Michel Foucault´i „Seksuaalsuse ajaloo I“ ainetel
SISSEJUHATUS
Üritades kaardistada seksuaalsust, võime Michel Foucault´i järgi jagada maailma ida ja lääne vahel kaheks (Foucault 2005: 65-67):
1. Ühel pool seisavad ühiskonnad – ning neid on olnud palju: Hiina, Jaapan, India, Rooma ja ka araabia-moslemi ühiskonnad-, kus kujunes välja ars erotica. Armukunstis tuletatakse tõde naudingust, millesse suhtutakse kui praktikasse ja mida kogutakse kui kogemusi. Naudingut ei suhestata lubatut ja keelatut reguleeriva absoluutse seadusega ega mingi kasulikkusekriteeriumiga, vaid ennekõike ikka naudingu endaga. Seda tuleb võtta kui naudingut, vastavalt tema intensiivsusele, konkreetsetele omadustele, kestusele ning vastukajale ihus ja hinges. Veelgi enam: too teadmine peab leidma tee tagasi seksuaalsesse praktikasse, et seda otsekui seestpoolt arendada ja selle mõju tugevdada. Nõnda sünnib teadmine, mis peab jääma saladusse, kuid mitte sellepärast, et tema objektile langeks siivutusekahtlus, vaid seetõttu, et teda tuleb hoida eraldatuses, kuna traditsiooni järgi kaotaks ta avalikuks saades oma mõju ja väärtuse. Seega on oluline ka suhe saladusi valdava õpetajaga. Üksnes tema saab saladusi omal esoteerilisel viisil edasi anda; sellel aga eelneb initsiatsiooniperiood, mille käigus ta oma tarkuse ja vääramatu rangusega juhatab õpilast tema teel. Selle meisterliku kunsti mõju, mis on tunduvalt tugevam kui esmapilgul kuivade juhtnööride järgi võiks arvata, muudab täielikult inimest, kellele too privileeg osaks saab: keha täielik valitsemine, absoluutne nauding, aja ja piiride unustamine, pika elu eliksiir; vabanemine surmast ja surmahirmust.
Michel Foucault´i „Seksuaalsuse ajaloo I“ ainetel
SISSEJUHATUS
Üritades kaardistada seksuaalsust, võime Michel Foucault´i järgi jagada maailma ida ja lääne vahel kaheks (Foucault 2005: 65-67):
1. Ühel pool seisavad ühiskonnad – ning neid on olnud palju: Hiina, Jaapan, India, Rooma ja ka araabia-moslemi ühiskonnad-, kus kujunes välja ars erotica. Armukunstis tuletatakse tõde naudingust, millesse suhtutakse kui praktikasse ja mida kogutakse kui kogemusi. Naudingut ei suhestata lubatut ja keelatut reguleeriva absoluutse seadusega ega mingi kasulikkusekriteeriumiga, vaid ennekõike ikka naudingu endaga. Seda tuleb võtta kui naudingut, vastavalt tema intensiivsusele, konkreetsetele omadustele, kestusele ning vastukajale ihus ja hinges. Veelgi enam: too teadmine peab leidma tee tagasi seksuaalsesse praktikasse, et seda otsekui seestpoolt arendada ja selle mõju tugevdada. Nõnda sünnib teadmine, mis peab jääma saladusse, kuid mitte sellepärast, et tema objektile langeks siivutusekahtlus, vaid seetõttu, et teda tuleb hoida eraldatuses, kuna traditsiooni järgi kaotaks ta avalikuks saades oma mõju ja väärtuse. Seega on oluline ka suhe saladusi valdava õpetajaga. Üksnes tema saab saladusi omal esoteerilisel viisil edasi anda; sellel aga eelneb initsiatsiooniperiood, mille käigus ta oma tarkuse ja vääramatu rangusega juhatab õpilast tema teel. Selle meisterliku kunsti mõju, mis on tunduvalt tugevam kui esmapilgul kuivade juhtnööride järgi võiks arvata, muudab täielikult inimest, kellele too privileeg osaks saab: keha täielik valitsemine, absoluutne nauding, aja ja piiride unustamine, pika elu eliksiir; vabanemine surmast ja surmahirmust.
