ehitad müüre iga tunde ümber mil eluõigust ei ole kui kõrgelt end vaatad – sa müüride linn oled iga torni otsas on lipp armastatu nimega veel kire ootuste tuules nad lehvivad mis narmendamas, need vahetad: armud taas ja taas ja sinu tunnete vihm ning nende külmus keda kunagi armastand oled ehitab jäätunud kihte ümber niiskete hallide müüriseinte kui tänaval kõnnid su sammude kaja ei jõua kunagi kuhugi sest selle linna üheski majas ei ela kedagi

puudmillegatuld toitsinsaid otsajärel vaidelus metsmida lõkkepuuksvõttaei tihkaoma puidsa lõkkessepannud poleminuga istunudtulekumasaga siiski oled lükkan süsi kokkuet tuli enamei leviksjatänanmõttespuid ja sedakes neid puid tegi

“Kas sul mõni armsam ka on?”küsis sõbrants,kellega täna vedasimemööblit “Kunst on.Praegu.Lõpuks ometi.Uuesti.” Ta ütles,et see kõlab kui luuletus.Mul polnud pliiatsit,ta kirjutas selleosta.ee telefoninumbreid täispaberitükikese servale

sa ütlesidDEPRESSIOONma nõustusinteadmatakustläheb joonlihtsakoosolemiseigatsusejapõhjatukurbusevahelsa ütlesidLOOMINGULINE HINGKES SELLISEL AJALLOOBma leppisinsestküllap tead sinamindennastrohkemkuimina isenimetu hädasai nimeja koheon kergemkuigi südamepõhjasma teanmis vigaja mis tehaet olekslõpuks ometiparemlihtsaltmõistuseja normiderõõmsa meeleningkerge kulgemisekiusteikka taas tundubmeileet sellestmis maailm pakubonliiga vähe

m.o.t.t. kasinimenematabomasüdantvõisüdamatabteda vahetpole peielauasistuvadikkatundedkesvõidutsevad

salähedjasamaseilähesajäädjasamaseijääsaoledjasamassindpolesindpolejaometioled

see igatsusetuulon jalustrabavkaalutaolekselleolemasolevaja teiseolemasolevaomavaheliseühendusepuudumisetõttu pehmeoigav ja ägavkirjutabtäiskõikokstelekasvavadlehed viimse kui ühe sama äkki kuituliseejalust rabav –on taläinud hetkegakõik lehedlangevadtasa neid kandaenamei jõua raagusolekjaseletamaturahu kuni uuetuuleniolemasolukinnitavaluuleni