Tammi tagant pääsenud jõgi otsib kallast. Pehme pind võimaldab luua sängi, kõva aga kiire tee. Siiski peamine siht on jõuda merre. Me ei saa kellegi olekut muuta ja see pole vajalikki. Me ei saa ka selle vastu, et jõega mingitel hetketel ühinevad lisajõed või käänaku tagant selgub, et keegi meist on ise lisajõgi. Aga me saame keskenduda merele.

Isetus annab võimaluse hirmuvabaks eluks.

Iga teadmine avab ja samaaegselt ka suleb maailma meie jaoks. Teada saades, mis mingi asi on – meile avaneb pilt selle asja olemuse ühest versioonist… samal ajal sulguvad kõik muud. Kuidas teada nii, et miski variant pole välistatud – selles on küsimus!

Kogu voog koosneb pidevusest ja katkestustest.

Kui kaks inimest suhtes enam kitsast kohast läbi ei mahu, siis on aeg lõpetada ja edasi minna üksinda või siis inimesega kellega sealt taas läbi mahub.

Ka kõige suuremad vaimsed liidrid ja filosoofid nutavad päris pisaraid ja peeretavad päriselt haisvat peeru…

Vabaduseiha võib kammitseda, kammitsus tõstab vabaduseiha; maailma mõõtmatus teeb isiklikuks, isiklikkus kisub lahustuma maailmas; naerev nägu võib kurvastada, kurvastus panna naeratama; abistades võid kukutada, tõugates pikali võid abistada; armastades võid lükata eemale ja tõugates ära võid tõmmata ligi.