2. Meie tsivilisatsioonis (nii tundub vähemalt esmapilgul) ars erotica´t pole. Seevastu on see küllap ainus, kus tegeletakse scientia sexualis´ega. Või õigemini on siin sajandite jooksul välja arendatud seksist tõerääkimise protseduurid, mis seonduvad initsiatsioonikunstile ja õpetajate käes hoiul olevale saladusele kardinaalselt vastanduva teadmise ja võimu suhtega: ülestunnistusega
Vastandite teooria ei ole piisav, et kaardistada erinevaid kultuuriilminguid, kuna vastandite tippudes on tegelik vähemus ja vahepeal valdav enamus inimestest. Tingituna lääne kultuuriruumi dualistlikust maailmapildist kasutavad aga enamus eelnevate põlvkondade kultuuriteoreetikuid erinevate kultuuriilmingute kirjeldamisel polaarsuseprintsiipi. Käesoleva teema lahtimõtestamiseks oleks vajalik juurde tuua ajalooline mõõde ja n.ö. kultuuride ökoloogia – inimeste ökoloogilised elamistingimused, millest viimasel on oluline roll mängida kõikide erinevate rahvakildude kultuuriloos. Praegusel ajastul on senised kultuurimärgistused kõik olemas, aga inimeste kogukondlikud kuuluvused on muutunud teiseks. Kogukonnad ei sõltu alati mitte elukohast, pigem vaimsusest, ideoloogilisusest,tegevusest, huvidest.
Kultuur ei ole horisontaalses ega vertikaalses mõõtmes lineaarne struktuur, pigem kihiline, sfääriline/ruumiline ja pidevas liikumises oleva organismi eluspüsimise tulemus ja põhjus.
Käsitlen kõikide kihtide vahelist kommunikatsiooni sama elavana kui neid kihte endid, olgu siis kommunikatsioon verbaalne või mitte verbaalne, keemiline, elektrooniline, tunnetuslik või mõistusepärane, märgiline või märgitu. Kõik, mida meie inimestena mõelda või kirjeldada suudame, on automaatselt olemas, sest oleme oma mõtete ja tunnete, keha ja hingega üks osa terviksüsteemist. Nii ka meie seksuaalsus.
Foucault arvab, et vähemalt keskajast saadik on Lääne ühiskonnad seadnud ülestunnistuse kõige tähtsamate rituaalide hulka, millelt oodatakse tõe produtseerimist: patukahetsuse sakramendi reguleerimine 1215. aasta Lateraani kirikukogul, sellele järgnenud pihitehnika areng, süüdistusprotsesside osakaalu vähenemine kohtusüsteemis, süü katsumiste (vandetõotuste, duellide, jumalaotsuste) kadumine ning ülekuulamis- ja uurimismeetodite areng, kuningliku administratsiooni (asjaosaliste vahel sõlmitavate kokkulepete arvel kasvanud) üha mõjukam roll kuritegude uurimisel, inkvisitsioonikohtute loomine – kõige selle mõjul saavutas ülestunnistustsiviil- ja religioosses võimus keskse koha. Juba sõna „ülestunnistus“ [aveu] ja sellega tähistatava juriidilise funktsiooni areng iseenesest on kõnekas: algselt tähendas see staatust, identiteeti ja väärtust, mida keegi teine inimesele omistas, nüüd aga omaenda tegude või mõtete paljastamist. ÜLESTUNNISTUSEST SAI TÕEPRODUTSEERIMISE TEHNIKA. Sestsaadik on meie ühiskond muutunud ülimalt ülestunnistuse-keskseks. Ülestunnistus on jõudnud kõikjale: kohtusüsteemi, meditsiini, pedagoogikasse, pere- ja armusuhtesse, kõige igapäevasemasse ellu ja kõige pidulikumatesse riitustesse (Foucault 2005: 68).
