Inimesi liidetakse ja lahutatakse või teevad nad seda ise. Iga olendiga kaasnevad meeletute masside ja tühjuse ümberpaiknemised. Me kunagi ei tea, kas meie oleme ümberpaiknemiste põhjustajad või vastupidi: meie paiknemine sõltub millegi muu liikumisest. Ühtegi kohtumist ja kogunemist ei saa seetõttu võtta lõplikuna. Looduses, maailmas pole kunagi midagi lõplikku. Nii nagu igast surmast saab uus elu, nii igast lahutusest uued liitumiste kombinatsioonid. Usalda maailma.
Armastuses on midagi jäädavat. Ometi on tal eluspüsimiseks vaja hingata, sest temas pole midagi staatilist. Armastus on seotud kindlasti inimese sisemise kasvamisega, seepärast ei tea tegelikult meist keegi lõpuni, mis on armastus.