varasemal ajal (kiriklik kasvatus ja linlik maailmavaade versus talupoja maalähedane kultuur), sest mõlemad tarbivad ja vajavad teineteiselt saadavat teavet.
Ehk siis pühakohtade uurija ja kasutaja vaimne ja füüsiline ühildamine, mitte vastandumine, uuritava teema praktiline kogemine on need märksõnad, millest ehk oleks abi edasiste andmebaaside koostamisel.