kõige enam pelganet oma pühendumusegamuutun sulle asendamatuksaineksmillest hiljemkümne küünegakinni hoidesteed endale haiget

seekordmakallistadasindeijõudnudminuspuuduoli veendumusestolime öökoos veetnudkülg külgekeeratestuldsöötnudmis kõikoli kui imeagapäeva valgusegasaabusmemõlemanäoleargineilmeja sisugaseotudtundeasemelpilkvälisessevormi haakusnii„nägin“tundetutreaalsust ja olimegitaaslahuskunihetkeniet mõistsinmul olioma veendumatusestvalusja sinugakoosolemineonaeganingruumiületavparatamatus

ja siispeale halaja enesehaletsustpealepisaratevoolupõhjatutmaailmavalutõusednagu midagipoleks olnudsilm selgeja süda paigaskuigi äsjaolidsaanudenesehävitajaltkaigasttäis otsustavustteadkuhu minna –lähed sinnakuhuoled ihanud minnaei väline vormega sisemine mürasind enamei sega ELU ISU leppiminekõikehõlmavarmastussee pühapühaduson vahetanudsuledsu mõlemal tiival

uhh, laine… eelaimdus nagu maaeluka ärevus enne orkaane sügava kaose tulv ja kutse ma peaksin põgenema eemale kaugele sisemaale aga ei… jään imetelema tõusvaid laineid ja tuult õhu erilist kergust ilma kontrollita vabadust kutsung kihk adrenaliin pole võimalik avamata jätta piir jah ma tean et hukkuda võin aga surnuks end loeksin juba praegu kui ära pöörduksin pole vastust pole kontrolli on oskused leida vahend millega nautida lainekaari ajal kui olemise erinevad vormid panevad paika uut tormi

on eriline tunne lamada seljad vastu püha hiie maad sõrmed ja varbad viimse kondini ankruna mullas silmis seestuvad pilved kõrvus hingede õrnhele puudutus suus sõnatud sõnad meie kõigi ühise olemise nimel ja seejärel kõige selle pühaduse peale pöörata valju kraaksatusega ennast hundist rongaks

kassee oledkisinakellesthoolinvõion seesu olemus seemidaenesesenda teadmatakannad sinunägemus kõike avavvõti ühendavpannal sueluisu inimkogemus missinugaollessaab osakska mulle tõmbavtunne

nii nagu mina ei kuulusulleja sina ei kuulumullenii ei kuuluarmastuskellelegi ta tulebetjääda ja kui kunagi läheb siis ikkagiselleksetjääda nagu elumis lahkudesjätab endastjäreleiseenda