SEKSUAALSUS JA „SEKSUAALSUS“
Tuleb teha vahet seksuaalsuse ja „seksuaalsuse“ vahel. Stephen Heath väidab, et seksuaalsus inimliku kogemusena on sama vana kui inimene, kuid „seksuaalsus“ selle kogemuse keelelise väljendusena – nagu seda tänapäeval mõistetakse – on kõigest saja aasta vanune (Heath 1982: 3,11).
Michel Foucault´i järgi on „seksuaalsus“ ajalooline nähtus, mis ilmnes 17.-18. sajandil: …me olevat olnud pikka aega ja küllap oleme tegelikult veel praegugi, allutatud viktoriaanlikule korrale. Vagatsejast kuninganna ilutsevat ikka veel meie vaoshoitud, tumma ja silmakirjaliku seksuaalsuse vapil… / …seksuaalsus pandi hoolikalt luku taha. See kolis tuppa. Perekond, abieluliit konfiskeeris seksuaalsuse ning paljunemise funktsiooni tõsidus neelas selle kõige täiega endasse. Seksi suhtes peeti suu, esile tõusis legitiimne, järglasi tootev abielupaar… (Foucault 2005: 9)
Foucault´i arvates esineb „seksuaalsus“ vaid erilistes teadmisi tootvates diskursustes, näiteks arstiteaduses, massimeedias, õigussüsteemis, ning seda toodetakse ja levitatakse just nende diskursuste abil: Ülestunnistus on jõudnud kõikjale: kohtusüsteemi, meditsiini, pedagoogikasse, pere- ja armusuhtesse, kõige igapäevasemasse ellu ja kõige pidulikumatesse riitustesse. Üles tunnistatakse oma kuriteod ja oma patud, oma mõtted ja oma ihad, oma minevik ja oma unistused, oma lapsepõlv, oma haigused ja hädad. Ülimalt täpselt püütakse öelda seda, mida on tegelikult kõige raskem öelda. Üles tunnistatakse avalikult ja nelja silma all, vanematele, õpetajatele, arstile, lähedastele. Ka iseendale tunnistatakse naudinguga, ent samas piinarikkalt üles asju, mida oleks võimatu öelda kellelgi teisele, ja pannakse need raamatusse kirja. Te tunnistate üles – või teid sunnitakse selleks. Kui ülestunnistus ei ole spontaanne või kui seda ei kutsu esile mingi sisemine sund, siis pigistatakse see teist välja. See kistakse välja hingest või rebitakse ihust. .. Läänemaailma inimesest on saanud ülestunnistamise masin (Foucault 2005: 68).
Siiski ei näi olevat tõenäoline, et „seksuaalsuse“ käsitlus üldisemalt on pärit vaid viimasest sajast aastast, me võime väita seda vaid ehk kaasaja kohta (Foucaulti kaasaeg oli samas hoopis midagi muud, kui selle essee kirjutamise aegne kaasaeg). Kindlasti on kultuuriline seksuaalsus eksisteerinud paralleelselt loomuliku seksuaalsusega inimkonna ajaloost peale, lihtsalt erinevates kultuurides ja ajastutel on see erinev, nagu ükskõik milline muu kultuurinähtus, nii on ka „seksuaalsus“ pidevas muutumises.
Meie kaasaegses seksuaalsuse käsitluses on kindlasti paljut, mis seotud viimase 100 aasta kultuurijoondumustega, mida „tänu“ massimeedia poolt survestatud ilukaanonite ja kinnistunud sooliste rollimängude populariseerimisele on väga raske murda. Ja kas peabki… sest nagunii kõik kaanonid muutuvad kord ahistavateks ja algab nendest eemaldumine ja uutele kaanonitele ruumi tekitamine (samas on murdmine ka üks .
