“Kas sul mõni armsam ka on?”küsis sõbrants,kellega täna vedasimemööblit “Kunst on.Praegu.Lõpuks ometi.Uuesti.” Ta ütles,et see kõlab kui luuletus.Mul polnud pliiatsit,ta kirjutas selleosta.ee telefoninumbreid täispaberitükikese servale

sa ütlesidDEPRESSIOONma nõustusinteadmatakustläheb joonlihtsakoosolemiseigatsusejapõhjatukurbusevahelsa ütlesidLOOMINGULINE HINGKES SELLISEL AJALLOOBma leppisinsestküllap tead sinamindennastrohkemkuimina isenimetu hädasai nimeja koheon kergemkuigi südamepõhjasma teanmis vigaja mis tehaet olekslõpuks ometiparemlihtsaltmõistuseja normiderõõmsa meeleningkerge kulgemisekiusteikka taas tundubmeileet sellestmis maailm pakubonliiga vähe

m.o.t.t. kasinimenematabomasüdantvõisüdamatabteda vahetpole peielauasistuvadikkatundedkesvõidutsevad

salähedjasamaseilähesajäädjasamaseijääsaoledjasamassindpolesindpolejaometioled

see igatsusetuulon jalustrabavkaalutaolekselleolemasolevaja teiseolemasolevaomavaheliseühendusepuudumisetõttu pehmeoigav ja ägavkirjutabtäiskõikokstelekasvavadlehed viimse kui ühe sama äkki kuituliseejalust rabav –on taläinud hetkegakõik lehedlangevadtasa neid kandaenamei jõua raagusolekjaseletamaturahu kuni uuetuuleniolemasolukinnitavaluuleni

seal kuskilon maailmakeskpunktjasellealgus ning pärapunktmis sisaldabkeskpäragaühesalgu- ja pärapära igaalgupärassündinud kehaleiab x-hetkelendpärapärasja pärapärassündinud kehadotsivadmaailmaalgupära nii märkamatultläbivadkeskmise pärakõik olemasolevadkehadja nii saavadkineistkeskpärasedkehad kuipära tulebkeskme tagantärajääbjärgivaidkesk pärasealkeset päraongikeskmine kehakes esindabmeie kõigikeskpäraseegaigakeskpärane kehasisaldabeneseskõike pärakesetalgu- ja pärapäraollesmaailmaservasjätab ometikeskpunkti punktiniiet kõikneed punktidon millalgi keskpunktikeskmisedpunktid

sa TULID (!) korraks mu sülle ja jälle olen kui eemal olen nagu MIND (?) ei oleks kui raske on mõista ennast ma sulen silmad HINGAN (!) sulle vabana mõjuda püüan mnjah… oodanud olin sind VAREM (?) mh veelkord sulen silmad ja veelkord HINGAN (!) — meie ees korrutisena lainetab kunagi üheskoos kogetud meri lükates kokku ja lahku kogu maailma eluookeanide terad VAIKUS (…) süda vaikust ei riku koer lamab jalge ees vaibal ja sina silmi vaadeldes süles me ei liigu sa oled loomulik hooliv ja särav laine rullub mööda siledaks lihvitud pinda kõik on õige sa jõudsid tegelikult