Olen võistlusel ja mõtlen – kuidas saan soovida maailma abi oma võiduks, kui selle soovi teine, varjatud külg on, et teistel läheks halvemini kui minul. Mängin täringuid (või ükskõik milliseid mänge) – ja sama lugu. Vaatan jalgpalli võistlust või duelli mõnel muul alal ja tajun, et ma ei saa soovida ei ühe ega teise poole võitu, kuna ma ei taha ühe üleolekut soovides teise tegemisi kahjustada. Mäletan lapsena nägemas komeedi lendu üle taeva – mu pea oli tühi – mida ma oskan soovida? Kust mina tean, mida minu soovid võivad kaasa tuua ülejäänutele? Kõik on olemas, nii nagu peab
Kui oled kuskil silmini sees, siis ei näe üldist. Kui näed aga üldist, siis on raske sukelduda, olla silmini sees. Üldistusi on raske teha, kui pole midagi “lõpuni” kogenud ja midagi “lõpuni” kogeda ei saa, kui ei oska üldistada.
Huvitaval kombel pole me vaimse valguse poole liikudes kunagi kellegi teise varjus ja kuhu iganes pöörame, on meil ikka ja jälle võimalik vaadata valguse poole.
Iga inimesega toimuv; kõik tema kogemused on nagu oksad ja juured puule – vajalikud toitumiseks, sirgumiseks, ellu jäämiseks. Kas elamise meisterlikkus tähendab ise endale aednikuks olemist ja nii öelda okste (juuri ei saa õnneks või kahjuks eriti suunata) kärpimist, kujundamist mingite ilukaanonite ja üshiskondlike normide järgi või pigem elu pakkumiste suunas vaba kasvamist, hingelise ja kehalise toidu poole suundumist? Seega küsimusele “Olla või mitte olla?” lisaks tuleks küsida “Kuidas olla? Mida toiduna ja valgusena dešifreerida? Kuhu poole ennast sirutada, et ellu jääda?” Mitte olemisele seda küsimust täiendavalt vist esitada ei saa… Iga kogemusega on risk haiget saada ja haiget
Kui otsida saia seest rosinaid, siis mingil hetkel vaid rosinaid süües muutuvad nad saiaks ja sai rosinaks. Eriline muutub pidevalt tarbides tavaliseks ja tavaline eriliseks, mille poole järjekordselt püüeldakse.