Erinevalt eelmistel sajanditel elanutest, on tänapäeva inimesel võimalik leida lõpututes interneti avarustes ja kõikvõimalikes kultuure ja ajastuid kirjeldavates teostes erinevaid „seksuaalsuse“ käsitlusi, mis annab meile suurema valikuvabaduse – valida just endale sobiv „seksuaalsus“. Nii oleme ühestküljest justkui sõltumatud oma ümbrusest, samas ometi kuulume teatavasse kultuuriruumi ja allume selle seadustele. Kui inimene irdub kaasajast, siis tegelikult ei ole ta teadlikult kursis selle kultuurinähtustega (alateadlik jälgimine jääb nagunii ning mingil määral ta kopeerib käitumismustreid ja põhimõtteid, soove), mis ilmnevad tema ümber, õigemini ta vaatleb neid vastava suunitlusega. Samas ometi oma olemasoluga kaasajas, olles jupike suuremast süsteemist, kehtestab ta enda poolt läbitöötatud ja tõlgendatud kultuuriideaale, s.h. ka „seksuaalsust“.
Kaasaja (kaasaeg kui igikestev ajalooline hetk) võlu või traagika seisneb selles, et vanad normid veel kehtivad, kuigi nende järgi ei ole otsest vajadust, nende olemasolu vajalikkus on põrmustatud. Osa uutest normidest on vastuvõetud, teised veel mitte, järmised alles kujunemas. Seega inimesed on kui filtrid, mis filtreerivad erinevaid ajastuid ja norme ning samas sellega loovadki kaasaega.
Tüüpiline näide vanade normide järjekindlast kandmisest muidu nii uuenduslike ja vabaduse eest võitlevate indiviidide seas oleks lesbide ja geide elust, kus peetakse atraktiivseks riietuse juures samu sootunnuseid sisaldavaid rituaalseid esemeid, mille vastu mingil hetkel võideldi: kõrged kontsad, miniseelik, n.ö. õrn-naiselik või maskuliinne käitumine. Sarnaste näidete alla saab panna ka „meeste poolt nõutav naiselikult väljakutsuv seksuaalne käitumine“ seksuaalsetes rollimängudes (näit. butch/femme), sooline ümberlõikamine – kus selleks, et ennast mehena tunda on vaja ilmtingimata vastava soo biloogiline organ külge või küljest lõigata, unustades selle, et just see sünnipärane keha on ju neid sellisteks loonud, nagu nad on (mees naise kehas ja vastupidi, pluss vahepealsed variandid). Kas oma „seksuaalsust“ ei saaks kehtestada ka lihtsalt rollmängu vaba riietuse ja sünnipärase suguorgani olemasoluga?
FÜSIOLOOGILINE, PSÜHHOLOOGILINE VÕI ÜHISKONDLIK?
Seksuaalsust võib vaadelda füsioloogilis-bioloogilise, psühholoogilise ja ühiskondlik-kultuurilise küsimusena. Bioloogilisust rõhutavate lähenemisviiside järgi on seksuaalsus kaasasündinud, loomuomane tegevus, mis on olemuselt heteroseksuaalne, ühtimiskeskne ja selle eesmärgiks on enamasti soojätkamine (Lappalainen 2003: 207).
Seksuaalsust bioloogilisena näinud Sigmund Freudi ja marksistide Wilhelm Reichi ning Herbert Marcuse loodud mahasurumisteooria järgi tunnevad kõik inimesed tugevat seksuaalset iha, mis on meie elu tähtsaim energiaallikas, kuid mida ühiskond ja kultuur püüavad kõigi vahenditega maha suruda.
Samas võib seksuaalsus olla ühiskonna toode, mis eksisteerib vaid ühiskondlikus vormis. Sellest hoolimata, et inimese füsioloogia moodustab keha erootilised võimalused meeleliseks naudinguks, kujuneb seksuaalsus siiski alles õppimise ja nn kultuurilise mõtestamise käigus. See vaateviis rõhutab sotsialisatsiooni: seksuaalne sotsialisatsioon on protsess, milles laps õpib soo. Kuigi väike laps võib tunda naudingut, ei saa ta tunda otseselt seksuaalset naudingut, sest seksuaalsuse kogemine on võimalik alles siis, kui sellest on saadud teadlikuks (Lappalainen 2003: 208).
