see igatsusetuulon jalustrabavkaalutaolekselleolemasolevaja teiseolemasolevaomavaheliseühendusepuudumisetõttu pehmeoigav ja ägavkirjutabtäiskõikokstelekasvavadlehed viimse kui ühe sama äkki kuituliseejalust rabav –on taläinud hetkegakõik lehedlangevadtasa neid kandaenamei jõua raagusolekjaseletamaturahu kuni uuetuuleniolemasolukinnitavaluuleni

seal kuskilon maailmakeskpunktjasellealgus ning pärapunktmis sisaldabkeskpäragaühesalgu- ja pärapära igaalgupärassündinud kehaleiab x-hetkelendpärapärasja pärapärassündinud kehadotsivadmaailmaalgupära nii märkamatultläbivadkeskmise pärakõik olemasolevadkehadja nii saavadkineistkeskpärasedkehad kuipära tulebkeskme tagantärajääbjärgivaidkesk pärasealkeset päraongikeskmine kehakes esindabmeie kõigikeskpäraseegaigakeskpärane kehasisaldabeneseskõike pärakesetalgu- ja pärapäraollesmaailmaservasjätab ometikeskpunkti punktiniiet kõikneed punktidon millalgi keskpunktikeskmisedpunktid

sa TULID (!) korraks mu sülle ja jälle olen kui eemal olen nagu MIND (?) ei oleks kui raske on mõista ennast ma sulen silmad HINGAN (!) sulle vabana mõjuda püüan mnjah… oodanud olin sind VAREM (?) mh veelkord sulen silmad ja veelkord HINGAN (!) — meie ees korrutisena lainetab kunagi üheskoos kogetud meri lükates kokku ja lahku kogu maailma eluookeanide terad VAIKUS (…) süda vaikust ei riku koer lamab jalge ees vaibal ja sina silmi vaadeldes süles me ei liigu sa oled loomulik hooliv ja särav laine rullub mööda siledaks lihvitud pinda kõik on õige sa jõudsid tegelikult

koos olemise kättesaamatusest on saanud me side see tuksleb ja tõmbab just sealt kus meid pole ja mis enne oli kui veritsev haav kuristik hirmude lõhe sellest on saanud nüüdseks põhjatu kirgede pale

Omandamise ihaüheks saamise soovkuni kaotanudoled endassetema kedaarmastad suutmata nähavõi kuuldasuutmatamidagi tundaeriliseinimesenaoma kõrvaltedaära tunda