Armastuses on midagi jäädavat. Ometi on tal eluspüsimiseks vaja hingata, sest temas pole midagi staatilist. Armastus on seotud kindlasti inimese sisemise kasvamisega, seepärast ei tea tegelikult meist keegi lõpuni, mis on armastus.
Valguskiired pole kunagi paralleelsed. Kuigi valgusallikas on sama, eemalduvad nad ajas teineteisest. Kiirte kohtumised algavad kokkupuutes peegeldajatega.
Kuigi tundub, et liiasus info edastamisel on üleliigne, on tal siiski oma roll mängida. See on sarnane taustsüsteemile… Kui puudub taustakirjeldus, siis on info nagu tühi… ilma tähenduseta. Samas ei saa pidada liiasust vaid taustaks… liiasusest saab välja kasvada tähtis info, juhul, kui mõnele liiasuse aspektile eraldi tähelepanu pöörata. Kõik sõltub sellest, millele fokuseerida/keskenduda.
Miks kehaga kauplemine, selle omaduste müümine kuidagi halvem on kui hinge, tunnete või teadmiste müük? Kas seepärast, et see kuidagi kasutatakse/trööbatakse ära? Kui palju meie ümber on teadlasi, luuletajaid, muusikuid, kunstnikke – üks kõik mis erialade inimesi, kes on ennast ära trööbanud, kes on oma muid omadusi ilma igasuguse eetika ja filosoofilise sisuta kasutada lasknud, ennast pakkunud? Ei, mingit vahet ei ole. Me kasutame ja meid kasutatakse. Kõik on üks. Meist sõltub ainult viis, kuidas see sünnib. Nii kasutamine kui kasutada laskmine.