Maalehes ilmunud artiklite sarjast, 2004 22. Talse- ehk Jõulukuul on talvine päevakäänak. Seda aasta suurimat Päikese kummardamise püha, on meil kutsutud mitmeti: jõulud, joulud, talsipühiq, talvistepühiq, talvistepühä, (tal(l)iste-, talsi-, tals(s)e-, talliss(e)-, talss- -pühi) ja vorstipühad. Arvatakse, et sõna jõul on laenatud muinas-skandinaavia keelest tuhatkond aastat tagasi. Kuid samas on väiteid, et tegemist võib olla hoopis meie oma põlise sõnaga, on ju indo-germaanlased siiski üsna hiline nähtus Põhjalas. Päike on jõudnud oma koju ja käes on aasta kõige pimedam aeg, mis kestab kolm päeva. Jõulud algavadki talvisele pööripäevale eelneva Toomapäevaga (tuuakse sanditades vaestele ja nõrkadele riideid ja sööki) ning lõppevad

Maalehes ilmunud artiklite sarjast, 2004 Eestlastel on olnud aastatuhandeid hingestatud maailmapilt. Kuigi kõik on hingestatud, peetakse teatud kohti pühamaks kui teisi. Miks nii? Kust on see saanud alguse? Igal hiiel, allikal, kivil, pühal puul, aga ka järvel ja jõel on tegelikult olnud oma lugu. Niikaua kui elab maal veel inimesi ja neid lugusid mäletatakse, niikaua elab meie kultuur. Nii on jäänud meile – praegusele maavalla rahvale, päranduseks pühad paigad, mida on austatud põlvkonniti. Õnn on, et seda pärandit hoolimata ajaloos toimunud hävitamistele veel niipalju alles on. Tegelikult on see pärand ka kui kohustus hoolitseda selle eest, et see side

Maalehes ilmunud artiklite sarjast, 2004 Praegu, 2004. aastal, kui kõik poliitikud räägivad, et Eesti ja eestlased kuuluvad Euroopasse, siis väidaksin, et kuulume täpselt ilmakaarte keskele, sest meie kultuuri ja pärimuse juured on ida- ja põhjakaares. Meiega sama vere ja mõtteilma kandjad ning sama keelt kõnelejad, meie oma hõim ja rahvas elab meist peamiselt idas, kagus ja põhjas. Osa meist on tugeva suurvõimu survealused ja elavad pidevas väljasuretamise ohus. Ei tea mitu põlve läheb veel aega, et tšuudi rahvad (läänemere soomlased), aga laiemalt ka näiteks uurali rahvad, see meie oma hõim, taas ühte saab, üheks riigiks? Kas üldse saab? Et

6. osa Maalehes ilmunud artiklite sarjast Üle 500 põlise hiiekohaJuba pikemat aega on Eesti maausulised valutanud südant hiite olukorra kohta meie maal. Eestis on usulise hävitustöö kiuste säilinud veel üle 500 põlise hiiekoha, lisaks sadu üksikuid pühaks peetavaid allikaid, kive ja puid. Põlised pühapaigad on lahutamatu osa meie rahvuskultuurist. Hiites väljendub tegelikult meie rahva side oma maa ja esivanematega. Ka tulevaste põlvedega. See on püha pärand, mida oleme põlisrahvana kohustatud säilitama ja kaitsma.

Maalehes ilmunud artiklite sarjast, 2004 Tänaseni on metsarahvastel komme lapse sündides talle puu istutada. Seda puud kutsutakse hingepuuks. On maid, kus puu istutatakse kohe peale lapse sündi, aga on ka kohti, kus sellega oodatakse kauem. Meie rahval oli kombeks puu istutada kas hiide või kodutalu maade põhja-ida serva. On arvatud, et kõik tänapäeva säilinud hiied on tegelikult olnud kunagi täis hingepuid ja nii mõnigi hiiepuu kunagi kellegi hingepuu olnud.… Kraasnas istutati hingepuu varem kui 40 (49) päeva pärast lapse sündi, kui see oli võimalik. Selle juures tehti kõik viljakusriitused sellele inimesele või perele… …meie peres on lastele hingepuu taig