Vabaduseiha võib kammitseda, kammitsus tõstab vabaduseiha; maailma mõõtmatus teeb isiklikuks, isiklikkus kisub lahustuma maailmas; naerev nägu võib kurvastada, kurvastus panna naeratama; abistades võid kukutada, tõugates pikali võid abistada; armastades võid lükata eemale ja tõugates ära võid tõmmata ligi.

Öeldakse: “Ilusat päeva!” ja päev peab muutuma vastavalt inimese soovidele. Ole ise ilus päevale… nii on kergem.

Kas intensiivsusel ja agressiivsusel on vahet? Kui intensiivsus on meie jaoks meeldivas suunas, siis imetletakse seda keskendumist ja pühendumist, ollakse tänulikud ja vaimustunud. Kui aga intensiivsus ei sobi meie olemusega, siis see mõjub agressiivsusena ja me oleme kohkunud, eemalepõiklevad ning kaitsepositsioonis. intensiivne – pingeline, tugev ja tõhus agressiivne – kallaletungiv, ründav, vallutushimuline Lähisuhetes pendeldab intensiivus ja agressiivsus kaaslaselt kaaslasele. Kaaslase pühendumine võib muutuda meie jaoks agressiooniks, kuna meie ego suudab laieneda omanditunde abil piiritult. Kõikidesse valdkondadesse, eriti pühendunud kaaslase elueesmärkidesse.

Suures valguses ei ole näha kui mõni valgusallikas juurde tuleb, aga teadmine sellest teeb olemise ometi valgemaks.

Lahutus raputab inimesed läbi sõela. Jääb järgi küll kuld, aga eraldi teradena. Uue suhte vormumine on nende terakeste kokkusulamine ja ühinemine uue olukorra ehk sideainega.

Lahingus ei ole võitjaid, kõik on kaotajad. Käsitledes lahingut aga uuenemisena, saab sõna kaotus teise tähenduse.

Kellele kuuluvad jäljed? Kas sellele, kes nad teinud on või sellele, kes need endas vähem või rohkem aega alles hoiab? Iga liigutuse, tunde ja mõttega jätame kuhugi jälje – õhku, maapinnale, vette, tooli seljatoele, kaaslaste kehale, mälestustesse, südametesse. Kogu ümbrus on täis meie ja meie kõikide teiste jälgi. Kõik on alguse saanud kellegi ühest või mitmest jäljest.