Seksuaalsus seostub ühiskondliku nähtusena sugudevaheliste võimusuhetega. Lääne ühiskonna duaalset maailmapilti (vastandid ja nende vaheline võitlus) on tihedasti seotud keelesise duaalsusega, paratamatult viib sooline duaalsus maailmapildis vastandpooluste võitlusele, võimuküsimuste lahendamise vajadustele (Eesti ühiskonda ei saa selles mõttes päriselt liigitada täienisti lääne kultuuriruumi, kuna keeleliselt puudub tähenduste sooline tagapõhi ja kui ühiskonnas ilmnebki väline sooline hierarhia, siis üldiselt on see palju pehmem kui läänes).
Psühhoanalüüs pakub seletust soolisustatud subjekti moodustumisele, ei käsitle seksuaalset identiteeti mitte antud aga kui seletava nähtusena. Psühhoanalüüs vaatleb seksuaalsust pigem indiviididesisese kui isikutevahelise nähtusena, välistades võimuprobleemid.
Samamoodi nagu eelpool nimetatud diskursused, toodavad seksualiseeritud keha ja nähtuse, mida kutsume seksuaalseks naudinguks, on nad võimelised tootma ja säilitama võimu. Foucault erineb mahasurumisteooria pooldajatest tõdemusega, et seksuaalsust ei kontrollita mitte mahasurumise, vaid just defineerimise ja reguleerimise abil (Lappalainen 2003: 210).
Seega ei ole seksuaalsus „looduse antud“, on olemas vaid seksuaalsuseks kutsutud nähtus, mida toodetakse pidevalt erinevate väljendusviiside, nii verbaalse kui ka mitteverbaalse kommunikatsiooni kaudu.
Arvatakse, et sugu ja seksuaalsus määravad teineteist. Bioloogiline sugu (sex) sotsiaalse soona ja seks (sex) seksuaalsusena määratakse teineteise põhjal ja nimelt nii, et seksuaalsus määrab sotsiaalse soo (MacKinnon 1982: 531).
PATUKAHETSEJATE ÜHISKOND
SEKSI VÄLJENDAMINE
Foucault´i üks peamisi teemasid tema „Seksuaalsuse ajaloos I“ peale ajastute ja võimustruktuuride lahterdamise on küsimus, miks ikkagi Lääne ühiskonnas nii palju räägitakse seksist, samal ajal kui see on seotud patuga, tabuga, millegi häbiväärsega, mida oleks loomulik varjata. Ta kirjeldab, et kui esimesed demograafid ja 19. sajandi psühhiaatrid seksuaalsuse teemat mainisidki, siis leidsid nad, et peavad lugejalt nii madalate ja tühiste teemadega tülitamise pärast vabandust paluma. Meie seevastu ei räägi juba viimased kümme aastat seksist teisiti kui eputades: teadmine, et hakkame kehtivale korrale vastu, hääletoon, mis näitab, et oleme oma õõnestaja-positsioonist teadlikud… (Foucault 2005:13).
Ta arvab, et küsimus pole mitte selles, miks meid represseeritakse vaid miks me nii kirglikult ja omaenda lähimineviku, oleviku ja iseenda peale nii vihastena ütleme, et meid represseeritakse? Miks seksi nii pikka aega on seostatud patuga?
Foucault annab vastuseks kristliku pihil käimise traditsiooni, mis tegi läbi ajaloolised arenguetapid ja on tänaseni juurdunud sügavalt läänemaisesse kultuuriruumi (kuigi pihil käib ametlikult vaid vähene osa ühiskonnast): …peale Trento kirikukogu hakati vähehaaval looritama alasti küsimusi, mida leiame keskaegsetest ja suurest hulgast veel 17. sajandilgi kasutusel olnud pihikäsiraamatutest. Välditi üksikasjalikkust, mida mõningad, nagu Sanches või Tamburini, pidasid vältimatuks, et piht oleks täielik: partnerite asend, hoiakud, žestid, puudutused, naudingu täpne hetk – seksuaalakti pedantne kirjeldus selle täies ilus. Üha tungivamalt soovitati olla diskreetne. Puhtust määrivate pattude suhtes tuli olla aina reserveeritum: „See teema on kui pigi – ükskõik kuidas sellega ka ümber ei käida, tahetagu seda kas või endast kaugele ära visata, määrib ja roojastab see siiski alati.
