Iga inimesega toimuv; kõik tema kogemused on nagu oksad ja juured puule – vajalikud toitumiseks, sirgumiseks, ellu jäämiseks.

Kas elamise meisterlikkus tähendab ise endale aednikuks olemist ja nii öelda okste (juuri ei saa õnneks või kahjuks eriti suunata) kärpimist, kujundamist mingite ilukaanonite ja üshiskondlike normide järgi või pigem elu pakkumiste suunas vaba kasvamist, hingelise ja kehalise toidu poole suundumist?

Seega küsimusele “Olla või mitte olla?” lisaks tuleks küsida “Kuidas olla? Mida toiduna ja valgusena dešifreerida? Kuhu poole ennast sirutada, et ellu jääda?” Mitte olemisele seda küsimust täiendavalt vist esitada ei saa…

Iga kogemusega on risk haiget saada ja haiget teha. Selline on juba elu. Puu ilma okste ja juurteta kärbub, ta peab kasvama, temas on see sund. Ta ei mõtle, kas see on ilus või mitte. Ta teeb seda võimalikult kiiresti ja hästi, just nii hästi, kui oskab ja just niipalju kui olustik tema ümber seda võimaldab. Inimesel on jalad all ja ta saab oma asukohta muuta. Oma meeleseisundi puud tõsta sinna, kus kasvamiseks oleks rohkem ruumi.

Samas kasvamine ei sõltu ainult ideaalsetest tingimustest, kasvamine sõltub ka kasvamise jõust, kestmine kestmise väest. Tihti väiksema ja kidurama taime toimaine on tugevam, kui ladnalt laiutaval ja niiskust ning päikest nautival liigikaaslasel. Seega, kas ongi alati õige põgeneda esimeste raskuste ilmnemisel? Või tuleks vahet teha hingelise ja kehalise surutise vahel?

Kui miski materdab hinge ja tallab alla südamehäält… seda on raskem kesta kui kehalisi raskusi. Kui oled otsustanud olla, siis pigem selle oma sisemise hääle järgi. Oksad ja juured tulevad tihti iseenesest… selle hääle kuulamise väest ja jõust.