Installatsioon, 2021/ seeriast “Useful (Ab)use” Elame maailmas, kus igale tootele antakse kaasa mitmekeelsed kasutus- ja hooldusjuhendid, aga oma lähedastega koos elamiseks tuleb igaühel justkui ratast leiutada. Tee õnneliku suhteni leitakse vahel liigagi valusate katsumuste kaudu. Kus on inimeste kasutusjuhendid? Kes need kirja võiks panna? Kas tõesti on keeruline enne suhte alustamist paika panna reeglid, millest tuleb kinni pidada? Tunda ja teada, mis teeb valu, mis rõõmu? Fotod: Annika Haas
Pronks, Norrköping, 2024 Mälestusmärgi tellis pikaajaline Norrköpingu jalgpalli klubi IFK esimees (2009-2021) Peter Hunt, soovides jäädvustada Rootsi kuulsaimat ja armastatuimat jalgaplli legendi Ove Kindvalli ja kinkida teos jalgpalliklubile, et innustada noori tegelema spordiga, jalgpalliga. Teos avati 21. novembril 2024. Fotod: Annika Haas
Roostevaba metall, Kaunas (Leedu) 2023 Teos on pühendatud ettevõtlikule ja loodust armastavale mehele Aryunas Kinskisele, kes suri raske haiguse tõttu noore mehena. Tema üheks viimaseks sooviks oli, et lähedased peale tema surma püstitaksid sarnase skulptuuri kui Turu tänava istutaja tema ettevõtte hoovis olevale haljasalale. Pihlaka valisid tema naine ja lapsed. Teos kutsub mõtlema inimese olemuse üle – mida me siin maailmas korraldame ja kuidas elame, millise jälje endast jätame. Inimene on kui üürike läbipaistev ja keskkonna elurikkusest sõltuv konstruktsioon elu edasi andmiseks. Mitte ainult järgmisele inimpõlvele, aga ka suuremas plaanis loodusele. Kuigi peame end oluliseks, sõltume me mustmiljon teise olevuse
Interaktiivne valgusinstallatsioon, 2019 Iga inimese tegu ja mõte jätab jälje. Kui me ise seda ei tunne või ei märka, siis kuskil keegi teine tunneb, märkab. Miski ei kao päriselt vaid avaldub lihtsalt mõnes teises kohas või teisel moel. Nii nagu kõik meie ümber ja ka meie ise tekime juba olemasolevast, kellegi teise mõttest või teost. Oleme kõik üks tervik. Mis on siin, see on ka seal pool.   Fotod: Annika Haas, Mana Kaasik
Segatehnika, TAKKK Tammiku ja Kohila, 2022 Aeg muudab kõik olnud hetked, kohad ja inimesed ajaloo kaleidoskoobis helkivateks klaashelmesteks japeegeldab neid tuhandekordselt tundmatuseni oma peegelsiledal pinnal. Mis jääb olnust äratuntavaks janähtavaks tulevikus? Milliseid kilde jäädakse mäletama ja millised vaibuvad võnkena mäletamisevahelises ruumis? Siin, kus seisame praegu – on toimetanud kord inimesed. Nad on samamoodi kui meiegi unistanud, armastanud ja kannatanud, käinud tööl ja loonud oma kodu, kasvatanud lapsi. Kuid kõik loodu omabpotentsiaali katkeda, soikuda, ununeda, metsistuda pärast loetud hingetõmmete arvu ajaloos, sõltudesoleviku oskusest ja väärtushinnangutest näha selle protsessi taha. Kronoeidoskoop on pärit kreeka keelsetest sõnadest kronos (“aeg”), eïdos (“vorm”), ja
Ökolooogiline viipekeel 001, 2021 Võru Kultuurikoda, 2021Telliskivi Loomelinnak, 2023 Probleem pole selles, et maailmas on liiga palju inimesi, probleem on selles, et maailmas on liiga palju rumalaid inimesi. Inimkonna aastatuhandete pikkune pingutus looduse toiduahelast väljumise ning surma ja sünni käskijaks saamise nimel on paisanud meid ühise keele ja lugemisoskuse kaoga dissonantsi, resonantsist välja. Säilinud on küll igatsus nautida ilusaid loojanguid, puhta ja puutumatu looduse rahu ning vaikust ja otsida lohutust, aga me tahame lõigata seda, mida ise ei külva. Vägi, võim ja vaim on kui võlts ja kipakas kristallkonstruktsioon meie raiskamise, looduskeskkondade ja liigirikkuse hävitamisega seotud igapäevas. Teos on
Pärnu jõe promenaad, 2024 Lahkuda või jääda? Viimane sõna. Viimane puudutus. Igavesti mällu sööbiv hetk. Igatsus, teadmatus ja valu. Lootus. Üle saatusejooni vormiva tormise mere, ainsaks valguseks meid ühendav vabaduse helk. Mälestusmärk kümnetele tuhandete NSVL repressioonide eest põgenenud eestimaalastele teostati ÜEKN SP 1944 toimkonna ja Pärnu Linnavalitsuse koostöös ning ülemaailmsete annetuste toel ja avati 21. septembril 2024. Projekti juhtis Kristi Vuht Allpere. Fotod: Jüri Vlassov