Vastureformatsioon püüdis kehtestada pedantselt põhjalikke enesevaatluse reegleid. Ning ennekõike sellepärast, et vastureformatsioon pidas üha tähtsamaks kahetsust lihalike pattude pärast (võib-olla isegi mõne teise patu arvelt) – mõtted, ihad, himurad ettekujutused, rõõmud ning hingeline ja ihuline liigutus olid nüüdsest viimse üksikasjani osa pihi ja vaimse suunamise mängust. Uue õpetuse järgi tohtis seksi mainida üksnes suure ettevaatusega, kuid selle aspekte, seoseid ja avaldusi tuli uurida ülimate peensusteni. unes vilksatanud vari, liiga aeglaselt peast peletatud pilt, või halvasti varjatud side keha masinavärgi ja sellega kaasa läinud vaimu vahel – kõik see tuli välja öelda (Foucault 2005:25-26).
Foucault ei pea silmas kohustust tunnistada üles eksimused seksi reeglite vastu, mida nõudis ka traditsiooniline patukahetsus, vaid peaaegu lakkamatut käsku rääkida, rääkida iseendale ja teistele võimalikult tihti kõigest, mis on kuidagi seotud loendamatute naudingute, aistingute ja mõtetega, millel on hinge ja keha kaudu side seksiga. Selline seksi „diskursuseks muutmine“ oli välja kujunenud tükk aega varem askeetlikus kloostritraditsioonis. 17. sajand tegi sellest kõigile kehtiva reegli (Foucault 2005:25-26).
Sellise diskursusega asetab Foucault tegelikult küsimärgi alla ehk isegi kogu läänemaise kirjanduse algpõhjuse – kas see on looming või patukahetsus/naudingute kirjeldus? Kui vaadelda tänapäevaste blogijate kirjutisi, võib mõneski mõttes seda pidada pihtimise moodsaks käepikenduseks (virtuaalne pihtimine, seekord mitte ainult pihiisale, aga kogu anonüümsele maailmale), kuid samas on oma tunnete väljendamine ja päeva unikaalsuse kirjapanek omane mitte ainult lääne kultuuriruumile.
RIIGI JA INDIVIIDI VAHELINE SEKS
Üks 18.sajandi võimutehnika suuri uuendusi oli rahvastiku mõiste sünd majanduslikus ja poliitilises plaanis: rahvastik kui rikkus, rahvastik kui tööjõud või tootmisvõimsus, rahvastikukasvu ja rahvastiku käsutuses olevate ressursside vaheline tasakaal… Rahvastiku kui majandusliku ja poliitilise probleemi keskmes asetses seks: analüüsida tuli sündimust, abiellumisiga, seaduslikke ja abieluväliseid lapsi, varaseid seksuaalsuhteid ja seksuaalsuhete sagedust, nende viljakust võis steriilsust, tsölibaadi ja muude keeldude tagajärgi, rasedusest hoidumise mõju… seksist sai riigi ja indiviidi vaheline asi, avalik huvi. Seksiga tegeles terve diskursuste, teadmiste, analüüside ja käskude võrgustik (Foucault 2005: 31-33).
19.sajandi feministid käsitlesid naise seksuaalsust taas aktiivselt kui reproduktsiooni allikat, kui kõige esmast ja tähtsamat naiseks olemise põhjust. Emasus tõsteti au sisse, seda idealiseeriti (Ellen Key, Minna Canth). Reproduktsiooni rõhutamise kaudu muudeti naised justkui aseksuaalseks, seksuaalsusega kaasnev nauding pidi reproduktsiooni teenima.
Kõik need naudingud, mis ei viinud paljunemiseni, olid otsekui loomuvastased. Foucault´i arvates võiks tsiteerida paljusid teisigi valdkondi, mis hakkasid alates 18. või 19. sajandist aktiivselt looma diskursust seksi kohta. Esmalt meditsiini, mis tegi seda „närvihaiguste“ kaudu. Seejärel psühhiaatriat, mis hakkab vaimuhaiguste põhjuseid otsima „liialdustest“, onanismist, sugulisest rahuldamatusest või ka „pettustest soojätkamise suhtes“, eriti aga seetõttu, et psühhiaatria kuulutab enda ainuomandiks kõik seksuaalse väärastuse liigid. Samuti kriminaalõigust, mis oli pikka aega seksuaalsusega kokku puutunud üksnes „jõletute“ ja loomuvastaste kuritegude kaudu, 19. sajandi keskpaiku aga hakkas tegelema ka väiksemate üleastumistega, tühiste liialduste ja perverssuse tähtsusetute vormidega. Mainimata ei saa jätta ka 19. sajandi lõpul välja kujunenud sotsiaalse kontrolli ilminguid, mis sõelusid hoolikalt läbi abielupaaride, vanemate ja laste, ohtlike ja ohustatud noorukite seksuaalsuse – ning kaitsesid, eraldasid , ennetasid, nägid kõikjal ohtu, suunasid tähelepanu, panid diagnoose, andsid aru ja korraldasid ravi. Kõik need valdkonnad ümbritsesid seksi diskursustega, tugevdades teadlikkust lakkamatult ohust, mis omakorda õhutas sellest veelgi enam rääkima (Foucault 2005: 37-38). Lisaks oli teadus suuresti allutatud moraaliimperatiividele, millele omaseid jaotusi teadus meditsiinilise normi maski all lihtsalt süvendas. Väites, et räägib tõtt, külvas teadus kõigis hirmu. See kleepis seksuaalsuse vähimalegi kõikumisele külge terve dünastia kujuteldavaid tõbesid, mida pidi edasi antama mitu põlve järgemööda. See väitis, et häbelike salaharjumused ja üksildaste väikesed maaniad on ohtlikud tervele ühiskonnale. Ebatavaliste naudingute tagajärjeks pidas teadus ei midagi rohkemat ega vähemat kui surma – üksikisiku, tervete sugupõlvede, kogu inimkonna surma (Foucault 2005: 61).
Mis on kogu selle seksuaalsuse jahi tulemus? Arhiivide täied materjale, mis ometi ei anna lõplikke vastuseid, Foucault´i sõnastuses moodustus vähehaaval suur seksuaalnaudingute arhiiv. Pikka aega kustus see arhiiv samal hetkel, kui seda moodustati. See ei jätnud mingeid jälgi (nagu eeldab kristlik pihisakrament), kuni viimaks arstiteadus, psühhiaatria ja ka pedagoogika hakkasid seda kinnistama: Campe ja Salzmann ning hiljem eriti Kaan, Kraft-Ebing, Tardieu, Molle ja Havelock Ellis kogusid hoolikalt kokku kogu selle seksuaalsuse mitmekesisuse haletsusväärse lüürika. Nii hakkasid Lääne ühiskonnad pidama oma naudingute määratut registrit. Nad koostasid naudingute herbaariumi ja lõid selle tarvis klassifikatsiooni (Foucault 2005: 72-73).
Lisaks laste sünnitamisele tuli 20. sajandil naiste kohustuste hulka ka n.ö. ühiskondliku emaduse idee, kus ühiskonna rahu eelduseks peeti seda, et naised kontrollivad ja taltsutavad mehelikku kehalisust. Kui enne oli ürgne ja allumatu naiselikkus, mida oli vaja taltsutada, siis nüüd muutus selleks mehelikkus (ei hakka küsimärgi alla panema naiselikkuse ja mehelikkuse omadusi, vaatlen neid pigem kui kahte polaarset soorolli nimetust).
KOKKUVÕTE
Elame maailmas, kus teatud sotsiaalsete gruppide välised/eksponeeritavad soolised tunnused on järjest enam ja enam kadumas, aga samas maatriks, mille läbi maailma, s.h. inimese soolisust tajutakse, ootused soolise käitumise mallidele on veel üsna … möödunud sajandist.
Vaadates tänavapilti, siis märkame drastilisi muutuseid inimeste välisilmes, kui seda võrrelda näiteks II ms eelse ajaga. Enamik meist kannavad pükse. Enam ei ole oluline rõhutada naiselikkust seelikuga, kuid järele on jäänud kõrged kontsad, pikad küüned (kui ühed saamatuse rõhutajad), naistele n.ö. omane koketeeriv, edvistav käitumine.
Sõltumata meie välimusega seotud kehtestamiste tolereerimisest jätkab ülestunnistamise fenomen oma edasiminekut.
Ülestunnistamise kohustus jõuab meieni nii paljusid kanaleid pidi, see on meisse juurdunud nii sügavalt, et me ei tunneta seda enam kui meid sundiva võimu ilmingut. Vastupidi, meile näib, et sügaval meie sisimas on tõde, mis nõuab päevavalgele tulekut, ning et kui tõde välja ei pääse, siis järelikult takistavad seda mingid piirangud, sellel lasub vägivaldse võimu taak ning väljenduda saab see üksnes vabastamise hinnaga. Ülestunnistus vabastab, võim aga sunnib vaikima (Foucault 2005: 69).
Arutlus seksuaalsuse üle tuleb meeles pidada, et ka erinevad arutlused, millele ajaloolises perspektiivis toetutakse on ajas muutuvad ja kui tänapäeva seisukohast vaadeldakse seksuaalsust ja taastootmist teineteisest lahusolevaina, siis näiteks 19.sajandi kultuuriteoreetikutel ei olnud seda võimalik mitmel põhjusel teha. Rasestumisvastaste vahendite paljusus on loonud alles tänapäeval võimaluse seksuaalsuse ja taastootmise reaalseks ümberhindamiseks.
Selle põgusa essee lõpetaksin Foucaulti´i sõnadega: Seksi ja selle mõju ei ole ehk kõige kergem dešifreerida; nende represseerimine aga, kui see on nõnda kindlasse konteksti asetatud, allub hõlpsasti analüüsile…. kui seksi represseeritakse, ehk teisisõnu, see on keelatud, seda eitatakse ja vaikitakse maha, siis mõjub ainuüksi seksist ja selle representeerimisest rääkimine kui tahtlik üleastumine. Kes seesuguses keeles kõneleb, asetub teatavas mõttes võimust väljapoole (Foucault 2005: 13).
Ehk ongi kogu kultuurilise seksuaalsuse tagamaadeks hoopis võimu kehtestamisega seotud soovid ja pihi- ja patusüsteem üks väga võimas vahend võimu kontrollimiseks? Ja läbi kontrolli on toimunud ühiskonnas äraspidine pöördumine, mida Foucault kirjeldab kui seksi igavesse vaikusesse mõistmist, kus oleme kultuurina mõistnud iseend seksist pidevalt rääkima, tehes seksist KÕIGE OLULISEMA saladuse (Foucault 2005: 42). Patuse saladuse, mida on vaja ikka ja jälle üles tunnistada.
KASUTATUD KIRJANDUS
Foucault, Michel 2005. Seksuaalsuse ajalugu I. Valgus, 2005.
Heath, Stephen 1982. The sexual Fix. Macmillan, Houndmills.
Jackson, Margaret 1994. The Real facts of Life. Feminism and the Politics of Sexuality c 1850-1940. Taylor & Francis, London.
Lappalainen, Päivi 2003. „Seksuaalsus“, Võtmesõnad. Toim. A.Koivunen ja M.Liljeström, Eesti Keele Sihtasutus.
MacKinnon, Catharine A. 1982. „Feminism, Marxism, Method, and the State: An Agenda for Theory“, Signs 7:3 (1982).
MacKinnon, Catharine A. 1992. „Does sexuality Have a History?“, Discourses of Sexuality. From Aristotle to Aids. Toim. Domna C.Stanton. The University of Michigan Press, Ann Arbor.